Freddie Mercury elust tema enda sõnadega. Greg Brooks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lupton

      Freddie Mercury elust tema enda sõnadega

Freddie Mercuryle. Elu armastajale, laulude lauljale

      SISSEJUHATUS

      Kui Freddie oleks selle raamatu kirjutamise ajal elus olnud, oleks ta pidanud välja kannatama päevade viisi tüütuid intervjuusid varikirjutajaga, järjekordse võõraga, kes oleks püüdnud leida midagi uut, siis minema läinud ja Freddie nime all raamatu kirjutanud. Tõenäoliselt ei oleks Freddie’l millegi sellise jaoks tahtmist ega püsivust olnud ja ta oleks varsti huvi kaotanud. Freddie vihkas igavust. Sellepärast ja muidugi ka Freddie puudumise tõttu on käesolev raamat erinev kahel tähtsal moel.

      Esiteks ei ole siin leiduvat materjali kokku pandud pärast paari Freddie’ga veedetud päeva, vaid kahekümne aasta jooksul kogutud intervjuude ja tohutu hulga allikate abil. Tema mõtted ja arvamused ei ole pärit tema elu teatud hetkest, vaid lauljakarjäärist tervikuna. Loomulikult muutusid tema vaated elule vanemaks saades märgatavalt ja seda oli aja möödudes ka märgata. Freddie ütlused sellistel teemadel nagu isiklikud suhted, teised Queeni liikmed, laulude kirjutamine, eraelu ja tulevikuplaanid muutusid drastiliselt kahe aastakümne jooksul, mistõttu võib tunduda, et teatud lõigud tekstis räägivad üksteisele vastu. Kindlasti kehtiks see meie kõigi kohta, kui kakskümmend aastat meie elust äkitselt trükikirjas meie ette laotataks.

      Teiseks ei ole selle raamatu kirjutamisel kasutatud varikirjanikke. Kõik, mida loete, on Freddie enda sõnad – kuigi mõnikord oli neid vaja pisut kohendada. Me ei ole talle sõnu suhu pannud ega midagi kontekstist välja rebinud. Samuti on Freddie sageli olevikuaja asemel äkitselt minevikku ja seejärel uuesti olevikuaega kasutanud või vastupidi, aga nõnda ta tõepoolest sageli rääkis, nii et ka see tahk tekstist on ehtne. Lisaks oleme ühte sulatanud erinevatest allikatest ja eri aegadest pärinevad ütlused sama teema kohta. Mõnikord on Freddie asjast rääkinud enne ja mõnikord pärast sündmust või isegi selle ajal – näiteks „A Night At The Opera” salvestamisel. Loomulikult võivad seetõttu teatud laused või lõigud pisut hakitud näida, mis puutub ajavormi kasutamisse. Püüdsime võimalusel igati Freddie sõnu täpselt edasi anda ja iga nüanssi ja lauset ehedana säilitada, kuigi ta alustas sageli lauset, ilma et seda lõpetanud oleks! Osa Freddie jutust jäi segaseks, kuid ei olnud meie asi seda dešifreerida. Teie kui lugeja ülesanne on Freddie sõnu ise tõlgendada ja oma järeldused teha. Meie arvame, et see oligi alati tema eesmärk.

      Mida iganes Freddie’l öelda oli, kus tahes ja mis põhjusel ta seda ka ei öelnud, on suurem osa tema sõnadest nagu ka laulusõnad – jumal tänatud – dokumenteeritud ja arhiivis säilinud. Muljetavaldav hulk sellest on käesoleva raamatu tarbeks esimest korda transkribeeritud ja selle kõige kokkusulatamisest tõuseb esile Freddie, suurem kui elu ise, elav ja tähelepanu nõudev. Raamatus on nii humoorikat kui ka ärritavat, õrnust ja jahmatavat avameelsust, tõsiseid ja kergemeelseid hetki ning tagasi vaadates on tekstis ka ebamugavalt tabavaid märkusi. Freddie kõneleb igal teemal endale omasel kerglasel moel, mida keegi teine järele teha ei suuda, kuid alati hea huumoriga ja otsekoheselt. See raamat räägib tõesti Freddie Mercuryst tema enda sõnadega, olles kõike muud kui igav. Mitte hetkekski igav!

      Uurimistöö tegemine ja loo kokkukirjutamine selle raamatu tarbeks on olnud privileeg. Loodame, et naudite seda.

      Nüüd aga, pikemalt venitamata ja enne kui Freddie huvi kaotab, „hakkame asjaga pihta”, nagu ta sageli oma intervjueerijaid palus.

      Simon Lupton ja Greg Brooks, juuli 2006

      EESSÕNA

      „See raamat kõneleb minu pojast Farrokh Bulsarast. Maailma jaoks sai ta loomulikult tuntuks Freddie Mercury nimega. Kuid kõige muu kõrval oli ta alati endiselt armastav poeg ja pereliige.

