Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest. Janika Vaikjärv

Чтение книги онлайн.

      Õhtusöögi ajal koguneme hotelli fuajeesse, kus juba ootab mäegiid Augustinus koos kahe abigiidiga. Ristime ta kohe Augustiks, sest nii on suupärasem.

      Algab viimane infotund. Esimeseks päevaks soovitatakse meil selga panna võimalikult õhukesed riided. Vihmakeep ja fotokas seljakotti, joogipudelid hommikul ära täita. Kui midagi veel kellelgi puudu, nagu tualettpaber või näksid vahepaladeks, siis teel Arushast Marangu väravasse lubatakse peatus teha, et viimaseid oste sooritada. Passid ja raha tuleb jätta hotelli seifi. Passinumber tuleb aga üles kirjutada, taskusse võiks pista ka veidi sularaha jootrahaks.

      Mäele pääseb vaid konkreetsete väravate kaudu, mis on iga raja alguses. Kõik pannakse kirja, nii enne kui ka pärast matka – kui palju turiste ja meeskonnaliikmeid teele läheb, tagasi tuleb. Kas pakikandjatele antud kotid mahuvad 15 kilo piiridesse, sest ülekilodega kandjaid teele ei lasta. Reeglid on ranged ja omapäi mäel ringi uitajaid ei kohta.

      Kuna kellelgi rohkem küsimusi ei ole, võime magama minna. Tavaliselt on õhtuti jauratud poole ööni, täna aga läheme kõik usinasti oma kotte pakkima ja magama. Selleks korraks on pidu läbi. Loodame, et viie päeva pärast on, mida tähistada.

      Öö on rahutu. Palavik on jälle tõusnud ja tagatipuks hakkavad mul päevad. Valutan oma kõhtu ja neelan aspiriini. Minu fassaad peab korras olema, kuigi sisemus keerab mis kole. Kui August arvas, et umbes kolmandas laagris kaob meil kõigil söögiisu, siis minul pole seda juba enne mäele minekut.

      Õnneks on hommikul veidi parem. Joon veidi kohvi ja sunnin end sööma. Tundub, et oma närba olekut ma kaua varjata ei saa. Kurk valutab ja mida mul loomulikult kaasas ei ole, on sall. Mingi pearätik on olemas ja keeran selle ümber kõri. Higistan kui loom. Ei saagi aru, kas palavusest või aspiriinist.

      Anname oma asjad, mida me mäel ei vaja, hotelli hoiule ja viime rahakotid ning passid seifi. Teel väravasse tehaksegi lubatud poepeatus. Huvitav, kas kõik kardavad peagi saabuvat pasanteeriat? Igatahes ületab kaasa ostetav kogus vetsupaberit igasuguse piiri, ulatudes vähemalt rullini päevas inimese kohta. Isegi August ajab silmad punni ja sekkub meie ostuhullusesse enne paberilaadungi eest kassas tasumist. Vähendame koguse poole peale. Selle kohta võiks öelda, et üks loll ees ja teised järel.

      Meie kambas on viis meest ja kolm naist. Katrin ja Sven on abielupaar, teised on matkale tulnud üksi ning oma küljeluud koju jätnud. Lepime enne kokku, et neljastes majakestes võtab Sven kõik naised – Katrini, minu ja Liina – enda onni. Kui juba üks endal kaasas, võib kaks ju lisaks võtta küll! Gunn, Ivar, Sven ja Indrek saavad siis teises majas meestejutte ajada.

      Kell üksteist oleme Marangu väravas, mis on 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Ees ootab matk läbi vihmametsa Mandara onnideni. Matka pikkus peaks esimesel päeval olema neli-viis tundi ja tõusu 800 meetrit.

      Väravas on veel viimane võimalus oma suurtest kottidest asju välja võtta või neid sinna panna, sest edasi hakkavad kotid liikuma juba pakikandjate, suahiili keeles porter’ite seljas.

      Peale meie on väravas veel umbes kümmekond turistmatkajat, kuid mäeabilisi sebib oma sadakond. Ei saagi aru, kes on pakikandja, kes kokk või giid. Paras sagimine.

      Päike kõrvetab ja aeg venib. Tundub, et oleme passinud ja oodanud siin juba igaviku. Lõpuks hõikab August, et võime end registreerima minna. Kirja tuleb panna nimi, vanus, amet ja passinumber.

      Tärkab lootus, et saame lõpuks liikuma. Kohalikust külast üles väravasse tulnud suveniirimüüjad üritavad meile müüa Kili pildiga mütse ja T-särke. Entusiasm puudub. Ajaviiteks ostan paar postkaarti ja marki. Saadan tervitused Eestisse, kuigi tean juba ette, et olen ise enne kodus, kui need kaardid sinna jõuavad. Igaks juhuks valin neutraalsed mäepildiga postkaardid ja jätan sõnumi „Just did it!“1 meid tagasi ootama. Ei tahaks nagu ette hõisata.

      „Janiik!“ hüüab eemalt August.

      „Kuule, sind vist hüütakse?“ arvab Ivar.

      „Yes?“2 tuleb kahinal mu kurgust, sest häält pole ollagi. Sean sammud rühmas seisvate kohalike poole.

      „Kas teil ikka on kogu varustus olemas?“ uurivad giidid. „Viimane võimalus rentida! Tundub, et kõigil ei ole näiteks matkakeppe…“

      Lähen meie seltskonna juurde tagasi ja proovin müüa renditeenuseid neile, kes plaanivad ilma matkakeppideta teele minna. Paraku ei huvitu keegi enam millestki, rääkimata matkakeppidest.

      „Mida me siin passime, hakkame parem minema!“ on tunda kerget ärritust.

      „Lähen ja uurin,“ longin jälle kohalike seltskonna juurde. Saan suitsu pahvivalt abigiidilt vastuse, et ootame lõunasöögipakke. Auto läks neile järele, kuid pole veel tagasi tulnud.

      Enne СКАЧАТЬ