Jaht Loodus Armastus. Peep Männil

Чтение книги онлайн.

      Meie metsas elab ilves, silmad peas nii kurjad,

      olgu selge ilm või pilves, ikka kitse turjal.

      Tema lõbu pärast murrab, ei söö ära looma,

      murtud kitsedest saaks aastas terve autokoorma.

      Jäneselgi pole pääsu, kui vaid ilves tahab,

      läheb ligi, kaelast kinni, võtab, murrab maha.

      Temast üldse pole kasu, kõik võiks lasta maha,

      ministeeriumist vaid saada tahaks preemiaraha.

      Siis kui ilvest poleks, vaat, kus meil vast oleks süüa,

      sokuliha aasta läbi, osa saaks ka müüa.

      Hunt see hallivatimees, ta maa pealt tuleks kaota,

      nii kui halli kogu näed, sa päästikule vaota.

      Ööd ja päevad varitsevad kitse, siga, põtra,

      meie eest kõik ära söövad, küll on alles tõprad.

      Üle Peipsi halli jõena hunte sisse voolab,

      varsti meie metsas pole enam ühtki looma.

      Kallis Reiljan, jäta ära lõbureisi Türki,

      selle eest saaks osta terve tonni hundimürki.

      Karu hullematest hullem, põtru turjast rabab,

      õnneks mitte aasta läbi, sest ta talvel magab.

      Kevadel, kui unest ärkab, murrab, nii mis jaksab,

      rümba risu alla matab, ära sööb vaid maksa.

      Tonnikaupa põdraliha läheb karuroaks,

      armas jumal, seegi liik et meie metsast kaoks.

      Mesilastelt mee kõik röövib, lehmi taga ajab,

      keegi laskis vabadusse poegi, hullumaja.

      Mõni koopajahil lastaks, mõni lõksu püütaks,

      mina oma käega mõne karulaane süütaks.

      Kiskjatest veel väga halb on saarmas, tark ja kaval,

      mõnest jõest on ära söönud viimasegi kala.

      Kiiska, ogalikku, põlgab, tahab kala hääd,

      ainult marja sööb ja keha mädanema jääb.

      Loodusmehed valitsusest röövlit kaitsta tahvad,

      kuid ei kuula üldse, mida soovib lihtne rahvas:

      „Rauad üles, mõrrad sisse, söödaks värske kala,

      puhtaks ojad, jõed ja järved —

      Brüssel, see las halab.“

      Kahepaiksetest veel väga ohtlik kobras – metsaröövel,

      murrab puid ja tapab kalu, hammas nagu höövel.

      Aastas terve tihu puid ta ajab oma kõhtu,

      lasta teda võimatu – ta tegutseb vaid õhtul.

      Kui saaks puusse panna mürki, siis vast kobras kaoks,

      tammid õhkaks kaitsemalev, vesi alla vaoks.

      Kaunid kuivendusekraavid jälle töösse läeksid,

      jutud metsakahjuritest ajalukku jäeksid.

      Metsaseadki ülekäte tänavu on läinud,

      pole hulka aega enam sellist pilti näinud.

      Üles tuhnitakse kamar, justkui künnivagu,

      põllud maha tallatakse, vilja täis on magu.

      Ühe ööga ära söödud talumehe kaer

      vaese mehe nutu sekka kostab kuldi naer.

      Kõige parem, karja otsast, suurem lasta maha,

      võimsam keha, rohkem liha, vähem raiskad raha.

      Või kui suurem põrsakari sööda peale tuleb,

      haavlitega sinna sisse, mõni ikka sureb.

      Palju ahnepäitsasid on jahimeeste sees,

      kõigist kõige hullem siiski – riigijahimees.

      Kogu Eesti loomavaru müüvad sakslastele,

      küüned pikalt enda poole, libedad neil keeled.

      Markadest neil taskud pungil, kõrval hoidvad maksust,

      metsalooma lihast läinud kered kõigil paksuks.

      Kahjurliike nad ei lase, ulukeid ei sööda,

      autost pika püssigagi lasevad nad mööda.

      Loomi loevad palju rohkem, et saaks rohkem lasta,

      riigijuhtidega mestis, targa jutu vasta.

      Kevadel on mitu nägu, enamus neist rõõmsad,

      sirtsub lõoke, kukub kägu, pungad paksud põõsal.

      „Krooks, krooks, krooks, on sul vast äge säärejooks,

      krooks, krooks, krooks, mis sa arvad sellest loost,

      kui sul ühe dringi tooks, enne seda pisut jooks,

      otsiks ühe veelombi, laseks sinna marjaklombi,

      mis meil palju lapsi tooks, krooks, krooks.“

      „Mõtlen sellest, oi kui kahju, miks küll meile pole antud

      sisepidist viljumist – kas sa nägid hiljutist

      hiirepere armumängu,“ räägib konnamamma kurvalt, kõrvad längus.

      Kevad kärbseid on palju välja toonud, ämblik mõnegi neist juba tühjaks joonud.

      Nii päikese paistel ta teritab suiseid, väiksed kärbsed on lahjad ja sääsed on puised.

      „Ma ootan vana porikat, tiibadega orikat,

      et minu võrgus piniseks see rasvane ja sinine.

      On see vast alles maiusroog – lendav kook.“

      Ning peagi seal kaetud saab söögilaud, mis ühele taldrik ja teisele haud.

      „Trillallaa, trallallaa, küll on kena kevade, minule küll meeldib see,

      lendan ringi, nagu tont, mul on suur ja vägev lont,

      õielt õiele ma tõttan, nendelt süütusi ma võtan

      tolmeldan vist neid ma ka, trillallaa, trallallaa,

      imen õielt nektarit, lont on minul tõesti pikk,

      trillallaa, trallallaa, olen kõigist kaunim ma, trallallaa.“

      Maa on soojaks kütnud päike, mutid teevad uusi käike,

      õuemaale kipuvad, muruvaipa rikuvad.

      Seal, kus elab palju mutte, tekib palju rahvajutte.

      „Mina, mutt, ei ole pime, nagu rahvas räägib just,

      Näen, on muru roheline, näen, et muld on must,

      näen, et vihmauss on magus, näen, et olen karvane,

      kõike näen, ma olen nagu kullionu sarnane.“

      „Minu meelest tore kevad, vaenlasi ei ole enam,

      ükski püss ei enam paugu, ükski koer ei enam haugu,

      rebastki ei ole enam, Evald maha lasi tema,

      siis, kui kerkib idusid, korraldame pidusid.“

      „Vidiit, СКАЧАТЬ