Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest. Janika Vaikjärv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vist uued saapad osta,“ saame Vahurilt mõne aja pärast vastuse.

      „Jess! Nüüd tuleb see lihtsalt ära teha!“ rõõmustame Kärdiga.

      Kõik rauad tulle! Nüüd on vaja kõigele sellele reklaami teha, meie mõttest ja ideest on vaja igal võimalikul pool kirjutada ja rääkida. Sõnum on lihtne – nii palju ühest rahvusest matkaselle ei ole kunagi korraga Kilimanjaro mäe tippu jõudnud.

      Kili on tuntud ja teatud oma igasuguste „hullumeelsete“ rekordite poolest. Kes on üritanud minna tippu jalgrattaga, kes mootorrattaga, kes hobusega. 1991. aastast, kui Tansaania valitsus kehtestas Kilimanjarol matkamiseks rangemad piirangud ja nõuded, see enam nii lihtne pole. Kõrged mäemaksud, rahvuspargitasud ja kohustus matkata vaid giidi ja pakikandjatega hoiab hulle veidi eemale. Mitte et keegi ei tohiks mingit ainulaadset rekordit püstitada, aga kõik, mida ette võtad, tuleb enne registreerida.

      Paras peavalu on filmimislubadega. Oma tarbeks võid pildistada ja filmida, palju tahad, kuid kui tahad midagi ametlikult teha, tuleb varuda aega ja kannatust ning loomulikult ka raha, et kogu paberimajandus kokku ja korda saada.

      Järjekordseks Kilimanjaro vallutuse kuuks valin alateadlikult sama perioodi – novembri, nagu oli aastal 2004. Siis oli ju suurepärane ilm, ei tilkagi vihma. Tipus oli küll udune ja imeilus päikesetõus jäi nägemata, kuid kõik muu oli suurepärane. Peale selle on november Tansaanias turismi mõttes madalhooaeg ja matkajaid mäel selle võrra vähem. Eks uueks sõjaks valmistutakse ikka eelmise sõja baasil.

      Rahvast koguneb ja nimekiri täieneb. Enamikus muidugi mehed. Eesmärk on kokku saada kuuskümmend eestlast ja ideaalne oleks, kui kolmel rajal oleks meid võrdselt. Noh, unistada ju ikka võib. Teades, et eestlased väga suures kambas reisida ei taha, anname peale Kilimanjaro valida kas safariprogrammi või Sansibari puhkuse. Usinamad valivad mõlemad.

      Aeg möödub hirmuäratavalt kiiresti ja saabub tõehetk, kus tuleb müügitööle joon alla tõmmata ja tulemusele otsa vaadata. Kokku on meid 43. Eesmärk jäi saavutamata, ehkki Fix Ideed ja Adrenaliini meeskond on teinud imelist tööd. Turundus ja müük on nagu Kalašnikoviga puusalt täristada. Keegi ikka pihta saab. Seekord siis sedapsi, 17 jäi 60st tabamata. Kuid ükskõik kes kuuleb, et 43 eestlast on korraga valmis alustama oma teed Kilimanjaro tippu, peab seda suurepäraseks tulemuseks. See pole ju mingi rannapuhkus või ühepäevane matk loodusesse. See on suur ettevõtmine ja enamikule elu reis, nüüd tuleb see lihtsalt ära teha. Nii hästi kui võimalik.

      Nii nagu mul juba kombeks saanud, tuleb kogu reisiseltskond enne sõbralikult kokku kutsuda. Tutvuda ja jagada infot. Kuna olen kogu kamba peale ainus, kellel on Kilimanjaro kogemus, saan tugineda vaid iseendale. Et mul oleks veel kellegi teise arvamusi ja nõuandeid, kutsun meie matka tutvustusõhtule ka hinnatud alpinisti Tõivo Sarmeti. Siinkohal tuleb lisada, et kogu meie suurest reisiseltskonnast on vaid mõned üksikud varem mägimatkamisega kokku puutunud ja vaid paaril meist on 6000 meetri kogemus.

      „Matk peab olema ikka väljakutse. Mehed, ega te siis pole mingid pensionärid! Marangu rada on Skandinaavia penskaritele,“ kõmisevad Tõivo Sarmeti sõnad üle ruumi.

      Siinjuures tuleb vahemärkusena ajas veidi ette rutata ja mainida, et ka Alar Sikk matkas 2007. aasta novembris Aafrika katusele just mööda Marangu rada ja mitte kõik tema rühmast ei jõudnud tippu.

      Paraku juhtub meil aga nii, et kui härra Sarmet on oma ettekande Kilimanjarost lõpetanud, otsustavad pea pooled, kes on enne ennast pannud kirja Marangu rajale, matkata hoopis Machame rajal. See on pisut keerukam ja ööbida tuleb telkides. Marangu raja eelis on see, et ööbides on sul katus pea kohal, kuigi leidub ka neid matkaselle, kes magavad ikkagi telkides. Ühe väikese hetkega ei kuula minu nõuandeid enam keegi. Nii mõnigi mees, kes enne on vaid Munamäel matkanud, otsustab end kohe kirja panna raskemale katsumusele.

