Minu Itaalia. Kristiina Praakli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Minu Itaalia

      „Kuhu siis preili sõidab ka nii suure kohvriga?” küsib mult taksojuht, kui on mu suure kohvri ning seljakoti oiete saatel pagasiruumi tõstnud. Arvutikotti ma talle ei anna.

      „Itaaliasse lähen mõneks ajaks.”

      Vaikus.

      „Itaaliasse?! Itaallased, need on ju nagu mustlased.”

      Minu nõutu pilk taksojuhi suunas.

      „Eeee, mis mõttes?”

      „Noh, kõik varastavad ja…”

      „Itaallased või? Kust te neid itaallasi siin Tartus nii palju näinud olete?”

      Mõtlen Tartu itaaliakeelse kogukonna peale, mille liikmed võib heal juhul kahe käe sõrmedel üles lugeda.

      „Eks neid luusib siin piisavalt ringi.”

      „Tartus?”

      „Noja-noh!”

      SISSEJUHATUS

      Itaalia kohta ei ole võimalik anda ühte raamatusse mahtuvat ülevaadet – niivõrd erinev, kultuuri- ja traditsiooniderikas on see maa, et kõik terviklikkust taotlevad kaante vahele seatud ja seotud, köidetud ja pildistatud ülevaated jäävad juba eos pinnapealseiks. Kõige paremini iseloomustab Itaaliat kirjaniku ning Bologna ülikooli professori Umberto Eco ütlus, et reisi Itaaliasse tuleks alati vaadata kui avastusreisi, mis ei too välja mitte ainult ühe, vaid mitu Itaaliat.

      Minu Itaalia on Liguuria – bumerangikujuline Vahemere rannikuriba, mis saab alguse Prantsusmaa-Itaalia piirilt. Kaljune, robustne, tahumatu; piiniametsade, oliivisalude ning maailma kuulsaimate kalurikülakeste Cinque Terre ning Portofino ja keskaegse sadamalinna Genovaga rikastatud Põhja-Itaalia pisike maakond.

      Itaalia moodustab minu igapäevase hingamise lahutamatu osa juba kuus aastat. Itaalia on kahtlemata kõige erilisem neist Euroopa riikidest, kus veel elanud olen – kaks ja pool aastat Soomes ning kaks aastat Saksamaal. See on minu jaoks kõige kaootilisem, vastuolulisem, temperamentsem ja kirglikum riik – kui nii tohib ühte riiki iseloomustada –, mida ma väga armastan.

      Minu Itaalia on erinev nende eestlaste Itaaliast, kes viibivad siin välistudengitena, nende Itaaliast, kelle igapäevaülesannete hulka kuulub lapsehoidmine, või Roomas Eesti Vabariigi saatkonnas töötavate eestlaste omast, või selle eestlanna Itaaliast, kes teenib leiba modelli või tantsijana, või kes on Itaaliasse abiellununa võtnud endale koduperenaise rolli – fare la casalinga, nagu kohalikud ütlevad. Mina ei oska ennast kuhugi paigutada ning paljuski on minu roll ja positsioon Itaalias ebamäärane. Suurema osa Itaalia-ajast olen sisustanud doktoritööd kirjutades, mis on võimaldanud mul siinset elu-olu nii kõrvalt jälgida kui selles osaleda, kord intensiivsemalt, siis jällegi passiivsemalt, vahel aga ka sellest kõigest teadlikult distantsi hoides ning vahel selle lõppemist soovides.

      Mul on Itaalias mitu rolli, kuid päris täpselt ei oska ma ennast kuhugi liigitada, nii et võin neid rolle vastavalt olukorrale ära kasutada. Olen õnnelik, et mul ei ole rolli, mis sunniks mind jäädavalt ning lõplikult end selle riigiga siduma – mul ei ole lapsi – ning seetõttu olen ma vaba lahkuma sellest riigist kohe kui soovin ning minema sinna, kuhu soovin. Mul ei ole Itaalias isiklikku kinnisvara, mille eest hoolt kanda, ega muid kohustusi. Ainult Andrea. Andrea on 29-aastane Genova noormees, kelle emakeel on itaalia keel, kuid kelle soontes voolab ka Pärsia verd. Andreal on doktorikraad riigiteadustes ning ta töötab õppejõuna.

      Minu esimene roll Itaalias on olla Andrea tüdruksõber, la fidanzata. (Põhja-Itaalias tähendab see pigem kauaaegset tüdruksõpra, kellega suguvõsas juba arvestatakse.)