      Ma igatsen teda kohutavalt, aga tänu tema muusikale ei ole ta minust kunagi kaugel. Selle ainulaadse mehe – ja armastatud poja – anne ja intelligents tagab, et mälestus temast jääb püsima ka tulevastes põlvkondades. Niisiis ma loodan südamest, et naudite tema enda sõnade lugemist, sest need näitavad täpselt, milline imeline mees ta oli.”

      Jer Bulsara

      Esimene peatükk

      MUL OLI ÜKS TÄIUSLIK UNISTUS

      „Minust saab täht, minust saab legend! Ma tahan olla rock’n’roll’i Rudolf Nurejev!”

      Alguses olin täiesti valmis nälgima, mida ma ka tegin, ja läbilöögi poole püüdlema. Endasse peab uskuma, ükskõik kui kaua selleks ka ei kulu.

      Kui Queen kokku tuli, püüdlesime kõik tipu poole ja me ei kavatsenud leppida millegi vähemaga. Selles äris edu saavutamiseks peab väga enesekindel olema. Kui keegi ütleb: „Võib-olla ma ei ole piisavalt hea, äkki oleks parem teise kohaga leppida,” võid kõik ära unustada. Meie olime tulvil enesekindlust. Nii see peabki olema. Sinus peab lisaks muudele iseenesestmõistetavaile annetele nagu musikaalsus peituma omamoodi ülbust, palju iseteadvust ja täielikku sihikindlust. Ülbus on alguses väga hea omadus ja see tähendab, et ütlete endale, et teist saab parim, mitte teisel kohal olev bänd. Meis kõigis oli see omadus lihtsalt olemas. Meil kõigil oli väga suur ego.

      Me olime väga põikpäised. Tahtsime, et inimesed teaksid, et oleme tõsiseltvõetav ansambel. Pealegi oli meil originaalsuse väljendamiseks tohutult mõtteid.

      Alustama peab millegi pöörasega, see on parim viis publikule enda olemasolust teada anda. Avalikkusele peab püüdma silma jääda – ennekuulmatud ja šokeerivad asjad toimivad alati. Meil ei olnud plaadiümbristel riideid seljas, me olime tugevalt jumestatud, meil olid mustaks värvitud küüned ja nii edasi. Tol ajal oli see väga šokeeriv.

      Imago mängib minu meelest keskset rolli. Ükskõik kas see on kunstlikult loodud või ei, lõppkokkuvõttes on kõik sinu teha. See on kas nipp, mis ei läinud läbi, või miski, mida saad ära kasutada. Kõik on kinni strateegias. Teatud hulk ülbust ja egoismi peab olema.

      Kui me alguses pundi kokku panime, oli enamik inimesi vist tõsiselt vapustatud, sest nende meelest kuulusid popgruppidesse tavaliselt endised rekkajuhid, kellel polnud eriti aru peas, kes olid abirahadest elamisest tüdinud ning kes olid otsustanud hoopis edetabeli tippu tõusta. Meie olime üks sellistest bändidest, kes tahtis kõigest osa saada. Me kavatsesime edu saavutada. Me teadsime, et suudame seda.

      Me ei mänginud muusikamaailmas lihtsalt lolli. Ütlesime endile: „Nii, me sukeldume rokkmuusikasse ja teeme seda korralikult – ei midagi poolikut.” Käisime alles ülikoolis, meid kõiki ootas ees potentsiaalselt hea karjäär ja me ei kavatsenud leppida paremuselt teise kohaga, kui kavatsesime lükata kõrvale kõik teadmised teistelt elualadelt. Me tahtsime parimat. Küsimus ei olnud soovis maailma valitseda, kuigi tean, et tõenäoliselt jätsime endast kapitalistliku mulje.

      Sihtisime tippu ega kavatsenud leppida millegi vähemaga. Keegi meist ei tahtnud olla seotud tavalise töökohaga. Mina teadsin kindlalt, et muusika mõttes oli meil kõik olemas. Olime piisavalt originaalsed ja hakkasime seda ka tõestama. Me ei olnud sedasorti bänd, mis ütleks: „Hea küll, teeme nii, aga kui see ei toimi, matkime teisi.” Ei. See on vale tee. Me ei kavatsenud muusikaärisse siseneda, kavatsemata tõsiselt lõpuni minna. Otsustasime alguses kooli lõpetada, mis tähendas pooleteiseaastast ootamist, ja kui me selleks ajaks endiselt koos oleme, tähendab see, et võtame asja tõsiselt.

      Tol ajal ütlesime: „Teeme asja huvitavaks. Proovime muusikasse panna kõik oma erinevad taustad.” Me ei olnud snoobid, aga olime väga hoolikad. Tahtsime publiku ette ilmuda maitsekalt. Kuigi me ei olnud endale veel nime teinud, tundsime, et peaksime nii tegema. Tegelikult me vist ikka olime snoobid. Me ei tahtnud, et Queen oleks igaühele, vaid alustuseks vaid valitutele mõeldud bänd.

      Juba alguses teadsin, et saame väga kuulsaks СКАЧАТЬ