Minu Itaalia. Kristiina Praakli
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli страница 2
Название: Minu Itaalia
Автор: Kristiina Praakli
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949479160
isbn:
Mind ei vaimusta mõte veeta nädalavahetus hispaanlaste ning itaallaste seltsis, ometi olen sel päeval loengutesse minnes magamiskoti kaasa võtnud ning eelmisel õhtul endale toppatakki (jope) laenanud. Mul on jalas beežid teksad ning seljas punasest fliisist dressipluus, selle all H&M’ist ostetud mootorrattapildiga T-särk. Ees ootab pikk nädalavahetus: kaks pikka päeva ja ööd Tampere ülikooli legendaarses peopaigas, linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Kintulampi järvekese kaldal asuvas suvilaköksis. Lubatud on sauna ja suusatamist, ühiseid õhtusööke ning pidu hommikuni – ottakaa mukaan omat juomat ja eväät! (võtke kaasa oma joogid ja toidud).
Niisiis leiangi end bussist number 28 ning sõit algab. Korraga olen ümbritsetud hispaanlastest ja itaallastest – tudengitest, keda ma olin varem ainult põgusalt näinud, kellega aga sõnagi vahetanud polnud.
„Hi, mis sinu nimi on? Kust sa pärit oled? Kaua sa oled Tamperes olnud? Pole sind varem näinud.”
„Aaa, sa oled Eestist, me just käisime eelmisel nädalal Tallinnas, väga ilus linn on!”
„Ciao, mina olen Francesca Veronast.”
„Alessandro Roomast,” teatab pikajuukseline noormees.
Sinise kelgu omanik on Gaetano, sitsiillane.
„Oled sa Itaalias käinud? Kas sa oskad itaalia keelt?” uurib Davide, noormees, kes näeb välja nagu näitleja Mihhail Bojarski filmist „Kolm musketäri”. Davide on pärit Lõuna-Itaaliast Barist.
Naeratan kohtlaselt. Ma ei oska itaalia keelt, ma ei ole Itaalias käinud ning Itaalia linnadest oskan ainult Rooma enamvähem õige koha peale paigutada.
„Hi, I am Andrea, from Genova,” ühineb seltskonnaga ka enne silma jäänud tumedapäine noormees.
Suhtlen Francescaga, nagu oleksime juba ammused tuttavad, kes aga mingil põhjusel teineteist kaua aega näinud pole. Tumedapäine noormees – see katkise jopelukuga – teeb pidevalt meie juurde asja, vahetame viisakusfraase ning arutame eelseisva nädalavahetuse võimalikku kulgu. Kuidas soomlased nädalavahetust tähistavadki? Selgub, et noormees on Tampere välistudengite seas uustulnuk ning saabunud Soome mõned nädalad tagasi.
„Käivad saunas, joovad õlut, siis käivad veelkord saunas, räägivad jäähokist või Vormel-1st ning joovad veelkord õlut, väike kaklus ka vahele võib-olla,” arvan mina.
Francesca ja see noormees – Andrea – suhtlevad aeg-ajalt itaalia keeles, mind silmanurgast vargsi piiludes. Ma ei saa sõnagi aru, kuid aiman, et jutt käib minust. Andreaga piidleme vargsi teineteist mõlemad, siiski mitte otse silma vaadates, silmsideme tekkides punastame ja suuname pilgu mujale.
Buss pidurdab ootamatult ning korraks leiame end teineteise embusest. Punastame mõlemad. See stseen ei jää bussis märkamata ning sellest hetkest alates saab minust kõikide prantslannade ning inglannade klatšiobjekt.
„See kummaline tüdruk, kes kunagi midagi ei räägi ja ühelgi peol ei käi ning liigub alati venelaste ja soomlaste seltskonnas…” jõuavad minuni prantslanna Aurelie ning brittide Joe ning Amy kommentaarid.
Märtsikuine lumi ei suuda varakevadisele päikesele vastupanu osutada, taevas on pilvitu ning siin-seal on juba näha lumest paljaid kaljupealseid. Jääpurikad tilguvad. On 2002. aasta viieteistkümnes märts. Love is in the air.