      Teiseks on mul välismaalase roll, kes on küll nende aastate jooksul omandanud mingi ettekujutuse Itaaliast, kuid kes endiselt mõne asja vastu eksib ning kelle üks või teine mõtteavaldus või ettepanek tekitab hämmingut, millele on alati põhjendus olemas – „Aga ta on ju teistmoodi mõtlemisega, ta on ju Põhjast!” – ning kes ka ise aeg-ajalt põhjaeurooplase rolli taha ennast meelega ära peidab ning seda sobival kohal ära kasutab.

      Mulle antakse nii mõnedki asjad andeks, sest ma olen välismaalane, minu puhul imestatakse mõnegi asja üle, sest ma olen välismaalane; ning juhul, kui otsustan lõplikult Itaaliasse jääda, jään nagunii välismaalaseks, aga mu eesmärk pole olnudki keegi muu olla.

      Ma ei ole kunagi isegi mõelnud selle peale, et mul võiks olla Itaalia kodakondsus või et ma võiksin kunagi seista Genova x-valimisjaoskonnas kasti ees ühe või teise erakonna poolt hääletamas, piltlikult öeldes – valimas Silvio Berlusconi ja Walter Veltroni vahel. Tõtt-öelda ajab see mõte mind neid ridu kirjutades naerma.

      Minu Itaalia koosneb kõigest sellest, kes ja mis mind Itaalias elades ja seda külastades ümbritseb. Kahtlemata mõjutab mu Itaalia-pilti suuresti maskuliinne suhtevõrgustik, kuhu viimase kuue aasta jooksul kuulunud olen. See suhtluskond koosneb suures osas Andrea kolleegidest ja sõpradest ülikoolis: valdavalt riigiteaduste ja sotsioloogiaosakonna doktorantide ning noorõppejõudude seltskond ning mõned soomlased ja ameeriklased, keda lihtsalt on igal pool nii palju.

      ESMAKOHTUMINE

      „Soolased veepiisad pärlendavad tema päevitunud saledal kehal ning õrn tuuleiil mängleb tema poolpikkades juustes. Tütarlaps lamab päikesest kuumaks köetud bambusmatil, joonistades varbaga rannaliivale erinevaid kujundeid või mängides pisikeste ereroheliste kivikestega, mida kohalikud kunstnikud mosaiikpiltide tegemiseks varahommikuti rannast korjamas käivad, et need nädalavahetusel turistidele Vahemere eksootika nime all maha müüa. Boccadasse kaluriküla kiriku kell annab jõuliselt märku keskpäeva saabumisest. Tütarlapse kahvatu nahk, põhjamaised näojooned ning heledad juuksed ei jää pisikese kaluriküla keskpäevaselt unisel siestatunnil kellelegi märkamatuks, pälvides uudishimulikke pilke ning sosinal lausutud sõnu…

      Ja pärast esimesi suudlusi Vahemerre laskuva päikese tulipunases lõõsas kõndisid nad käsikäes öhe…”

      Umbes sellise kirjeldusega võiks alata üks teineteiseleidmise lugu. Tegelikkuses oli kõik palju proosalisem.

      Ta torkab teiste Tampere ülikooli välistudengite seast kohe silma. Noormees on pikka kasvu, tumedate lokkis juuste ning pruunide silmadega. Ma ei ole teda kunagi varem näinud, kuigi olen aeg-ajalt välistudengite pidudel osalenud, mõnikord joodud veinikogusega liiale läinult igale soovijale lahkelt-mõtlematult oma telefoninumbrit jaganud ning järgmisel päeval hispaania ning prantsuse aktsendiga telefonikõnedele soome keeles vastates valeühendust teeselnud. Seda noormeest ei ole ma aga varem kohanud – ei ühisüritustel, Attila õppehoone arvutiklassides ega ülikooli sööklas ja kohvikutes, rääkimata soome keele tundidest.

      Mu kõrvu kostab itaaliakeelne jutuvada – suudan eristada mõned sõnad, saamata siiski aru vestluse sisust. Peagi liituvad seltskonnaga tuttavad prantslased, ameeriklased, hispaanlased ja soomlased, ning edasisest vestlusest saan juba aimu.

      See noormees on kahtlemata seltskonna hing, kel on iga teda ümbritseva välismaalasega midagi jagada. Teda ümbritsevad erinevate aktsentidega tütarlaste inglise keel ning abivalmid käed, et külmakartliku noormehe – nagu seda jutukatketest kuulda on – Laura-tädilt Soome-sõiduks kingiks saadud talvejope katkiläinud lukk ära parandada, demonstreerida oma parimat käsitööoskust, iga hinna eest noormehe tähelepanu võita. Üks teine pikajuukseline Itaalia noormees veab sinise plastkelguga üle munakivisillutise kaasmaalaste aplausi, hõisete ning fotoaparaatide sähvatuste saatel lõbusas peotujus venelannasid, ülejäänud sisustavad aega ühise toidu- ja alkoholinimekirja СКАЧАТЬ