Karistus. Dick Francis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õppimises sammu pidama. Vaheaasta oleks asjad kenasti paika pannud. Ja isa rääkis mulle loomulikult, et ta saab kõigest sellest aru ja andestab mulle halvad õpitulemused ülikoolis, kui ma polnud ülikooli veel pääsenudki.

      „Ma tahan, et sa enne Exeteri minu heaks tööd teeksid,” ütles isa. „Ma tahan, et sa tuleksid minuga Hoopwesternisse ja aitaksid kaasa sellele, et ma saaksin valitud.”

      Ma vaatasin talle pikalt otsa, närisin aeglaselt oma suutäit, kuid ei tundnud enam selle maitset.

      „Aga,” ütlesin neelatades, „ma ei tea poliitikast midagi.”

      „Ega peagi teadma. Ma ei taha, et sa peaksid kõnesid või teeksid mingeid poliitilisi avaldusi. Ma lihtsalt tahan, et sa oleksid minuga kaasas, oleksid mu kaaskondlane.”

      „Ma ei … noh,” ma peaaegu kogelesin. „Ma ei saa aru, mida ma saaksin teha.”

      „Söö oma õun ära ja ma selgitan sulle,” ütles isa rahulikult.

      Ta võttis ühes tugitoolis istet ja pani jalad kuidagi tehtult risti, otsekui oleks ta järgmist osa enne harjutanud, ja mina arvasin, et küllap ta mängis selle tõesti mõtteis enne mitu korda läbi.

      „Valimiskomitee, kes on mind oma kandidaadiks üles seadnud, eelistanuks ausalt öeldes, et ma oleksin abielus,” sõnas ta. „Nii nad mulle ütlesid. Neile tundus mu vallaliseseisus puudusena. Mistõttu ma rääkisin neile, et ma olin abielus, et mu naine suri ja et mul on poeg. See tegi neile lõpmata heameelt. See, mida ma sul teha palun, on nagu mingi naise asendaja mängimine. Sa peaksid tulema koos minuga avalikkuse ette. Ja olema inimeste vastu kohutavalt kena.”

      „Kas ma pean väikesi lapsi suudlema?” küsisin hajameelselt.

      „Lapsi suudlen mina.” Isale tegi see nalja. „Sina võid lobiseda vanemate daamidega ja rääkida meestega jalgpallist, kriketist ja ratsutamisest.”

      Mõtlesin meeletule erutusele, mida ratsavõistlused mulle pakkusid, hulljulgusele, mis võinuks mulle elu maksta, eneses selliste omaduste arendamisele, mis ei paneks mind kartma saatust ega õnnetusi, meeletu kihutamise lõpetamisele ilma end häbistamata. See oli küll kõike muud kui väikeste lastega lobisemine.

      Ma igatsesin lihtsat elu, võimalust muretult ja hooletult kihutada; võimalust, mida selleks pakkusid hobused ja suusad; ja ma hakkasin mõistma, nagu igaüks lõpuks mõistab, et kõikidel meeldivatel asjadel elus on ka oma pahupool.

      Ma ütlesin: „Kuidas võib keegi arvata, et mulle meeldivad uimastid, kui juba võiduajamine ise viib mind rohkem pilve kui miski muu siin maa peal?”

      Mispeale mu isa ütles: „Kui Vivian ütleks, et ta võtab su tagasi, kas sa läheksid?”

      „Ei.” Mu vastus tuli iseenesest, ilma järele mõtlemata.

      Miski polnud enam endine. Olin sel augustikuisel kolmapäeval mööda reaalsuse teed pika maa maha käinud. Mul tuli tunnistada sünget tõsiasja, et minust ei saa kunagi mu unelmate džokit. Ma ei tule ealeski Grand Nationali võitjaks. Aga selle asemel lapsi patsutada? Helde jumal!

      „Valimiste päev on rohkem kui kolm nädalat enne seda, kui Exeteris algab järjekordne semester,” ütles isa. „Selleks ajaks oled sa kaheksateistkümneaastane …”

      „Ja mina kirjutasin Exeteri ja teatasin, et ei asu mulle eraldatud kohale,” ütlesin ma rõõmutult, aga ka kahetsuseta. „Isegi kui sa käsid mul sinna minna, ei saa ma seda teha.”

