Minu Itaalia. Kristiina Praakli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välimusega umbes 50-aastane üliheas sportlikus vormis ja hästiistuvas ülikonnas mees, kes meenutab Itaalia kuulsat lauljat Adriano Celentanot paarkümmend aastat tagasi. Teodoro istub massiivse antiikse laua taga ja suitsetab sigaretti. Tal on ilmselgelt igav ning ootamatult sissesadanud välismaalane toob tema päeva tänuväärset vaheldust.

      „Kas preili soovib ka sigaretti?”

      „Ei, aitäh, ma ei suitseta.”

      Mõõdame teineteist pilkudega ning muigame mõlemad – Teodoro on minu jaoks esimene itaallasest kõrge ametnik ning mina tema jaoks tõenäoliselt esimene eestlane, kellega ta oma elus kokku on puutunud või üldse puutub. Teodoro pilk mõõdab mind ülevalt alla. Kannan prillide asemel läätsi ning teksade asemel oma lemmikut: pikka punast diagonaallõikelist maani ulatuvat seelikut ning musta värvi v-kaelusega liibuvat pluusi, mis kujutlusvõimele just palju ruumi ei jäta.

      „Allora,” võtan initsiatiivi enda peale, kuid jätkan inglise keeles, „ma olen tulnud Erasmuse vahetuse kaudu kolmeks kuuks Genova ülikooli õppima. Olen ametlikult saksa ja inglise filoloogia nimekirjas, kuid tegelikuks eesmärgiks on itaalia keele õpingud. Õppisin varem kaks aastat Soomes ja praegu olen Itaalias.”

      …„Ei, ma ei ole soomlanna, olen eestlanna.”

      …„Sì sì. Need on naaberriigid. Meil on sama kultuur ja sarnane keel.”

      …„Sì, sì.”

      …„Sì. Sì. Yes. Yes.”

      …„Eesti oli varem Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, kuid praegu oleme jälle iseseisev riik.”

      Teodoro noogutab, jah, ta teab seda.

      Lobisen edasi. „Aga ma tahaksin küsida, kas mul oleks võimalik saada kolmeks kuuks ühikatuba?”

      Ja sellest hetkest peale ei saa ta enam minust aru. Mul on kaenla all soome-itaalia-soome sõnaraamat, et sealt vajadusel sõnu otsida. Üritan kogeldes selgeks teha, et olen kuulnud, et Asiago ühikas on veel vabu tube. Äkki on tegemist salastatud infoga? Kust üks välismaalane, kaks päeva riigis viibinud isik, seda teab?!

      Teodoro räägib ainult itaalia keeles, millest jällegi mina midagi aru ei saa. Vahin talle nõutu näoga otsa.

      „Io non capisco, in English?” hädisen teiselt poolt lauda.

      Teodoro joonistab mulle ühika asukoha kaardile ja teatab: „A mercoledì.”

      Lasen mõttes läbi kõik itaaliakeelsed nädalapäevad – jah, kolmapäev vist, siis saan ühikasse?

      Teodoro kallutab pea vasakule, surub mõlemad peopesad kokku ja paneb käed pea alla. Sellest saan juba aru: kas sul järgmised kaks päeva on kusagil magada?

      „Sì, sì, posso dormire,” vastan rõõmsalt naeratades.

      Teodoro muigab. Tunnen, kuidas veri mulle näkku valgub ning üle näo punaseks lähen: maakeeli öelduna vastasin talle, et jajah, VÕIN magada. Modaalverbid, need on igas keeles kõige keerulisemad!

      Teodoro annab mulle kätt, jätame hüvasti.

      Hiljem selgus, et Teodoro oligi kohe Asiagosse helistanud, kuid kuna tuliuue ühika kõikides tubades polnud remont veel lõppenud, sain segu- ja värvilõhnalisse ühikasse päev hiljem ehk neljapäeval.

      (Paar aastat hiljem on Teodoro sunnitud enneaegu pensionile minema – põhjuseks mahhinatsioonid ülikooli rahadega ning „omade” toetamine.)

      MEIE KODUD

      Kuigi minu Tartu Tiigi tänava ühiselamutoa endine omanik oli kunagi üritanud vaiba peal lõket teha, jääb Tiigi ühikas legendaarsele Gastaldile igas mõttes alla.

      Andrea elab viimaseid kuid Genova legendaarses Gastaldi ühiselamus ning mina kolin endastmõistetavalt tema juurde neljandale korrusele tuppa 425. Viibin majas illegaalina ning vaatama sellele, et olen saanud toa Asiago ühikast, mille eest maksan igakuiselt 125 eurot ning millest aeg-ajalt läbi astun, kinnitamaks, et ma-ju-tegelikult-elan-ikka-Asiagos, on minu Gastaldis elamine esimestest päevadest saadik avalik saladus.

