Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Mark Frost страница 6

Название: Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat

Автор: Mark Frost

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Детская фантастика

Серия:

isbn: 9789949342501

isbn:

СКАЧАТЬ käe ära. Ekraanipind helendas nagu valgustusega bassein. Õhus hõljuvad tolmu- ja mustusekübemed sööstsid musta nelinurga poole, nagu oleks sattunud magnetvälja. Seejärel valgus kustus, pind stabiliseerus ja must tahvel kahanes taas oma esialgsetesse mõõtudesse.

      Hea küll, mõtles Will. See on kohe sügavalt kummaline.

      Will vaatas oma käsi. Mõlemad peopesad olid punased ja tukslesid, nagu oleks ta need kuumale pliidile pannud. Robbins võttis tema käed ja uuris neid.

      „Ma ju hoiatasin, et see teeb haiget,” lausus ta pehmelt.

      „Milleks seda kõike üldse vaja on?”

      „Vabanda, Will, kogu selle salapäratsemise pärast. Küll sa lõpuks mõistad. Või siis ei mõista.” Ta lasi Willi käed lahti. Peopesad tulitasid juba vähem.

      „Nüüd läks küll selgemaks. Kuidas mul test läks?”

      „Ma ei tea,” ütles ta salakavalalt naeratades. „Eks küsi maagiliselt piljardikuulilt.” Robbins tõstis musta tahvli tema silme ette. Ekraanile ilmus fotolik 3D-pilt piljardikuul nr kaheksast. „Küsi julgesti.”

      Will madaldas oma häält, matkides keskendumist: „Kas ma sain testist läbi?”

      Robbins raputas tahvlit. Piljardikuul keerles ja selle teisele küljele ilmus väike aknake. Tilluke valge kast liikus nende vaatevälja: pole paha!

      „Näed siis. Oraakel on rääkinud,” ütles ta ja libistas tahvelarvuti oma portfelli. „Mul on endal ka üks küsimus, Will. Testiga pole sel mingit pistmist.”

      „Lase tulla.”

      „Kas sa pole viimseni tüdinud keskkoolis vindumisest?”

      „Olen küll.”

      Ta naeratas. „Lähme räägime su emaga.”

      „Ma esindan kõrgeima akadeemilise tasemega ettevalmistavat erakooli riigis,” selgitas Robbins samal ajal sülearvutisse käsklusi toksides, „millest te kunagi kuulnud pole.”

      „Miks pole me teist varem kuulnud?” küsis Belinda West.

      „Ma kohe jõuan selleni, pr West. Ma usun, et mu vastus rahuldab teid.”

      Dr Robbins avas sülearvuti, nii et see lebas lapiti Bartoni laual. Mitmedimensiooniline pilt tõusis paksu pilvena ekraani kohale umbes meetri kõrgusele õhku, justkui ebamaiselt detailne ruumiline lasteraamat. Barton ja Rasche vaatasid toimuvat hämmeldunult.

      Nende silme all liikus vaatepunkt mõnda aega pilvede kohal ja laskus siis alla. Pilvede hõrenedes ilmus nähtavale tihedate metsade rüpes kesk ääretuid rohelisi muruplatse paiknev väärikas hoonete rivi. Nad hõljusid allapoole selle hämmastava nõidusliku maailma suunas, kukkusid ühtäkki järsult ja jäid siis sellele kõrgusele pidama. Nad lendasid mööda pikka ja sirget kõrgete puudega palistatud teerada koolilinnaku poole. Üle värava ja valvurihoone liikudes tabas Willi pilk muljetavaldavale kivist fassaadile graveeritud helkivaid sõnu:

      INTEGREERITUD ÕPPE KESKUS

      „Me pakume Willile täit stipendiumi,” lausus Robbins. „Kõik oleks meie kulul. Meie katame reisi- ja elamiskulud, muretseme õpikud ja vahendid. Teie perele ei läheks see mitte sentigi maksma.”

      „Kus see kool asub?” päris Will.

      „Wisconsinis,” vastas Robbins.

      Lennusimulatsioon jätkus. Nad liuglesid üle luuderohuga kaetud klassikaliste kivihoonete, mida ühendasid laiad sümmeetrilised kõnniteed. Linnaku südamest jõudsid nad tohutu suure vanaaegse võimlahooneni. Kõigi võimalustega välistaadion. Tallid ja hipodroom. Platsid eri spordialade harrastamiseks, sealhulgas golfirada.