      „Ma muutsin su otsuse ära,” ütles isa järsult. „Arvasingi, et sa võid nii teha. Kas tead, ma olen kogu su noore elu vältel sul silma peal hoidnud, ehkki me pole kunagi olnud eriti lähedased. Ma võtsin Exeteriga ühendust ja lasksin su loobumisotsuse ümber teha. Nüüd oodatakse seal, et sa end matriklisse kannaksid. Elamine on sinu jaoks ülikoolilinnakus juba olemas. Kui sa lausa mässama ei hakka ega minema jookse, siis võtad suuna otse akadeemilisele kraadile.”

      Ma tundsin äkilist ja tuttavat tunnet, et selle inimese võim minu üle on jõud, mis kaalub kaugelt üles kõik tavalised peresuhted. Isegi Exeteri ülikool oli teinud tema tahtmist.

      „Aga isa … ” ütlesin jõuetult.

      „Paps.”

      „Paps …” See sõna oli täielikus vastuolus nii kuvandiga tavalisest koolipoisi eest hoolitsevast vanemast kui ka minu kujutlusega temast kui keskmisest kontoriülikonda kandvast mehest kaugelt erinevast inimesest.

      Ma mõistsin, et tema Grand National oli teekond Downing Streetile majja nr. 10. Kui ta oma võiduajamise võidab, seab ta end sisse sealses peaministri residentsis. Ta palus mul loobuda mu enda saavutamatust unelmast, et aidata temal kasutada võimalust oma unistuse teostamiseks.

      Ma vaatasin enda ees olevaid hammustusjälgedeta õuna ja banaani ning mul ei olnud enam isu.

      Ütlesin isale: „Sul pole mind vaja.”

      „Mul on vaja hääli võita. Sina saad aidata mul seda teha. Kui ma poleks veendunud sinu võimekuses valijatele meele järele olla, siis sa praegu siin ei istuks.

      „Aga …” jäin kõhklema, „kui aus olla, siis ma soovingi, et see nii oleks.”

      Saanuks ma vaid rõõmsalt nokitseda Vivian Durridge’i talliõues ja mõelda endistviisi oma ilusaid mõtteid. Ning mu ärkamine oleks kujunenud vähem järsuks ja mitte nii jõhkraks. Samas ma arvan ka, et mu depressioon oleks järjest süvenenud. Too alternatiivne tulevik, mis mulle praegu nina alla torgati, pakkus vähemasti väljakutset, mitte aeglast libisemist eikuhugi.

      „Ben,” ütles isa kiiresti, otsekui oleks ta mu mõtteid lugenud, „tee vähemalt proovi. Tunne sellest rõõmu.”

      Ta andis mulle ümbriku, mis oli täis raha, ja käskis mul välja minna ja endale riideid osta. „Osta kõike, mida sul vajal on. Me sõidame siit Hoopwesterni.”

      „Aga mu kraam … ” alustasin.

      „Su kraami, nagu sa seda nimetad, pakib proua Wells ühte kasti.” Proua Wells oli üürinud mulle tuba oma majas, mis asus Durridge’i talliga samal tänaval. „Ma maksan talle kuni selle kuu lõpuni,” ütles isa. „Talle see isegi meeldib, kuigi ta ütles, ja sa võiksid seda teada, et sa olid tore vaikne poiss, kostiline, kellest oli lausa rõõmu.” Isa naeratas. „Ma andsin korralduse, et su asjad kokku pandaks. Sa saad need peagi kätte, võib-olla juba homme.”

      Mul oli tunne, nagu oleks mind tabanud tõusulaine, ning see polnud esimene kord, mil isa mind mu mõnusast elust välja sikutas ja sundis minema uut rada mööda. Mu surnud ema õde tädi Susan (ja tema abikaasa Harry), kes olid vastumeelselt nõustunud mind üles kasvatama, tundsid end solvatuna ning väljendasid seda solvumist tigedalt ja tihti, kui isa võttis mu ära ühtluskoolist, mis nende poegade jaoks oli „piisavalt hea”, ja nõudis, et ma käiksin logopeedi juures ja võtaksin lisatunde matemaatikas, mis oli mu lemmikõppeaine, ning oli ühel või teisel puhul hoolitsenud selle eest, et ma saaksin viis aastat intensiivõpet ühes parematest tasulistest koolidest, Malverni kolledžis.

      Mu nõod-poolvennad olid mind nii kadestanud kui ka mu üle irvitanud, nii et tegelikult oli minust saanud „üksik” laps, mida ma ju olingi, mitte hellitatud lisandus ühele suurele perele.

      Isa, kes oli mu elu ette plaaninud kuni mu vastumeelse saabumiseni Brightonisse, oli täiesti kindel, et nende kolme nädala jooksul, mil ma olen seadusejärgselt veel tema eestkoste all, СКАЧАТЬ