Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tapetuna."

      "Jah, aga mis puutud siia sina?" tegi Kadi nüüd esmakordselt suu lahti. "Sina ju seda tüdrukut ei tapnud, miks ta peaks sind vihkama!"

      "Kas sa siis aru ei saa, ma ju rääkisin politseile kõigest, mida teadsin. Laip oli jäetud mingisse räpasesse tagahoovi, kõik viitas sellele, et tapjaks võis olla mingi suvaline narkar või pätt, kuid minu jutt juhatas politsei tema jälile. Ta muidugi eitas kõike, kuid tema riietelt leiti tüdruku verd, siis olid vist veel mingid sõrmejäljed – noh, ja kohus mõistis ta süüdi. Tema aga lubas mulle mu tunnistuste eest kätte maksta. Kohtus, kui otsus oli juba välja kuulutatud ja teda hakati ära viima, hüüdis ta, et otsib mu üles. Pidasin seda lihtalt ärplemiseks, aga kui teda täna sinuga nägin…" Ta raputas ägedalt pead. "Mida ta küll ometi sinust tahtis?"

      "Ta ei ähvardanud mind, ei öelnud mitte kui üht halba sõna!" kinnitas Kadi ägedalt. "Lobises lihtsalt niisama, ma arvasin, et ta on ajakirjanik!"

      "Uuris ta minu kohta?" muutus Tõnis valvsaks.

      "Ei-ei, me jõudsime rääkida ainult paar sõna! Ta andis lilled, ma küsisin, kas ta on ajakirjanik, ta ütles, et ei ole ja siis tulidki juba sina!"

      "Kindlasti kavatses ta minu kohta midagi välja uurida, et mis harjumused mul on või mis teed mööda ma koju tulen. Sa poleks pidanud temaga üldse rääkima hakkama, kohe ära jooksma või inimesi appi kutsuma!"

      "Ma ei teadnud ju, kes ta on! Kujuta ette, kui ta olekski ajakirjanik olnud ja homses lehes ilmunuks artikkel "Kadi Tombre põgeneb karjudes pressi eest"."

      "Praegu pole aeg naljategemiseks!" pahandas Tõnis, kuid hulga leebemalt kui varem. "Arvesta, et alati peab olema ettevaatlik!"

      "Helistad nüüd politseisse, jah?" See oli pigem konstateering kui küsimus ja seepärast imestas Kadi väga, kui mees ägedalt pead raputas.

      "Mitte mingil juhul!"

      "Kuid miks siis? Ta ähvardas sind! Su elu võib ohus olla!"

      "Kuidas sa ometi ei mõista! Politsei sekkumine tõmbab minule ebasobivat tähelepanu! See vana asi kaevatakse taas üles…"

      "Mis siis? Sa tegid ju kõik õigesti!"

      "Mitte päris, ma ju rääkisin sulle! Oleksin pidanud tüdrukut saatma minema! Kuigi ma ametlikult süüdi pole, maksis mu mugavus ikkagi ta elu! Kujutad, kuidas mu poliitilised vastased seda serveerida võivad?"

      Kadi hüppas püsti, nii et teetass oleks äärepealt vaibale kukkunud.

      "Sa oled hulluks läinud! Lased ennast pigem tappa, peaasi, et väliselt kõik laitmatu oleks! On need neetud valimistulemused sulle tõesti siis tähtsamad, kui mina või su lapsed?"

      "Oota nüüd! Rahune!" Tõnise hääl oli erakordselt leebe. "Sa ei lasknud mul lõpetada! Ma ei pöördu politseisse, vaid turvafirmasse! Diskreetsus on tagatud ja abi on sama, kui isegi mitte kvaliteetsem!"

      "Nad ei saa teda isegi vangi panna! Aga politsei…"

      "Politsei samuti mitte!" Tõnise kulmude vahele tekkis tüdinud kortsuke. "Mind paneb lausa imestama, kui naiivne sa olla võid! Loed ju lehtedest, et isegi kurjategijaid ei panda alati vangi, tema pole veel midagi teinud, ma isegi ei mäleta, kas ta täna mõne sõna ütles või ei! Mille eest sa tahad lasta teda vangi panna?"

      Kadi vaikis löödult.

      "See, mida me vajame, on ööpäevane valve!" jätkas mees. "Politsei seda anda ei suuda, turvafirma aga küll, neil on hinnakirjas isegi vastav teenus olemas. Vaat sinna ma helistan küll kohe!" