Karistus. Dick Francis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kuna ma teadsin, et ta soovis mulle kõike muud kui halba, võtsin ümbriku rahaga vastu ja kulutasin selle Brightoni poodides riiete peale, mille poolt tema valijad minu arvates oleksid hääletanud, kui nad pidanuks hindama üht kandidaati tema poja rõivastuse põhjal.

      Me lahkusime Brightonist õhtupoolikul veidi pärast kella kolme, ja mitte tolles hommikuses muljetavaldavas mustas autos, mille juht oli häirivakstegevalt vaikne (näis, et ta allub mu isa korraldusele „mitte seletusi anda”), vaid rõõmsalt metalliläikelises kohvikarva Range Roveris, mille külgedel kiiskasid karikakart meenutavate lillede kullatud ja hõbetatud vanikud.

      „Selles valimisringkonnas mind ei tunta,” ütles mu isa, irve suul. „Mul on vaja, et mind tähele pandaks ja tunnustataks.”

      Minu arvates olnuks teda raske mitte märgata. Tervel teekonnal mööda lõunarannikut pöörasid inimesed pead ja seirasid meid. Sellegipoolest tabas mind Hoopwesternis (Dorset) üllatus, sest näis, et seal oli iga viimase kui posti ja puutüve külge kinnitatud plakat, millel seisis vaid: „HÄÄLETAGE JULIARDI

      POOLT”. See sõnum ei saanud jääda ühelgi linnaelanikul nägemata.

      Ta oli juhtinud seda käigult toimuvat reklaamikampaaniat Brightonist peale, mina aga istusin tema kõrval eesistmel ja tema jagas sõites katkematult juhiseid, mida ma oma uues rollis peaksin ütlema või mitte ütlema, tegema või mitte tegema.

      „Poliitikud,” ütles isa, „peaksid harva täit tõtt rääkima.”

      „Aga …”

      „Ja poliitikud ei tohiks kunagi valetada,” jätkas ta.

      „Aga sina käskisid mul alati ainult tõtt rääkida.”

      Ta muigas omaette mu lihtsameelsuse üle. „Tõtt võid sa rääkida mulle, pagan võtaks. Aga inimesed usuvad tavaliselt seda, mida nad tahavad uskuda, ja kui sa räägid neile midagi muud, siis sa neile enam ei meeldi ja nad keeravad sulle selja ning sa jääd oma tööst ilma, isegi kui aja jooksul selgub, et see, mis sa ütlesid, on punktipealt nii.”

      Sõnasin aegamisi: „Seda ma vist tean.”

      „Teisest küljest, kui poliitik valetamiselt tabatakse, on see tema surm, nii et ma ei valeta.”

      „Aga mis sa ütled, kui sulle esitatakse mingi otsene küsimus, tõtt rääkida sa ei saa ja valetada kah ei saa.”

      „Siis sa vastad „väga huvitav” ja keerad jutu mujale.”

      Isa juhtis oma Range Roverit ühtaegu kiiresti ja ettevaatlikult, nii nagu ta elas kogu oma elu.

      „Järgmiste nädalate jooksul küsivad inimesed sinult, mida ma arvan sellest ja teisest,” ütles ta. „Ütle alati, et sa ei tea seda, et küsigu nad parem minult endalt. Ära iial korda kellelegi seda, mida mina olen öelnud, isegi kui ma ütlesin seda avalikkuse ees. Selge?”

      „Kui see on su soov.”

      „Pea meeles, need valimised on võitlus. Mul on poliitilisi vaenlasi. Mitte kõik, kes sulle naeratavad, pole sõbrad.”

      „Kas sa tahad öelda … ära usalda kedagi?”

      „Just seda ma silmas peangi. Caesar tapetakse igal ajastul. Ära usalda mitte kedagi.”

      „Aga see on nii küüniline!”

      „See on enesekaitse esimene seadus.”

      Ja mina ütlesin: „Ma oleksin pigem džoki.”

      Isa raputas kurvalt pead. „Ma kardan, et sul tuleb varsti seista vastamisi avastusega, et igal alal on oma käputäis lurjuseid ja kelme ning džokid pole mingi erand.”

      Isa roolis, jõudis auto Hoopwesterni kesklinna; Hoopwestern osutus üheks neist vanadest, igisena püsinud ja turuplatsi ümber koondunud linnadest, mille muistse südame asemel oli kentsakas munakividega sillutatud jalakäijate ala, tänapäeva kaubanduse jõulist pulssi aga oli tunda tohututes büroohoonetes ja kaubanduskeskustes, mis ümbritsesid ringteed kolmest küljest.