      Remondieelne Gastaldi ühiselamu on nii väljast kui seest kohutavas seisukorras, kuid armunud paari jaoks ei ole sel mingit tähtsust. Meie toakest võiks kirjeldada kõige paremini sõna luminosa ehk valgusküllane, mida itaallased peavad korteri ostmisel või üürimisel kõige olulisemaks omaduseks. Valgusküllane võiks tuba tõesti olla, kui keegi ainult aknad, aknaluugid ning katkist akent asendava räpaka kiletüki välja vahetaks ning aknad puhtaks peseks. Pisike ühiselamutuba on täis tuubitud massiivseid oranže maast laeni ulatuvaid kappe, mis on sedavõrd ära trööbatud, et mulle on vastumeelne nendesse oma isiklikke asju panna. Toaseinte kunagine valge toon on vaevu aimatav, sisaldades rohkelt plastiliinijälgi endiste elanike plakatitest ning muudest seinakaunistustest, aga ka mõningaid algelisi seinamaalinguid. Toas on väike lauake, kuid puuduvad raamaturiiulid, mistõttu seisab magistritööd kirjutama hakanud Andreal kuude kaupa laua peal kultuurikiht, millest ma ei üritagi ennast läbi puurida. Toakesel on väike rõdu, mida pole keegi pikka aega koristanud ning mida naabertubade elanikega ühiselt tühja taara, ühise poekäru ning jalgpallivarustuse hoiukohana kasutatakse. Määrdunud seina kõrval seisab kitsas üheinimesevoodi, selle peal lumivalge voodipesu, mida ühiselamus igal esmaspäeval vahetamas käiakse. Toas on ka väike kraanikauss.

      Suurim üllatus – paraku mitte kõige meeldivam – on isikliku hügieeni eest hoolitsemise kohad. Gastaldi ühiselamus ei tehta vahet, kas oled sa mees või naine, duši- ja tualettruumid on mõlemast soost tudengitele ühised, iga korruse peale üks suur pesemisruum.

      Ma ei oska kaua aega duširuumis käituda. Ma ei tea, kas on viisakas kõndida igal hommikul ja õhtul hommikumantli lehvides mööda koridori, mööduda põrandal istuvatest, veini joovatest, kaarte mängivatest ja oma aega niisama parajaks tegevatest noortest, või peaksin ma duši all käimiseks ennast kõigepealt korralikult riidesse panema? Minu jaoks ei ole probleem jalutada hommikumantlihõlmade lehvides mööda koridori, küll aga võib see olla probleem nendele, kes minu liikumistrajektoorile jäävad.

      Kui sa ei tea, kuidas käituda, siis tee nii nagu kohalikud, ehk siis hommikul voodist välja hüpates kõigepealt riidesse, siis duši alla, duši alt tulnuna uuesti riidesse ning tagasi tuppa.

      Järgmine ootamatus tabab mind duširuumi jõudes – selle ehitaja on niisamasuguse enesestmõistetavusega eeldanud, et ühiste pesuruumide kõrval on ka ühised riietusruumid. Ma ei näe kunagi, et keegi neid kasutaks – Gastaldi sedavõrd kireva kultuuritaustaga elanikkonna seas näivad kehtivat mõned kirjutamata reeglid, mida järgitakse: igaüks võtab oma riided kabiinikesse kaasa ja pakib need seal kilekotti või üritab neid muul moel märjakssaamise eest kaitsta.

      Mulle ei meeldi ühiskasutatavad duši- ja tualettruumid ning ma ei ole ainus. Hoolimata igapäevasest koristamisest on duširuumid räpased ning vaatamata sellele, et kõik ruumid käivad lukku, ei tunne ma ennast duširuumides kordagi turvaliselt, kui minu kõrvalkabiinist kostub jäme bariton ning kahte kabiini eristava seinaköksi alt paistavad kellegi varbad.

      Teine kultuur ja selle seebivahune esindaja on minust käepuudutuse või uksepaotuse kaugusel.

      Lukustatud uksed ei tähenda alati lukustatud uksi või on lukustatud uksi võimalik avada väljastpoolt või on ukse taga oma järjekorda ootav pesuline lihtsalt kurt, kes ei suuda enda järjekorda ära oodata või on tal mõni muu, ainult temale endale teadaolev СКАЧАТЬ