Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Otsiti (otsitakse – meie konkurendid kasutavad ikka veel mõnd nende vanade meetodite hübriidi) võimalust, kuidas klopsida kokku veenev inimhääl, mis seoks vestluse nõnda terviklikuks, et testi lävepakk oleks ületatav, aga probleemiks on lihtsa vestluse puudumine. Livorno otsustas, et selle asemel, et luua nullist terviklikku inimhäält, otsib ta kellegi ning paneb tema hääle purki, kuid selle hääle leidmine osutus vägagi keeruliseks. Ta vajas lõputuid fraase, mõtteid ja lauseid. Ta katsetas kuulsate kirjanikega nagu Montaigne, ent nemad olid liiga antiiksed ja „ära leierdatud”. Siis kuulis ta raadio vahendusel ühest grafomaanist, mehest, kes kirjutas üles kõik, mida ta ükskõik mis hetkel tegi, aga seegi katse ebaõnnestus. 8.50 sõin röstsaia. 9.00 andsin raadiole intervjuu. Vestluses puudus mõte. Üks professorist sõber soovitas, et ta prooviks Samuel Pepyse Londoni päevikuid, mis on ülimalt vestluslikud ja isiklikud, ent rõhutavad 1665. aasta suurt katku ja 1666. aasta tulekahju – nõnda seisis ta taas antiiksuse probleemi ees.

      Siis tegi Livorno seda, mida ikka lahtiste otsade korral – guugeldas. Ta avastas kummalise autori, keda tunti (tänu lõunaosariikide ajaloolisele ajakirjale, kus teda avaldati) lõunast pärit Samuel Pepysena. Livornole pakkus tema päevikute otsimine suurt erutust ning pärast segadusttekitavat vestlust minu emaga, kes ei maininud enesetappu, sest arvas, et see on teada, oli ta ülimalt põnevil, et kohtub päevikute autori, minuga. Alles kohtumisel selgus, et mina olen Neill Bassett juunior ja minu isa oli Neill Bassett seenior. Livorno tundus olevat nõnda löödud, et mul hakkas temast kahju. Seejärel, justkui ta oleks kusagilt inspiratsiooni saanud, päris ta, kas oleksin nõus isa asemel osalema. Ma polnud läinud temaga kohtuma, et tööd leida. Olin seal vaid seepärast, et Libby (minu ema) oli Livornost võlutud, kuid tahtis enne päevikute üleandmist kindlaks teha, et tegemist pole äärmuslasega. Kuid uus töö kõlas täitsa hästi. See juhtus täpselt pärast mu lahutust, põletatud tallermaal, ning mu labane kontorisuhe (kurb vastus Erini lahutuse-eelsele afäärile) oli iga hetk lõppemas. Või vähemalt nii see tol hetkel tundus. Igal juhul olin tehnoloogiafirmade reklaamtekstide kirjutamisest tüdinenud ja leidsin, et võiksin lihtsalt tehnoloogiafirmadele töötada. Säärased firmad tundusid olevat efektiivsed, ambitsioonikad, edasipürgivad, teisisõnu – tulevik.

      Nõnda tulingi Amiante Systemsisse, mis on ambitsioonikas ja edasipürgiv, kuid kindlasti mitte efektiivne firma. Tegemist on äriga, millel puudub äriplaan. Või pigem võiks öelda, et selle firma äriplaan on saada Livorno lugupidamise osaliseks. Tal on olnud märkimisväärne karjäär. Tema endised õpilased juhatavad uuenduslikke ettevõtteid, õpetavad tipp-programmide juures, teevad peadmurdvat uurimistööd. Aga ta pole veel saanud täielikult pihta avastusele, mis kirjutaks tema nime ajalukku. Muuseas, tema viimast suurprojekti „Seitse pattu” – seitse erinevat programmi, mis „väänavad” funktsioone aplal või suurelisel viisil – peeti läbimõtlemata esitluseks. Neid pilgati blogides („Mis ablas otsing? Otsing!” „Mis suureline antiviiruse kaitse? Antiviiruse kaitse!”) nagu seitset pöialpoissi.

      Kuidas saab ärina põhja neetud firma lugupidamist välja teenida? Geniaalsusega. Aga kas miski, mida me siin teeme, on geniaalne? See küsimus painab mind. Enamjaolt Livorno, aga ka mu enda pärast. See töö aitab mul püsida inimlikuna. Samasugustel hommikutel, kui jään hiljaks ja Livorno on ärritunud, tunnen kergendust, kui leian ta oma kontorist, kus ta viipab mu poole pika, topeltvarrega golfikepiga. See tähendab, et ta vajab mind. Jutusta doktor Bassettiga subjektist X. Paranda dr Bassetti lauseehitust.

