Erilised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – meisterdatud selleks, et jahtida linna vaenlasi ja nad kohtu alla anda. Et päästa loodus hävingust.

      Ta kiirendas ja kallutas kõvasti, riivas pimeda maja nurka ja lõhkus selle vihmaveetoru. David oli nii lähedal, et ta kuulis tema nakkuvaid jalanõusid laual kriuksumas.

      Paari sekundi pärast võiks ta hüpata ja temast kinni haarata, kukkuda koos seni, kuni avariikäevõrud nad õlgu kiskuva jõnksatusega peataksid. Loomulikult tunneks selle kiiruse juures ka tema eriline keha veidi valu ja tavaline inimene võiks sajal suvalisel viisil katki minna…

      Tally surus käed rusikasse, kuid tõmbas laual natuke hoogu maha. Ta peab oma lükke avaramas kohas tegema. Lõpuks ei tahtnud ta Davidit ära tappa. Vaid teda taltsutada, udupeaks muuta, ta ilusaks ja naiivseks teha ning ta oma elust lõplikult pagendada.

      Järgmises järsus kurvis julges David pilgu üle õla heita ja Tally nägi tema näos äratundmist. Tema uued julmad ilusad näojooned olid ilmselt päris jäine ehmatus.

      „Jah, see olen mina, peika,” sosistas Tally.

      „Võta rahulikult, Tally-wa,” ütles Shay. „Oota linna äär ära. Püsi neil lihtsalt kannul.”

      „Olgu, Boss.” Tally lasi endal veel rohkem maha jääda, rahul, et David teab, kes tal kannul on.

      Täiskiirusel jõudis jaht peagi tehaste vööndini. Nad tõusid kõik kõrgemale, et vältida kokkupõrget pimedas ukerdavate automaatsete kaubaveokitega, mille oranžid põhjatuled lugesid teemärgistusi, et õigesse kohta jõuda. Ülejäänud kolm lõikajat olid tema taga hargnenud, lõiganud ära kõik londonlaste taganemisteed.

      Pilk üles tähtedele ja välgukiirusel tehtud arvestus andsid Tallyle teada, et need kaks suunduvad endiselt jõest eemale ja lähenevad hoopis linna äärele.

      „See on natuke veider, Boss,” ütles Tally. „Miks ta jõe poole ei lähe?”

      „Ehk eksis ta ära. Ta on kõigest suvaline, Tally-wa. Mitte see vapper poiss, keda sina mäletad.”

      Tally kuulis võrgu kaudu vaikset naeru ja tema põsed õhetasid. Miks nad käitusid nii, nagu tähendaks David talle veel midagi? Ta on lihtsalt suvaline inetu. Ja tegelikult see ikkagi näitas teatavat vaprust, kui ta niimoodi linna sisse hiilis… isegi kui see oli üsna rumal tegu.

      „Äkki nad suunduvad Radade poole,” ütles Fausto.

      Rajad oli suur reservaat teisel pool Vanakestelinna, paik, kus keskmised ilusad käisid matkamas, et teeselda vabas looduses olemist. See nägi looduse moodi välja, aga kui sa ära väsisid, siis said endale ikkagi hõljukauto järele kutsuda.

      Ehk arvasid nad, et saavad jalgsi põgeneda. Kas David ei saanud aru, et lõikajad suudavad ka väljaspool linna lennata? Et nad näevad pimedas?

      „Kas ma lähen lähemale?” küsis Tally. Siin tehaste vöötmes saaks ta Davidi laua pealt maha kiskuda nii, et ta surma ei saaks.

      „Rahu, Tally,” ütles Shay ilmetult. „See on käsk. Võrgustik saab otsa, ükskõik, mis suunas nad siit edasi liiguvad.”

      Tally surus käed rusikasse, kuid ei vaielnud vastu.

      Shay oli neist kõigist kauem eriline olnud. Tema mõistus oli nii jäine, et ta oli end sama hästi kui ise eriliseks muutnud – vähemalt mõistuse poolest – ja end udupäisusest välja murdnud vaid terava noaga oma nahka lõikudes. Ja Shay oli see, kes tegi doktor Cable’iga kokkuleppe, mis lubab lõikajatel hävitada Uus-London nii, nagu nad ise soovivad.

