Freddie Mercury elust tema enda sõnadega. Greg Brooks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tahavad kõik eri suunda minna ja see on väga keeruline. Tavaliselt lähevad pundid laiali, sest üks ego sööstab teistest liiga kaugele ette ja lihtsalt ei suuda enam tagasi minna. Kui grupis on üks tugev isiksus, jäävad teised kõrvale ja mõtlevad: „See sitapea on liiga võimukas, me peaksime mõnes teises bändis õnne proovima.” Meie suudame oma ego ühel või teisel viisil kontrolli all hoida.

      See ei tähenda, et oleksime nii igavad, et oleme kõiges ühel nõul, aga me ei lase kunagi asjadel minna nii kaugele, et ütleksime: „Nii, nüüd aitab!” Oli aegu, mil ma arvasin, et peaksin joone alla tõmbama, aga näis, et muusika mõttes tahtsime veel palju enamat saavutada. Me oleme nii kaua koos püsinud vist sellepärast, et keegi ei taha lahkuda. Lahkudes oleksid nagu argpüks. Minus ja terves bändis on olemas mingisugune ellujäämisinstinkt.

      Briani poole pöördus kunagi ansambel Sparks [1975. aastal], öeldes, et tahaksid teda enda kitarristiks. Aga sedasorti asju peame meie igapäevaseks ja tavaliseks. Me oleme oma asjaga niivõrd hõivatud, et isegi ei mõtle sellele kaks korda. Meile kõigile on pakutud teiste bändidega liitumist, aga kui Roger ja mina saadame need inimesed kohe kuradile, püüab Brian kena olla, nii et mõnikord jätab see vale mulje. Brian on tõesti liiga härrasmehelik, mida mina ei ole – mina olen vana libu … aga ta ei kaalunud hetkekski meie maha jätmist.

      Brian lahkuks Queenist vaid selleks, et astronoomiks hakata, mitte selleks, et liituda Sparksi-suguse ansambliga. Jumal küll! Eriti ajal, mil asi hakkas just lõbusaks minema. Me sõitsime laineharjal ja meile oli palju uksi avanenud. Kõik hakkas ära tasuma selles mõttes, et meid austati muusikutena ja meie laulud meeldisid õigetele inimestele.

      See, kuidas me oma karjääri lõime, jätab vist kliinilise ja kalkuleeriva mulje, aga meie egod ei oleks leppinud millegi vähema kui parimaga. Mina olen meid alati parimaks bändiks pidanud. See kõlab väga üleolevalt, ma tean, aga nii on. Kui meil oli võimalus mängida koos Mott The Hoople’iga, siis oli kõik tore, aga turnee lõppedes teadsin ma pagana hästi, et vähemalt Suurbritannias oleme varsti meie need, kellest ajalehtedes pasundatakse.

      Me ei karda erinevaid ideid katsetada. Üks asi, millest me tõesti hoidume, on sama valemi kordamine. Põhimõtteliselt oleme rokkbänd ja selle panime paika esimese albumiga. Teine oli pisut teistsugune ning need, kes kolmandat kuulsid, ei tundnud meid äragi. Vaadake, meie stiil on alati muutunud. Me elame arusaama järgi, et toimivast valemist peaks kinni pidama, nii et iga uus etapp on endiselt vana stiil, aga me lisame sellele töö käigus uusi külgi. Nii lihtsalt tehakse. See kehtib kõiges – isegi kunstis. Jumal küll, millist piina me talusime, et saada tehtud pilt „Sheer Heart Attack’i” plaadiümbrisele!!! Kullakesed, kas suudate ette kujutada, et peate veenma teisi end vaseliiniga katma, et neile siis veejuga suunataks? Lõpptulemusena näevad neli ansambli liiget välja äärmiselt ebakuninglikud, päevitunud, tervisest pakatavad ja läbimärjad, nagu oleksid nädal aega higistanud. Tähtis oli see, et kõik ootasid sarnast plaadiümbrist nagu albumil „Queen II”, aga see oli midagi täiesti uut. Me ei muutunud läbinisti – see oli lihtsalt üks ajastu.

      Meie muusika saab minna väga erinevates suundades. Ma arvan ka, et oleme teinud just neid asju, mida oleme tahtnud teha. Me ei ole pidanud silmas publiku maitset ega midagi seesugust. Oleme püüdnud olla teadlikud sellest, mis ümberringi toimub ja siis sammu võrra eespool püsida. Arvan, et lõppkokkuvõttes kõneleb hea muusika iseenda eest ja minu meelest me kirjutame häid lugusid ja esitame neid hästi. Tegelikult me riskisime päris palju ja enamik riske tasusid minu arvates end ära. Aga me oleme endiselt peened. Me oleme endiselt samasugused keigarid nagu alguses. Me lihtsalt näitame inimestele, et me pole mingi kari lillasid, et oleme suutelised ka muuks.