      Küsi emalt mõni ahistav küsimus. Too lõunaks Tai sööki. Ülesanne pole oluline: Amiante on koht, kus mind vajatakse.

      „Kas su ema tegi profiilid valmis?” küsib ta. Kuna härra Neilli pole enam, on Libby vastanud tema asemel kümnetele isiksusetestidele, mille laenasime tegelikult Toleri kohtinguportaalist. See on osake tänasest üleminekust, et projektile hoogu sisse saada. Seni oleme kasutanud Livorno sõnul „tagurpidi juhtumipõhist loogikat”, kuid nüüd rakendame pisut „otsest reeglitepõhist loogikat”. Põhimõtteliselt ütleme arvutile tema vastuse ootamise asemel selle hoopis ette.

      „Kõik kakskümmend.” Asetan pruuni ümbriku sõrme ja pöidla vahele, et näidata, kui paks see on.

      Livorno kabinet on kui golfivarustuse ja isevalmistatud Zinfandeli veini kastide ladu. Arvukate aukirjade hulgas ripub seinal ka allkirjastatud kiri kuberner Reaganilt – Rotary maskeering on peaaegu täiuslik. Vajun ühele tema liigagi suure nurga alla sätitud Wassily toolile. Tema istub oma püstisel kontoritooli troonil. Paljud meie vestlused toimuvad just nõndamoodi. Selline korraldus tuletab mulle meelde Freudi ja tema psühhoanalüüsitavaid.

      „Ta räägib, et su isa oli romantik.” Ta viitab valikvastustega paberile. Mulle tundub, et võiksime valida suvalised vastused – romantik, mitteromantik – ja elada rõõmsalt edasi, aga Livornole on tähtis, et kõik oleks tehtud korralikult. Tema tahab, et ilmneksid peidetud mustrid.

      „Ma ei tõlgendaks seda niimoodi.”

      „Ta sai päris kõrge tulemuse.”

      „Ilmselgelt on tal omad põhjused, miks nii arvata.”

      Ta kortsutab kulmu. „Sinu ema on alati olnud objektiivne.” Tema hääletoon on lugupidav ja hoiatav.

      „See on sinult kõrge kiitus, Henry.”

      „See pole kiitus, see on tähelepanek.”

      „Äkki ta mõtles, et mu isa oli romantik suure R-iga,” ütlen. „Ta oli suure R-iga romantik.”

      „R pole suures kirjas,” sõnab ta.

      „Ma ei tea, millest ta räägib.”

      „Millest ta räägib? Ta ütleb, et su isa oli romantik.” Ta läheb juba närvi. „Peame seda täna muutma.”

      „Ma arvan, et tunnen oma isa piisavalt hästi.”

      Mu hääletoon on järsk. Üllatunult tõstab Livorno silmad küsimustikult. Minagi olen üllatunud. Meil pole kunagi ütlemist olnud.

      „Vabanda,” sõnan. „Sel nädalavahetusel …” Ta näib olevat häiritud ja ma ei jätka. Ta eelistaks, et karjuksin nagu berberi makaak, kui et räägiksin oma isiklikust elust.

      „Kas sul on vastupidiseid asitõendeid,” pärib ta, „selle romantilisuse küsimuse koha pealt?”

      „Ei midagi erilist.”

      Ta võtab õuna kätte – orgaanilise flavonoide täis Pendragoni sordi, mida soovitab mulgi iga päev süüa – ja keerutab seda peos. „Ära muretse. Ta saab suurepäraselt hakkama.”

      „Tema” on programm, mida me nimetame doktor Bassettiks ning mida Livorno kohtleb kui päris dr Bassettit. Mulle see ei meeldi, kuid midagi pole teha. Tegemist on mõranenud savinõuga – operatsionalismi leebe vorm, uskumus, et pole erilist vahet, kuidas kõik tundub või on – ja sellele meie projekt loodabki.

      „Ma ei tunne iteratsiooni pärast muret,” sõnan.

      Livorno sirutab ka teise käe õunani ja demonstreerib vilja, nagu see oleks Jeesuse püha süda. „Tahan, et oleksid pisutki murelik. Minu pärand sõltub tasakaalust.”

      „Ütlesid, et Toler on tohman.” Livorno kasutab seda väljendit fantaasiavaeste mõtlejate puhul.

      „Sellest hoolimata on tal väga palju võimu.”

      Mu mõtted jõuavad tagasi nädalavahetusele, hostelisse, tüdrukule. Kindlasti selle lollaka tooli pärast. „Kas tahad need testid minu kätte anda?” Lükkan end püsti ja tunnen kerget tööjoovastust.

СКАЧАТЬ