Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest. Janika Vaikjärv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olen siia reisile tulnud Vahur Kersna pärast,“ alustab Mees Munamäelt. „Seega soovin ma olla temaga ühes autos.“ Ülejäänud reis kulgebki tal vaid Vahurit filmides. Mees Munamäelt on otsustanud, et ta ei jää sammugi teletupsudest maha. Iga nende sõna, nali ja isegi pissilkäik tuleb tal oma kaadrisse saada ja säilitada. Asi kisub koomiliseks, kui Vahur ujuma läheb ja Mees Munamäelt talle, käterätt kaenlas, järele jookseb.

      „Eks fännidele tulebki ju meeldida,“ jääb Vahur igas olukorras rahulikuks.

      Esimene peatus on hatsa suguharude juures. Varahommikune külaskäik jätab meile kõigile kustumatu mulje. Hatsa inimesed, hadzabe’e, on etniline rühm Kesk-Tansaanias, nad elavad peamiselt Eyasi järve piirkonnas kesk Rifti nõlvu. Selle suguharu liikmeid on napilt tuhande ringis. Hatsad on valdavalt jahimehed-korilased. Suguharu on väga eraklik ja ei seo end teiste inimeste ega hõimudega. Kuigi traditsiooniliselt peetakse seda Ida-Aafrika suguharu khoisani rahvaks, on nad lisaks tihedalt seotud ka pügmeede ajalooga. Nende keel ei sarnane mitte ühegi teise suguharu keelega. Hatsad on ainsad inimesed Tansaanias, keda ei maksustata ja keda ei sunnita järgima kehtivaid riiklikke seadusi. Peamiselt toituvad nad marjadest, meest ning jahisaagiks langenud väiksematest loomadest ja lindudest.

      Hatsa mehed käivad toitu otsimas ja küttimas tavaliselt üksinda. Vaid kuivaperioodil hoiavad nad rohkem üksteisega kokku ja jagavad oma jahisaaki. Naised seevastu otsivad toitu üheskoos ja jagavad seda ka lastega. Mehed toovad toitu naistele ja lastele vaid siis, kui midagi endast üle jääb. Naiste õlgadel on kogu majapidamine. Okstest tehtud onnid on ajutised. Tugevatel vihmaperioodidel elavad nad kaljulõhedes. Hatsad liiguvad mööda maad ringi ja neil pole suurt majapidamist, vaid mõned vibud, nooled, nahad ja toidunõud. Kui keegi sureb, jäetakse surnu maine keha sinna, kus ta on – põõsa alla. Küla kolib eemale. Matmistseremooniad puuduvad ja laip jäetakse metsloomadele pidusöögiks. Nii polegi haruldane aeg-ajalt leida maas vedelevaid inimkonte.

      Sellel hommikul otsustab Vahur koos hatsa meestega jahile minna. Kuna ühtegi looma ei leita, tuleb neil hommikusöögiks jagada kogu kamba peale ühte väikest linnupoega. Naistele ja lastele sellel päeval süüa ei jagu. Just nimelt nälja tõttu on hatsa naiste seas suremus väga suur ja pea pooled hatsa lastest oma esimest sünnipäeva ei näe. Keskmine eluiga on 45 aastat.

      Mees Munamäelt on Tartu turu odavatest päikeseprillidest tühjaks ostnud ning alustab äri. Iga prillipaari vastu vahetab ta endale vibu või noole. Naised vahetavad oma käsitöö samuti prillide vastu. Jõuan vaid imestada, kuidas üks valge mees oma ärikultuuri Mustale Mandrile toob. Aga noh, elu tahab elamist, äri ajamist.

      Tundub, et hatsa meestele valge mehe äri nende naistega ei meeldi ja nad tahavad prillid naistelt ära võtta, et need külas puskari vastu vahetada. Meie kohalik reisisaatja soovitab hatsa naistele anda pigem raha ja nii, et nende mehed seda ei näeks. Siis nad saavad endale ja lastele külast veidi toitu osta.

      Järgmisel päeval ootab meid ees datooga hõimu rikkaim mees Namuki.