      Et olukorda kuidagigi päästa ja kogu seda kampa mõistlikult radade vahele jaotada, ronin toolile ja võtan kõva häälega sõna.

      „Esiteks. Ära alahinda mäge. Kilimanjaro on suur ja kogu ettevõtmine on rasketöö!!!“ alustan oma kõnet. „Teiseks – tõenäoliselt on see tunduvalt raskem kui miski, mida te pärast kooli lõpetamist või ajateenistuses olemist kogenud olete!“ proovin mehi Munamäe nõlvadelt uuesti meelt muutma saada. „Teil on kindlasti väga külm. Hullem veel, me võime vihmas või lörtsis läbimärjaks saada ja tõelist külma tunda. Kas tahate pärast seda ööbida katuse all või telkides, mis võivad ka läbi lasta?“

      Seda rääkides ma muidugi veel ei tea, et need sõnad saavad hiljem meile saatuslikuks.

      „Kolmandaks – suurematel kõrgustel kannatate kindlasti peavalu all ja võite oksendada. Mäel võite üllatusega avastada, et teil on olemas lihased, mille olemasolust enne aimugi ei olnud, ning mõnikord võite pidada end hullumaja kõige sobivamaks kandidaadiks,“ räägin nüüd juba omast kogemusest. „Kuid ärge muretsege, olles mäel, mille kõrgus on veidi alla kuue tuhande meetri, on see kõik üsnagi tavapärane. Rahustage end mõttega, et kõik teie ümber olevad inimesed kogevad täpselt sama ja tihti ka hullemat. Aga mis peamine, kõigel sellel on ükskord lõpp. Tipp on küll oluline, kuid teekond tipuni on veel olulisem!“

      Lõpetan oma kõne ja ronin toolilt alla.

      Tundub, et mu sõnavõtust on siiski veidikenegi kasu. Vähemalt 12 huvilist otsustavad siiski minu ja Kärdi juhitava Marangu raja kasuks. Machame rada hakkab aga olema eestlastest täielikult ülekoormatud ja kõige väljakutsuvamale Umbwe rajale suundub vaid neli matkaselli August Kulli juhatusel. Kõigil neljal on väga pikk ja tugev mägimatkaja kogemus.

      Sel õhtul saan aru, et pean endale munad kasvatama, sest muidu ma selle meesteväega seal Tansaanias hakkama ei saa. Ees ootab pea kuu aega seiklusi, kus minu organisatoorsed võimed, emotsioonid ja vaim korduvalt proovile pannakse.

      VÕTE 1: RÄNNUD KERSNAGA

      Kui ma oleks sündinud teise riiki?

      Mitte siia hääbuvasse konnatiiki.

      Kas ma elaks põõsa alla või linnas?

      Mis väärtusetu tunduks ja mis oleks hinnas?

      On konnatiigil siiski oma võlu.

      Leib oluliselt tumedam ja täitsa joodav õlu.

      Kuigi inglise keelega saab Tansaanias igal pool hakkama, õpetan Vahurile selgeks mõned suahiilikeelsed sõnad ja väljendid.

      „Karibu – tere tulemast. Jambo – see on samuti tere, selline igapäevane tervitusviis nagu meil „tšau“. Asante – tänan. Hakuna matata – pole probleemi, kõik saab korda. Nakupenda – ma armastan sind.“

      Vahur naerab, et seda viimast väljendit läheb tal kohe kindlasti vaja. Seda enam, et hakuna matata on eestlased juba ümber sõnastanud: „Kohe läheb jamaks.“

      Sellest reisist peaks saama kolm filmi. Esimene peaks rääkima Tansaania suguharudest ja loomadest, teine Kilimanjaro vallutusretkest ja kolmas Sansibarist. Sansibar on riik riigis ja seal ei kehti samad seadused mis Mandri-Tansaanias. Kui maismaal saab veel mõnele ametlikule pisiasjale läbi sõrmede vaadata ja filmimise puhul leiame vajalikud lihtsamad kokkulepped, siis Sansibarile pole ühelgi telemeeskonnal ilma ametliku filmimisloata mõtet minna. Päevane luba maksab 500 dollarit. Planeerime veeta viis päeva safaril ja suguharude juures, nädala mäel ja viis päeva Sansibaril.

      Vahuri meeskond on kolmeliikmeline: režissöör Lepaleht (Andres Lepasar), operaator Konks (Teet Konksi) ja loomulikult tema ise – meie austatud teletäht Vahur Kersna.

      Olen valmistanud СКАЧАТЬ