Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ PALJU ÕNNE, POEG! Ema arvatavasti helistas talle.

      Willi ema surus teistel kätt ja vahetas kõigi ruumisolijatega viisakusi. Seejärel võttis dr Robbins ohjad jälle enda kätte. „Kui sulle sobib,” ütles ta, „ja te meid vabandate, ma sooviksin, et teeksid veel ühe kiire lihtsa testi.”

      „Mille jaoks?”

      „Uudishimust,” ütles ta lihtsalt. „Kui keegi purustab olemasoleva statistilise mudeli, vajavad teaduslikult mõtlevad inimesed kinnitust. Kuidas on? Kas teeme ära?”

      „Ja kui ma keeldun, mis on halvim, mis võib juhtuda?” küsis Will.

      „Sa lähed tagasi klassiruumi, lõpetad oma päeva ja unustad, et me üldse vestelnud oleme,” vastas ta.

      Rääkides veenvast argumendist. „Teeme ära,” soostus Will.

      TEST

      Will järgnes dr Robbinsile piki koridori ühte tühja kabinetti, kus ootas lauake ja kaks tooli. Laual lebas väikese nelinurkse kriiditahvli suurune must tahvelarvuti. Robbins istus ühele poole lauda ja pakkus sõnatult Willile istet toolil tema vastas.

      Dr Robbins vajutas arvutile ja see käivitus vaevukuuldava surinaga. Sõrmedega suurendas ta selle musta raamita nelinurga mõõtmeid, just nagu skulptor voolib savi. Ainult et tahvel oli metallist. Kui ta oli lõpetanud, kattis tahvel peaaegu terve laua.

      „Mis pagan see veel on?” küsis Will.

      „Aa. See oleks etteütlemine,” vastas ta mänguliselt. „Pane oma käed siia palun.”

      Ekraanile ilmusid kiirgavad käekontuurid. Joonte all helendas mustjas sügavik, mis näis ulatuvat lõpmatusse. Willil oli tunne, nagu vaataks ta vaiksesse kuuvalguses helkivasse järve.

      Will täitis kontuurid kätega. Samal hetkel lõi ekraan energiast undama. Jooned helkisid heledamalt, seejärel hajusid, nii et Willi käed jäid hulpima põhjatu vedela tühjuse kohale.

      „Ma küsin sinult nüüd mõned küsimused,” selgitas dr Robbins. „Sa võid neile vastata, nagu sulle meeldib. Valesid vastuseid pole.”

      „Mis siis, kui küsid valesid küsimusi?”

      „Mis on sinu nimi?”

      „Will Melendez West.”

      „Melendez. Kas see on su ema neiupõlvenimi?”

      „Jah.”

      Ekraanilt õhkuv mõnus kuumalaine uhtus enne hajumist üle tema käte.

      „Ja Will ei ole lühend Williamist?”

      „See pole millegi lühend. Nad tahtsid koostööaldist last ja panid nime, mis seda kajastaks.”

      Ta ei naeratanud. „Kui vana sa oled, Will?”

      „Viisteist.”

      „Millal on sinu sünnipäev?”

      „15. augustil. Igal aastal, kindlalt nagu kellavärk.”

      Sügavustest kerkis keerisena värvimäng, mis hetke pärast kadus. Willi tabas kõhedakstegev mõte, et kui ta suruks käed läbi pinna, kukuks ta otse ekraani sügavustesse.

      „Kas see on mingisugune valedetektor?”

      Ta ajas silmad vidukile. „Kas tunneksid end siis paremini, kui see nii oleks?”

      „On see küsimus osa testist või tahad sa tõeliselt teada?”

      „On sel vahet?”

      „Kas plaanid kõigile mu küsimustele küsimusega vastata?”

      „Seda küll, Will,” ütles ta meeldivalt naeratades. „Üritan su tähelepanu kõrvale juhtida.”

      Will muutus valvsamaks. „Jätka samas vaimus.”

      „Mis on sinu lemmikvärv?”

      „Taevasinine. Kunagi oli mul joonistustunnis tuubitäis seda värvi. Tõeliselt sügav sinine, nagu taevas külmal selgel päeval.”

      „Esseed pole vaja. Kus sa sündisid?”

      „Albuquerques,” vastas Will. „Elasime seal vaid mõne kuu. Võin ka tähthaaval öelda, kui tahad.”

      Kusagilt sügavalt tema käte alt kostus vaikseid helisid, mis meenutasid summutatud puupuhkpilli häält. Helisid saatvad kujundid – segased matemaatilised sümbolid või mingi arhailine keel, mida ta ei suutnud dešifreerida – ujusid keerukaid mustreid moodustades tema all.

      „See pole ka veerimisvõistlus. Mis su isa nimi on?”

      „Jordan West.”

      „Mis tööd ta teeb?”

      „Ta on vabakutseline rodeokloun.”

      „Hmm,” ütles Robbins huulde hammustades. „See oli vist vale.”

      „Vau. Sa oled tõepoolest osav.”

      „Ah, see pole mina,” vastas ta ja naaldus siis ettepoole, osutas ekraanile ja sosistas, „sa ei suuda masinat petta.”

      „OK, vahele jäin. Ta on teadusuurija.”

      Robbins naeratas. „See kõlab veidi usutavamalt. Mis valdkond?”

      „Neurobioloogia. California ülikoolis Santa Barbaras.”

      „Mis on su ema täisnimi?”

      „Belinda Melendez West.”

      „Millega ta tegeleb?”

      „Töötab juristi abina.”

      „Kust tema pere pärit on?” küsis Robbins.

      Will kergitas kulmu. „Melendezed? Barcelonast. Tema vanemad tulid siia 60ndatel.”

      „Kas sinu vanavanemad on elus?”

      „Ei.”

      „Tundsid sa neid?”

      „Minu mäletamist mööda ei.”

      „Kas pead end heledanahaliseks või hispaanlaseks?”

      „Ei kumbki. Olen ameeriklane.”

      See vastus näis Robbinsile meele järgi olevat. „Kus su vanemad veel on elanud peale Albuquerque?”

      „Tusconis, Las Crucesis, Phoenixis, Flagstaffis, La Jollas, eelmisel aastal Temeculas ja nüüd siin Ojais.”

      „Miks su vanemad nii palju kolivad?”

      Hea küsimus, mõtles Will endamisi. Valjult ütles ta: „See on hind, mida isa peab maksma, et töötab nii põnevas ja äärmiselt võitluslikus neurobioloogia valdkonnas.”

      „Järgmine osa võib olla veidi valus,” СКАЧАТЬ