      Datooga hõimu tuntakse ka sukuma suguharu nime all. Nad on pärit arvatavasti Lõuna-Sudaanist või Lääne-Etioopia mägismaalt. Ilmselt rändasid nad sealt Tansaaniasse nii 3000 aastat tagasi. Väga tihti aetakse neid segamini maasaidega, kuigi datoogad peavad end ise klass kõrgemaks ja maasaisid eriti ei salli. Kahe suguharu vaheline lõputu sõda käib lehmavargustega.

      Datooga naisi eristab teistest suguharudest see, et enamikul neist on silmaümbrused tätoveeritud. Datooga mehed on uhked inimesed, kellel on hea maine kui ägedatel sõdalastel. Nad ei pea lugu Tansaania valitsuse seadustest ja pigem maksavad nende rikkumise eest trahve, kui neid järgivad. Lapsi peab olema palju ja kooliharidus ei ole oluline. Ka siin on datooga mehed pigem valmis maksma iga lapse pealt 500 dollarit trahvi, et neid mitte mingil juhul kooli saata. Kes siis muidu pere lehmi karjataks ja maasaidega võitleks.

      Abiellutakse vaid väljaspool oma klanni. Matused on datoogadel ulatuslik tseremoonia, mis kestab kuni aasta. Nii nagu igal pool, ajavad ka datooga mehed kohalikku puskarit, mida käivad külakõrtsides müümas. Kui seda külalistele pakutakse või kõrtsis müüakse, tasub proovida. Kahe dollari eest saab terve pange, mida siis külajoodikutega jagada.

      Meie külastatava suguharu pealik Namuki on 86aastane soliidne härra. Tal on üheksa naist, neist noorim vaid 16aastane. Peres kasvab kokku 32 last ning majade vahel ringi vaadates näeme päris pisikesi põnne meie juurde jooksmas.

      Vahur tunneb huvi, kas nii vana mees jaksab veel lapsi teha.

      „Nooremad vennad aitavad,“ on vastus konkreetne.

      Saame teada, et viimase naise eest tuli tal anda pruudi isale seitse lehma. Aga ta on selle kandi rikkaim mees, kokku on tal 500pealine lehmakari. Minu eest pakub ta meestele 27 lehma. Üks eesti meestest proovib mind alles jätta, sest Kilimanjarol ju veel käimata, ja ütleb, et alla 70 lehma vastu mind vahetada ei taha. Namuki arvutab veidi ja raputab pead. Liiga kõrge hind ühe valge naise eest. Teen ise peas kerge arvutuse ja leian, et minu väärtus võrdub odava Fiati hinnaga. Hea, et meie ühiskonnas naisi autode vastu ei vahetata.

      „Miks sul, Vahhuura, vaid üks naine on?“ uurib Namuki Vahurilt.

      „Sest mul ei ole lehmi.“

      „Jää siia, ma annan ja kolme aasta pärast vahetan need lehmad oma tütre vastu.“

      „Kolm aastat elan niisama, koos su lehmadega? Ma ei jaksa nii kaua naist oodata!“

      Kui filmilugu purgis, teeme mõned ühispildid Namuki ja ta naistega ning suundume oma killavooriga edasi. Ees koidab uus päev ja uued elamused maasaide juures.

      Maasai on Põhja-Tansaania ja Keenia põlisrahvas, üks tuntumaid Aafrika etnilisi hõime. Maasaide tegelikku rahvaarvu kahe riigi peale kokku ei tea täpselt mitte keegi. Pakutakse 300 000st kuni 900 000ni. Maasaid on rändrahvas ja nad tulevad toime igasuguste kliimamuutustega nii kõrbes kui võsas elades. Nad on uhke isepäine rahvas, järgides ja säilitades oma traditsioone isegi siis, kui on juba piisavalt linnastunud. Maasaide müüt jutustab, et jumal andis neile kõik kariloomad, kes elavad maa peal, ainult metsloomad ei kuulu neile. Sellest jumalikust määratusest tulenebki pidev lehmavargus ja võitlus teiste hõimudega.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Tegin selle ära! (inglise k)

      2

      Yes – jah? (inglise k)

/9j/4AA СКАЧАТЬ