Erilised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kerkis, ja ootas, kuni teiste lauad vaikivad. Kui vaikus süvenes, püüdsid tema kõrvad kinni vaikse heli kõikjal tema ümber – tuul liigutas männioksi neid ümbritseva jääkihi sees. Vaikust häirisid mõned linnud ja mõned näljased oravad, kes olid pikast talveunest üles ärganud ja otsisid maetud pähkleid. Teiste lõikajate hingamine kostis läbi nahantenni kummitusliku kanali, eraldi ülejäänud maailmast.

      Kuid metsast ei kostnud midagi inimese liikumise sarnast.

      Tally naeratas. Vähemalt tegi David peitusemängu huvitavaks, kui ta niimoodi täiesti paigal oli. Aga isegi kui hiilimiskostüümid varjavad nende kehasoojust, ei saa londonlased igavesti liikumatutena püsida.

      Pealegi, Tally tundis, et ta on kuskil siin. Ta on lähedal.

      Tally vaigistas oma nahantenni heli, lülitas teiste lõikajate hääled välja ja jättis end infrapunakiirguses paistvasse hääletusse maailma. Põlvitades sulges ta silmad ja asetas ühe palja peopesa kõvale külmale maapinnale. Tema erilise kätes olid kiibid, mis tajusid ka vähimat vibratsiooni, ja Tally lasi kogu kehal kuulatada.

      Õhus oli midagi… ümin, mida ta vaevalt tajus, rohkem nagu sügelus kõrvas kui päris heli. See oli üks nendest kummituslikest helidest, mida ta nüüd kuulis, nagu näiteks tema enda närvisüsteemi sumin või päevavalguslampide surin. Nii paljud helid, mis olid inetutele ja udupeadele kättesaamatud, jõudsid eriliste kõrvu, see oli sama imelik ja ootamatu nagu inimese naha konarlik pind mikroskoobi all.

      Aga mis see siis oli? Heli hääbus ja naasis tuules nagu noodid, mis kõlasid linna päikesepaneelidest välja ulatuvatel pingeliinidel. Ehk oli see mingisugune lõks, kahe puu vahele seotud traat. Või oli see žilett-terav nuga, mis oli niisuguse nurga all, et tuul selle helisema pani?

      Tally hoidis silmad kinni, kuulatas veel ja kortsutas kulmu.

      Esimesele oli lisandunud veel helisid, nüüd kõlasid need kõikjal. Kolm, neli, siis viis kõrget tooni hakkasid helisema, nende koos tekitatud heli polnud valjem kui koolibri tiivavurin saja meetri kaugusel.

      Tally avas silmad ja kui need hämarusega taas harjusid, nägi ta neid äkki – kerge nihkumine tõi selgelt nähtavale viie inimese kogud metsas, nende hiilimiskostüümid sulandusid peaaegu täiuslikult ümbritsevaga ühte.

      Siis nägi ta, kuidas nad seisid – jalad laiali, üks käsi tahapoole tõmmatud, teine ees sirge – ja ta mõistis, millest see heli tuli…

      Pingule tõmmatud vibunöörid olid valmis nooli lendu laskma.

      „Varitsus,” ütles Tally ja mõistis siis, et oli oma nahantenni välja lülitanud.

      Ta pani selle uuesti tööle just siis, kui esimene nool lendu lasti.

      ÖINE VÕITLUS

      Nooled lendasid läbi õhu.

      Tally viskus pikali ja surus end vastu maad, lamas langenud jäätunud okastel. Midagi vihises mööda, piisavalt lähedalt, et juukseid riivata.

      Kahekümne meetri kaugusel tabas nool midagi ja Tally kõrvu kostis elektriline surin, nagu oleks võrk ülekoormatud, ja summutas Tachsi uratuse. Siis tabas nool Faustot ja Tally kuulis teda õhku ahmimas, enne kui tema ühendus katkes. Tally ronis lähedal asuva puu taha varju ja kuulis, kuidas kaks keha vastu kõva maapinda mütsatasid. „Shay?” sisistas ta.

      „Nad ei saanud mulle pihta,” tuli vastus. „Ma nägin noolt tulemas.”

      „Mina ka. Neil on kindlasti hiilimiskostüümid.” Tally surus end vastu jämedat tüve ja otsis puude vahelt inimsiluette.