Armun Andreasse esimesest hetkest ning otsustan talle suvel külla minna. Andrea nõustub mind vastu võtma ja mulle ka öömaja pakkuma, kuigi pole meie suhtes sada protsenti kindel. Olen talle selleks ka piisavalt põhjust andnud: sean esikohale oma õpingud, lükkan enamiku Andrea küllakutsetest tagasi, tema poole ööbima ei jää ning tema lähimate sõprade Aurelie, Amy ja Joega läbi ei saa. Aga ma ei loobu, neelan uhkuse alla ja Tartusse jõudes ostan esimesest reisibüroost kaheotsapileti Itaaliasse. Andrea ei usu, et ma tulen, vaid peab meie pisaraterohket hüvastijättu välistudengkonna elu juurde kuuluvaks osaks, kus viimased üheksa kuud lahutamatu rakukesena kõikjal koos liikunud tudengid annavad üksteisele lubadusi, mida kunagi ei täideta – heal juhul saadetakse üksteisele mõned SMSid või suheldakse MSNis.
Aga ma sõidan.
Esimese ehmatuse elan üle Itaaliasse-sõidu eelsel päeval, mil tuppa paistvate päikesekiirte paistel voodis mõnulen ning Itaaliast ning Andreast unistan, kuni närviliselt piiksuv sms-sõnum oma saabumisest märku annab. Sõnum on Andrealt ning selle sisu on ebameeldiv: Andrea on kõrvapõletiku pärast ootamatult haiglasse sattunud, arstid teevad uuringuid, kuid kõik on siiski hästi, tulgu ma ikka kohale, ning et sõbrad Flavio ja Gabriele on lubanud mulle bussi vastu tulla. On enesestmõistetav, et ma lähen kohale. Täpselt kolm nädalat pärast meie hüvastijättu tõuseb Helsinki Vantaa lennujaamast õhku Finnairi Boeing ja võtab suuna Milano poole, mina pardal.
Minu esmakohtumist Itaaliaga jääb meenutama hingemattev kuumus, mis tabab mind Milano Malpensa lennujaama terminalihoonest välja astudes – selle suve kuumarekord, nagu hiljem selgub – ning elus esimest korda nähtud palmipuud. Järgmised kolm tundi kannatan käänulistel mägiteedel kihutavas Genova bussis päikeselõõsa ja vedelikupuuduse käes ning üritan mitte minestada. Süda taob, olen Itaalias ainult kümneks päevaks, kuid neist päevadest sõltub väga palju. Väga palju. Ma ei tea, mis saab edasi, kuid seda olulisem on kümme päeva maksimaalselt ära kasutada.
Tegelikult on mul hea meel, et üksinda Genovasse sõidan. Mul on kolm tundi iseenda jaoks, et Itaaliat pisutki tundma õppida ja endast läbi lasta. Mul on ka piisavalt aega selleks, et mõelda välja varuplaanid, kui midagi peaks valesti minema. Aga midagi lihtsalt ei saa enam halvasti minna, sisendan endale – kui mulle pole keegi vastu tulnud, lähen kuhugi hotelli.
Vau, kui lahe, mõtlen, vaadates bussiaknast valgusfoori taga rohelist tuld ootavat ülimalt stiilselt ja seksikat itaallannat, kes juhib kindlakäeliselt oma motorinot, jalas imekaunid stilettod ja poolpikad tumedad juuksed tuules lehvimas. Selles, et igal teisel itaallasel – sealjuures naistel – mootorratas on, veendun juba järgmisel päeval.
Ma ei saa aru ühestki itaaliakeelsest küsimusest, mis bussijuht minu käest küsib. Bussijuht kutsub endale appi mõned kaasreisijad ja selgub, et ta tahab teada, kus ma Genovas väljuda soovin. Otsin välja mobiiltelefoni, et leida üles Andrealt saadud juhised ning väljaku nime, kus mind oodatakse – Piazza della Vittoria ehk Võidu väljak.
Flavio on varakult kohal, kaasas minu foto, mis on aga sedavõrd vana, et mulgi on raskusi iseenda äratundmisega. Tutvume ning suudleme teineteist püüdlikult põsele. Flavio ei räägi sõnagi inglise keelt, mina sõnagi itaalia keelt, kuid püüame hoolega naeratades teineteisest aru saada. Mul ei jää muud üle kui Flaviot usaldada ning talle kõikjale järgneda. Olen üksi uues suures linnas, kaugel kodust, võõras keeles ja kultuuris, teistsuguste inimeste keskel.
Mõni hetk hiljem annan Flaviole kingituseks toodud Fazeri sinise šokolaadi, mis on küll suvekuumuses poolenisti üles sulanud ning ammu oma kaubandusliku СКАЧАТЬ