Jaht Loodus Armastus. Peep Männil

Чтение книги онлайн.

      Tuleb hunt, kes tahaks süüa, hambad liha sisse lüüa,

      kuid oh häda, sellest kambast kedagi ei võta hambad.

      „Jänesed on liiga kiired, peitu pugenud on hiired,

      siga kinni lauda sees, konnad kaugel külmas vees,

      liblikas on kõrgel õhus, põrnikas on siili kõhus,

      karul liiga palju jõudu, ämblik tekitab mus õudu,

      siil on okastega kaetud, mutt on mulla alla maetud,“

      kaebab hunt ja heidab maha, tühi kõht ja tuju paha.

      Värsisepad vemmeldage,

      laulusepad lajatage,

      sestap´ mõtleb meelekene,

      ajud need aru peavad,

      luuletust üht luuletada,

      pajatust üht pajatada,

      jahindusest jutustada,

      tarkusi tasuta jagada.

      Jahinduse julged juhid,

      töörühma toolidel tukkujad,

      ulukite uudistajad,

      seadusloome seadistajad,

      teadusala teadustajad,

      õpetlased õrnad hinged,

      keisri kenad kannupoisid,

      ministri nägusad nõunikud.

      Meel see mõistusele sunnib,

      aeg on arukusele asuda,

      vaimu vara valmis seadma,

      tarkusega tegutsema,

      ajurakke hallikesi,

      koorerakke kallikesi,

      vaja panna pingutama,

      veresooni venitama,

      lümfisooni laiendama,

      jõudu mööda jagu saada,

      luua jahiseadus uus,

      määrused mõistlikud mõlemad.

      Et ei tuleks seadus sõge,

      määrus mõne meele järgi,

      kiri kurja keele järgi,

      ühe ülbe ütlust mööda,

      kahe kange käsklust mööda,

      poliitikute pilli järgi,

      võõra võimu kulli järgi,

      kellegi kolmanda koostada.

      Alles jäägu jahialad,

      hooldealad hoolitsetud,

      riigimeestel riigialad,

      külameestel rendialad,

      talunikel omad maad.

      Et rahva rikkust ei raisataks,

      et vägisi vara ei võetaks,

      et ei jõu järgi jahimaid jagataks!

      Ulukitel andke asu,

      tehke seadus sea järgi,

      määrus mägra meele järgi,

      kiri karu konti mööda,

      plaanid põdra palgelised.

      Et kitsekari ei kannataks,

      et hundihirm ei hulluks teeks,

      et ei koprad peaks kodudest kolima!

      Salakütid saaks et palga,

      kratid karmilt karistatud,

      ahnitsejad malga mõru,

      vargad kepikest kibedat.

      Põdratapja pokri pandaks,

      peidikusse pimedasse,

      karutapja külma kongi,

      sokutapja siberisse,

      ahmitapja ahelaisse,

      hanetapja häbiposti.

      Et röövlile ei antaks armu,

      Et emisetapjat ei emmataks!

      Peagi laulik, heada meesta,

      värsisepp see vemmeldaja,

      laulusepp see lajataja,

      läheb ära hingusele,

      musta mulda magamaie,

      liivaannust embamaie,

      lillejuuri nuusutama,

      puudejuuri patsutama,

      ussikesi utsitama,

      vaglakesi veeretama.

      Seadus – see saab igaveseks,

      jahimehi juhatama,

      karukütte kamandama,

      uute meeste meelevallas,

      uute tuulte tuuseldada,

      rajuhoogude räsida.

      Kiilaspäisusele kalduv

      kurvavõitu mees 1,

      näpu otsas nukupapud

      kõnnib metsa sees.

      Näppudega jalajälgi

      lumehange veab,

      imelikult naeratades,

      mees vist teeb, mis teab.

      Põdra poolegi ei vaata,

      hundid unund sootuks,

      päkapiku jäljeradu

      metsa täis saab kootud.

      Mees ei ole hulluks läinud,

      pole liialt joonud —

      RMK on lihtsalt uue

      jõulutoote loonud.

      Seda kala, kellest räägin,