      „Ja öönägemisvarustus ka,” ütles Shay. Tema hääl oli rahulik.

      Tally vaatas oma käsi, mis infrapunakiirguses metsikult helendasid, ja neelatas. „Nii et nemad näevad meid täiuslikult ja meie neid mitte?”

      „Ma vist alahindasin su peikat, Tally-wa.”

      „Kui sa oleksid vaevunud mäletama, et ta oli ka sinu peika, äkki siis sa…” Miski liikus ees puude vahel ja kui tema sõnad hääbusid, kuulis Tally vibunööri laksatust. Ta tõmbus kõrvale, kui nool põrisedes nagu šokipulk puud tabas ning puutüve välkuvate tulukeste võrguga kattis.

      Tally kiirustas minema ja veeretas end paika, kus kahe puu oksad üksteise ümber põimusid. Surudes end nende vahelisse kitsasse prakku ütles ta: „Mida plaan nüüd ette näeb, Boss?”

      „Anname neile kere peale, Tally-wa,” noomis Shay vaikselt. „Me oleme erilised. Neil läks esimene rünnak korda, aga nad on siiski kõigest suvalised.” Veel üks nöör laksatas ja Shay tõi kuuldavale mühatuse, millele järgnesid jooksusammud läbi metsa.

      Veel mitme vibu hääl sundis Tally pikali, kuid nooled suundusid kaugemale, sinna, kuhu Shay oli taandunud. Võbisevad varjud vilkusid metsas ja sellele järgnes elektriline särin.

      „Jälle möödas,” itsitas Shay omaette.

      Tally neelatas, püüdis kuulatada üle oma südame metsiku tukslemise, vandus seda, et lõikajad ei olnud taibanud kaasa võtta hiilimiskostüüme, viskerelvi või üldse midagi, mida Tally praegu kasutada saaks. Tal olid vaid tema lõikamisnuga, küüned, erilise refleksid ja lihased.

      Kõige häbiväärsem oli see, et ta oli kuidagi pöördunud. Kas ta oli tõesti nende puude taga peidus? Või vaatas ründaja talle otse otsa, tõmbas rahulikult jälle vibu vinna ja oli valmis teda jalust niitma?

      Tally vaatas üles, et proovida tähtede abil orienteeruda, kuid oksad killustasid taeva loetamatuks mustriks. Ta ootas, püüdis rahulikult sisse-välja hingata. Kui nad uuesti tema pihta polnud lasknud, polnud teda ilmselt näha.

      Aga kas ta peaks põgenema? Või paigal püsima?

      Puude vahele surutuna tundis Tally end alasti. Londonlased polnud kunagi varem niimoodi võidelnud; tavaliselt nad põgenesid ja varjasid end, kui erilised välja ilmusid. Tema lõikaja väljaõpe seisnes jälitamises ja kinnipüüdmises; keegi ei maininud kunagi nähtamatuid ründajaid.

      Ta silmas Shay kuum-kollast kogu sügavamale Radadesse libisemas, eemaldumas, teda üksi jätmas.

      „Boss?” sosistas Tally. „Äkki me peaksime mõne tavaerilise kutsuma?”

      „Unusta ära, Tally. Ära mõtlegi mind doktor Cable’i ees häbistada. Püsi lihtsalt paigal ja ma tulen külje pealt. Äkki õnnestub meil enda väike varitsus korraldada.”

      „Olgu. Aga kuidas see toimima peaks? Nemad on ju nähtamatud ja meie pole isegi mitte…”

      „Kannatust, Tally-wa. Ja natuke vaikust, palun.”

      Tally ohkas, sundis end silmi sulgema ja südant vaiksemalt lööma. Ta kuulatas vinnas vibunööride üminat.

      Kohe tema selja taga kostis kahtlane hääl, vibu tõmmati vinna, nool sätiti paika ja oli valmis lendama. Siis ühines sellega teine ja veel kolmas… kuid kas need olid temale suunatud? Ta luges aeglaselt kümneni, ootas noolte vabanemist.

      Kuid midagi polnud kuulda.

      Ilmselt on ta siin ikkagi peidus. Kuid ta oli kokku lugenud viis londonlast. Kui kolmel olid vibud vinnas, kus siis ülejäänud kaks olid?

      Siis, СКАЧАТЬ