      Albumi tegemisel saabub minu meelest iga kord uus energiapuhang – ja meie teeme väga erinevaid albumeid. Alustades oleks nagu iga kord tegemist uue projektiga. Kõik on väga värske ja see on nagu doping. Kui me sama vana tulemuseni jõuaksime, arvates, et see varmalt vastu võetakse, oleks asi liiga turvaline. Meie ei vali kunagi turvalist rada.

      Vaadake, kuidas me riskisime albumiga „Hot Space” [1982]. See oli tore. Me olime uusi valdkondi ja väljundeid leidmas ja suunasime oma energia hoopis teistmoodi. Olime endiselt needsamad neli inimest, aga paljuski oli kõik uus. Mina olin väga elevil. Kas album pääseb musta muusika edetabelitesse? Kas see läheb diskosaalidesse? Me ei teadnud.

      Mäletan, et kui „Another One Bites The Dust” välja lasti [1980. aastal] ja see edetabeli tippu tõusis, arvasid paljud plaadi ostnud, et tegemist on mustanahaliste bändiga. Seejärel tulid nad meie kontsertidele ja nägid, et oleme kõik valgenahalised.

      „Hot Space” oli vist meie kõige suurem risk, aga inimesed suudavad end millegi normivälisega seostada. Mulle ei meeldiks üldse, kui me tuleksime iga kord lagedale albumiga, mis mahuks normi piiridesse. Ma ei taha öelda, et meil on alati õigus, sest see ei ole nii. Tantsu-/funkmuusika katsetamine oli põhimõtteliselt minu idee ja plaat ei olnud eriti edukas. Arvan, et see oli oma ajast liiga palju ees, aga meie tegime, mida tol hetkel tahtsime ja mis tollal meile õige tundus.

      Me elame läbi palju traumasid ja me oleme äärmiselt täpsed. Albumit tehes on sõna otseses mõttes kümneid ja kümneid laule, mis heidetakse kõrvale – isegi mõned kenad lood. Kui inimestele ei meeldi laulud, mida me teatud ajal teeme, peaks meil sellest kama kaks olema. Me oleme oma töös niivõrd hoolikad, sest meile on väga oluline, mida me edasi anname. Ja kui me saame hakkama imelise plaadiga, siis teeme ka nii, et see oleks õiges ümbrises. Tõenäoliselt oleme maailma kõige vinguvam bänd, kui aus olla.

      Iga kord, kui me stuudiosse läheme, on aina raskem, sest me püüame edasi liikuda, kirjutada laule, mis on eelnevatest erinevad. Esimest plaati on lihtne teha, sest sinu peas on palju asju, mida tahad kindlasti paberile panna. Pärast veel paari albumi ilmumist mõtled: „Räägitakse, et ma kasutan sama valemit.” Mina olen sedasorti asjadele väga vastuvõtlik.

      Me tahame väga palju asju teha, aga korraga kõike ei saa. See on võimatu. Plaadile „A Night At The Opera” sattusid paar lugu, mis tegelikult olid mõeldud esimesele albumile, aga need oleksid enamiku inimeste jaoks liig olnud. Kõike ühele plaadile toppida ei saa. Õiget aega peab ootama.

      Ma naudin stuudios töötamist, kuigi see on minu ameti juures kõige vaevanõudvam osa. See on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga kurnav. See imeb täiesti tühjaks. Mõnikord ma küsin endalt, miks ma seda teen. Pärast „Sheer Heart Attacki” olime hulluks minemas ja ütlesime endile: „Mitte kunagi enam.” Ja vaadake, mis siis juhtus!

      Pärast seda albumit taipasime, et oleme endale nime teinud. Tundsime, et meil puuduvad tõkked ja piirid. Vokaalses mõttes saame igale ansamblile silmad ette teha, nii et mõtlesime täispanga peale välja minna, ennast üldse mitte piirata ja teha täpselt seda, mida tahame. Tegelikult läksime iga albumiga pisut liiale, aga selline Queen juba on. „A Night At The Opera” [1975] albumil olid esindatud kõik helid, tuubast kammipillini. Midagi ei jäetud välja. Niipea kui olime selle plaadiga valmis saanud, teadsime, et enam polnud meie loomingul piire.

      Ma ei unusta kunagi albumit „A Night At The Opera”. Mitte kunagi. Esimesest neljast plaadist kulus selle lõpetamiseks kõige rohkem aega. Me ei olnud selleks tegelikult valmis. Tähtsam oli salvestada selline plaat, nagu meie tahtsime, eriti kui kulutasime selle peale nii palju aega.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

СКАЧАТЬ