      „Ja konks?” küsis Will.

      „Vaid üks ongi,” vastas ta. „Sa pead seda ainult tahtma, Will. Keskus avas uksed 1915. aastal. Kuulnud pole sa meist seetõttu, et oskame oma privaatsust hinnata. Me ei otsi ega julgusta kunagi avalikku tähelepanu. See on üks moodustest, kuidas oma õpilasi ja mainet kaitseme. Aga ma võin teile kinnitada, et kõik maailma parimad kolledžid ja ülikoolid teavad meid hästi. Meie kooli lõpetanute sissepääsuprotsent neisse asutustesse on konkurentsitu. Meie vilistlaste seast võite leida neliteist senaatorit, asepresidendi, kaks ülemkohtu liiget, viis kabineti liiget, seitse Nobeli preemia laureaati, kümneid äri- ja tööstusjuhte ning mitmeid välisriigipäid. Ja mitte ainult.”

      Ekskursioon jätkus üle käänulise järve, mis end lähedalasetsevates metsades peitis. Puud leegitsesid võrratutes sügisvärvides. Kaldal seisis suur rustikaalne paadimaja. Keset järve kaljusaarel laiutas kõrge keerduv gooti stiilis ehitis – peaaegu nagu loss. Siis pööras „kaamera” pilgu virtuaalsetesse pilvedesse ja kujutis hajus.

      „See oli … justnagu … maagia,” ütles Rasche ammulisui.

      „Ära unusta, et maagia on sõna, millega oleme alati tähistanud homset tehnoloogiat,” sõnas Robbins, „kui kohtume sellega täna.”

      Dr Robbins pöördus Willi ja tema ema poole. „Keegi ei saa keskusesse kandideerida. Sind kutsutakse sinna.” Ta tõmbas portfellist suuremõõdulise paki ja ulatas selle Belindale. „Usun, et leiate sealt kõik, mida teie pere vajab informeeritud otsuse langetamiseks. Ärge kiirustage. Me mõistame, et mõtlemisainet jagub teil küllaga.”

      Barton sekkus vestlusse. „Otse loomulikult oled sa järgnevatest tundidest vabastatud, Will, kui soovid kohe asja kallale asuda.”

      „Seda ma soovin,” sõnas Will.

      Kõik naersid viisakalt.

      „Leiad sealt ka kõik minu kontaktandmed,” ütles Robbins oma märkmikku kokku pakkides. „Ära pelga mulle helistada, kui sul tekib küsimusi või miski sulle muret valmistab.”

      Ta surus veelkord Willi kätt ja astus välja.

      „Dr Robbins?” küsis Will.

      Ta peatus uksel. „Jah, Will?”

      „Mis on teie eesnimi?”

      „Lillian,” vastas ta lõbusalt. Lillian Robbins teadis, kuidas ruumist lahkuda, ja seda ta tegigi, tarmukalt.

      Pärast Bartoni ja Rasche’i paariminutilist ja täiesti ettearvatavat lipitsemiskõnet lahkus Will koos Belindaga kabinetist. Mööda inimtühje koridore kõndides käis tema peast läbi intuitiivne mõttevälgatus:

      Seda kohta ma enam ei näe.

      Dr Robbinsil oli õigus: tal oli mõtlemisainet kuhjaga ja tema peas kerkis üles üks küsimus teise järel. Kuid ükski neist ei painanud teda rohkem kui see, mis oli tema hinge hiilinud, kui ema hommikul Bartoni kabineti uksest sisse astus. Alguses püüdis ta seda kõrvale heita kui hullumeelset segajat. Kui üht kipakat ajusünnitist, mille oli tinginud päeva üha kuhjuvad veidrused.

      Nüüd, kus nad olid omapäi jäänud, läks asi hullemaks. Palju hullemaks. Ja see tunne ei kadunud kuhugi.

      Ta kiikas oma ema poole. Endiselt see tuim naeratus näol ja need pagana tumedad prillid. Ema märkas poja pilku ning kinkis talle väikese põnevil käepigistuse.

      Vale. Täiesti vale.

СКАЧАТЬ