      „Siin elasid kunagi karjakasvatajad,” ütles mu isa neutraalsel toonil. „Karjakasvatus on tänapäeval samasugune tööstusharu nagu siinne tehas, kus toodetakse elektripirne ning kuhu vajatakse aina rohkem töötajaid. Mul on vaja elektripirnide hääli.”

      Ma avastasin, et tema kampaania peakorter asus omapärases tagaseinapidi kokku ehitatud hübriidmajas, mille puhul oli säilinud vana ärkliakendega fassaad otse vastu munakividega sillutatud väljakut ja tagaküljel ilmetu kasti meenutav kauplus; sedasorti poekesi oli terve rida, nende vastas aga paiknes umbes veerandi hektari suurune parkimisplats. Maja, mille peamised eluruumid (nii isa kui ka minu jaoks) asusid ülemisel korrusel, oli kunagi toiminud kingapoena (mis läks pankrotti, suutmata konkureerida kohaliku kaubakeskusega) ning oli nagu kaksikvend kõrval paiknevale hoonele, kus tegutses mingi heategevusühingu kingikauplus.

      Poliitiline peakorter vääris tõepoolest oma nime, siin olid eredavärvilised telefonid, põrandal klõbisesid koopiamasinad, leidus hulgaliselt teetasse, kirjutuslaudu ja arvuteid, seintel rippusid kaardid, millesse olid torgatud värvilised nööpnõelad, telefoniraamatuid oli näha lausa hunnikute viisi, samuti kastikaupa ümbrikke, lisaks kolm keskealist naist, kes pidid tegutsema keset seda tohuvabohu.

      Olime jätnud oma auto parklasse ja läinud jala silmatorkavasse klaasfassaadiga eesruumi, kus ei rippunud mitte ainult suures kirjas plakatid „HÄÄLETAGE JULIARDI POOLT”, vaid oli näha ka kolme suurendatud fotot minu isast, kõigilt vastu vaatamas kombekas, intelligentne, tulevikku seirav mees, kes väärinuks kindlasti kohta Westminsteris.

      Kolm naist tervitasid teda heledate rõõmuhüüatustega ja seadsid ta kohe silmitsi suure hulga probleemidega.

      „See on minu poeg,” ütles isa.

      Mulle suunati rõõmsad naeratused. Nad mõõtsid mind pealaest jalatallani. Ja mina mõtlesin – kolm nõida.

      „Astuge sisse, kullake,” ütles üks neist. „Soovite ehk tassikest teed?”

      2. peatükk

      Ma avastasin, et too topeltkauplus oli tavaline valimisringkonna kontor, mille oli üürinud partei, kuhu mu isa kuulus. Just seal kohtus eelmine parlamendiliige Dennis Nagle veel hiljaaegu laupäeviti oma valijatega, tulles kohale, et ära kuulata, millised on kohalikud probleemid, ning anda oma parim nende lahendamiseks. Vaene sell oli surnud kuuekümnesekski saamata pankreasevähki. Tema auahne naine Orinda oli kuuldavasti vihast sinine, kuna valimiskomitee oli tema asemel otsustanud minu isa kasuks, kes pidanuks hakkama valitseva partei käsul võitlema vabaks jäänud koha säilimise eest parlamendis.

      Orindast sain ma teada, kui istusin nurgas mingil lihtsal järil ja kuulasin, kuidas kolm abi kirjeldavad mu isale kõrvaletõugatud daami samal päeval kontorisse tehtud visiiti.

      Kõige kõhnem ja vähem emalik abi, kes oli ühtlasi kõige pahatahtlikum, ütles huuli prunti ajades lõbusalt: „Teile võib tunduda, et ta leinab oma Dennist, aga ta näib olevat hoopis tige selle pärast, et mees ära suri. Ta räägib aina „meie valijad”, nagu ta seda alati on teinud. Ütleb, et kirjutas ise valmis mehe kõned ja suunas tema hoiakuid. Tema sõnul sai ta Dennise haigestudes asjast aru nii, et mehe koht läheb nüüd temale. Ta nimetab meid kolme reeturiteks, kes töötavad teie heaks, George. Ta lausa kokutas raevust. Teatas, et kui teie arvate, et ta kavatseb niisama alla anda, siis olete eksiteel. Ja lubas tulla СКАЧАТЬ