Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      Kreeka filosoofia alussammas Thales Mileetosest oli teadaolevalt esimene isik, kes sai praktilist kasu oma ilmateadmistest. Nimelt prognoosis ta ühe suve hakul erakordset oliivisaaki ning ostis kokku kõik ümbruskonna õlipressid. Ennustus täitus. Filosoofist amatöörsünoptik rikastus ja sai edaspidise elu pühendada tarkadele mõtisklustele.

      Keskaegses Euroopas koondusid uuringud raamatukogudesse ja baseerusid paljus vana-aja autoriteetidele, eriti Aristotelesele.

      Millised olid esimesed meteoroloogilised mõõteriistad? Vanadest ürikutest on teateid, et tuulelippe tunti Mesopotaamias juba 3500 kuni 4000 aastat tagasi! Sademeid, täpsemalt vihma kogust olevat mõõdetud Hiinas 3000, Indias 2400 aasta eest, Koreas aga 1440. aastal.

      Algelise niiskusemõõtja leiutas kardinal Nicholas de Cusa aastal 1450, kaaludes villapalli kaalu suurenemist õhu veesisalduse kasvamisel. 1593. aastal leiutas Galileo Galilei termomeetri eelkäija – termoskoobi, millega sai jälgida seda, kas õhk läheb soojemaks või külmemaks.

      Meteoroloogia kui teaduse algusajaks tuleks pidada 17.–18. sajandit, kui täiustati kasutuskõlbulikeks termomeeter, baromeeter, õhuniiskuse mõõtja ja sademetemõõtja.

      Suur samm edasi oli esimese meteoroloogilise vaatlusvõrgu rajamine, seda tegi Toscana hertsog Ferdinand II 1654. aastal. Võrku kuulus seitse jaama Itaalias, üks Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas ja Šveitsis. 1780. a loodi teine võrk Saksamaal Mannheimis – Societas Meteorologica Palatina, mis koosnes juba 36 jaamast Euroopas ning kolmest Põhja-Ameerikas.

      Uhke on märkida, et ka siinmail on rõhutatud rahvusvahelise ilmajaamade võrgu tähtsust. Nii kirjutas Tartu ülikooli füüsikaprofessor G. F. Parrot 1815. aastal oma füüsikaõpikus: „Et oleks loota rikkalikku saaki atmosfääri tundmaõppimisel, peaksid kõik riigid tsiviliseeritud maailmas liituma, et rajada meteoroloogiline ühendus, milleks oleksid maakera arvukates punktides vaatlusjaamad ning peale selle keskbüroo, kuhu koondataks kõik vaatlused.” Ta rõhutas just võrreldud instrumentide kasutamist ning mõõtmiste tegemist vähemalt neli korda päevas.

      19. sajandil ja 20. sajandi alguses kujunes välja laialdane ilmajaamade võrk, pandi alus sünoptilisele meteoroloogiale, klimatoloogiale, dünaamilisele meteoroloogiale, atmosfäärioptikale ja teistele ilmateaduse harudele.

      Ilmavaatlusi tegevate riikide ülemaailmne ühendus loodi 1873. aastal Rahvusvahelise Meteoroloogiaorganisatsiooni (IMO) nime all, uuendatud, praegusel kujul alustati tegevust aga 1950. aastal Maailma Meteoroloogiaorganisatsioonina (WMO). Praegu kuulub ühendusse 191 riiki ja territooriumi. Eesti liitus WMO-ga 1992. aastal.

      Meteoroloogia ajaloo algusaastad Eestis

      Esimeseks instrumentaalseks ilmavaatluseks Eesti alal võiks pidada õhurõhu ja – temperatuuri mõõtmisi, mida tegi sõjaväearst Johann Jacob Lerche 18. augustil (vana kalendri järgi) 1731. aastal Vilsandi reidil purjeka pardal teel Gdanskist Peterburgi.

      Vaatlusseeriad, mida saab pidada juba süstemaatiliseks, pärinevad Tallinnast ohvitser Jacob Brecklingilt aastaist 1774–1777 ning Tallinna Toomkooli professorilt Carl Ludvig Carpovilt ajavahemikust 1785–1800. Vaatluskohad asusid õige mitmes kohas üle linna.

      Tartus alustati ilmavaatlusi pärast ülikooli taasavamist. Arvatavasti oli nende algataja rektor, füüsikaprofessor, eespool mainitud Georg Friedrich Parrot. Lühemaid või pikemaid vaatlusperioode esines linnas pea poole sajandi vältel. Kuulus Karl Ernst von Baer näiteks on oma vaatluspäevikusse 1811. aasta 28. juunil märkinud väga kõrge näidu – 35,4 °C (võrdluseks – kehtiv rekord on 35,6 °C). Füüsikaprofessor Friedrich Ludwig Kämtz alustas omi mõõtmisi Tartus 1842. aastal, tehes neid iga tunni järel kella 7-st kuni 23-ni. Et vaatlustesse jääks võimalikult vähem lünki, kandis ta alati taskus märkmikku lisaandmete tarvis.

      Oettingenide maja, Metobsi asukoht 1893–1925

      Riigi keskarhiivi maja, ilmajaam 1926–1952

      Täiesti uus ajastu Eesti meteoroloogia ajaloos algas Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi (Metobs) asutamisega 2. detsembril 1865 (ametlikult kirja sai asutus küll alles 1876. aastal!). Selle esimeseks juhiks valiti professor Arthur Joachim von Oettingen. Alustati vaatlusrida, mis kestab tänapäevani.

      Observatooriumi asukohad muutusid sageli. Vaatlusi tehti 1893. aastast kuni 1926. aastani Oettingeni maja tornis, mille platvorm kerkis tollal puudest kõrgemale. Aja jooksul puud kasvasid, tekkis vajadus ka vaatlusväljaku järele ning observatoorium viidi üle Hezeli tn 1 (Liivi tn 4) Riigi keskarhiivi majja. Seal töötati kuni aastani 1952.

      19. sajandil olid ilmavaatlused väga populaarsed: peale sõjaväelaste, majakavahtide ja ülikooli töötajate, kelle tööülesanne see oli, tegid neid veel õpetajad, pastorid ja arstid. Koduõpetaja Friedrich Schieferdeckeri vaatlusseeria kestis Kadrinas ja Tallinnas ühtekokku 34 aastat.

      Oma vaatlusrea pikkuse (üle 51 aasta) ning mõõtmiste täpsuse poolest sai kuulsaks Paldiski kohtufoogt Carl Kalk. Raske uskuda, et üks inimene tegi oma põhitegevuse kõrval ära väikese ilmajaama töö! Muide, selle vaatlusseeria on pikkuse poolest ületanud praegu Türi lähedal elav ilmahuviline Leo Rehela.

      3. СКАЧАТЬ