      Seega oli Shay Boss ja talle kuuletuda polnudki nii halb. See oli jäisem kui mõtlemine, mis võis sind igasugustesse sekeldustesse saata.

      All paistsid Vanakestelinna klanitud villad. Mööda tuhisesid tühjad aiad, mis ootasid, et vanakesed sinna kevadlilli istutaksid. David ja tema kaaslane laskusid maapinna lähedale ja püsisid madalal, et oma laudadele võimalikult palju võrgustikutuge pakkuda.

      Tally nägi nende sõrmi omavahel kokku puutumas, kui nad üle madala aia hüppasid, ja ta mõtles, kas nad on koos. Ilmselt oli David leidnud järgmise vaese Londoni tüdruku, kelle elu ära rikkuda.

      Seda ta tegigi – otsis inetuid, kes põgeneksid, võrgutas parimaid ja nutikamaid linnalapsi mässu lubadusega. Ja tal olid alati oma lemmikud. Kõigepealt Shay, siis Tally…

      Tally raputas pea selgeks ja meenutas endale, et londonlaste eraelu ei huvita erilisi sugugi.

      End ettepoole kallutades sundis ta lauda kiiremini edasi liikuma. Radade mustjas laotus oli otse nende ees. Tagaajamine oli peaaegu läbi.

      Kaks londonlast sööstsid pimedusse ja kadusid tihedasse metsa. Tally ronis puulatvade kohale ja otsis kuu teravas valguses nende jälgi. Kaugemal Radade taga oli tõeline metsik loodus, seal Väljas valitses tõeline pimedus.

      Puulatvu läbis värin, londonlaste kaks hõljuklauda hiilisid nagu tuuleiil läbi metsa…

      „Nad suunduvad ikka otse välja,” ütles Tally.

      „Me oleme kohe su kannul, Tally-wa,” vastas Shay. „Tuled äkki ka siia alla?”

      „Muidugi, Boss.” Tally kattis laskudes mõlema käega oma näo, okkad torkisid teda varbaotstest pealaeni ja männioksad embasid kogu tema keha. Ja siis oli ta tüvede vahel, põikles läbi metsa, põlved kõveras ja silmad pärani.

      Teised kolm lõikajat olid talle järele jõudnud ja nad sõitsid sajameetriste vahedega, julmad ilusad näod värelevas kuuvalguses kuratlikud.

      Nende ees, piiril Radade ja tõelise metsiku looduse vahel hakkasid kaks londonlast laskuma, nende laudade magnettõstemehhanism ei leidnud enam metallilt tuge. Nende kriuksuv laskumine kajas läbi võsa ja peagi kostsid jooksusammud.

      „Mäng on läbi,” ütles Shay.

      Tally laua propellerid hakkasid tööle, puude vahel triivis madal põrin nagu mõne talveund magava eluka norisemine. Lõikajad võtsid hoo maha, laskusid paar meetrit allapoole ning otsisid silmapiirilt liikumist.

      Mõnuvärin liikus mööda Tally selgroogu. Tagaajamisest oli saanud peitusemäng.

      Kuid see polnud just aus mäng. Ta liigutas näppu ja kiibid tema kätes ja peas vastasid, lülitades sisse öönägemise. Maailm oli muutnud – lumelaikudega maapind muutus siniseks, puudelt õhkas õrna rohekat kuma – iga eset valgustas tema enda soojus. Silma torkasid mõned väikesed loomad, punased ja tukslevad, pead kiirelt liikumas, justkui tunnetaksid nad, et midagi ohtlikku on läheduses. Sealsamas säras hõljuv Fausto, tema palavikuline erilise keha oli erekollane ja Tally enda käed olid kui oranžid leegid.

      Kuid nüüd lillas pimeduses tema ees ei paistnud midagi inimesesuurust.

      Tally kortsutas kulmu, klõpsis öö- ja tavanägemise vahel. „Kuhu nad kadusid?”

      „Neil on ilmselt hiilimiskostüümid,” sosistas Fausto. „Muidu me näeksime neid.”

      „Või tunneksime vähemalt nende lõhna,” ütles Shay. „Äkki polegi su peika nii suvaline, Tally-wa.”

      „Mida me teeme?” küsis Tachs.

      „Tuleme laudadelt maha ja kasutame oma kuulmist.”

      Tally lasi СКАЧАТЬ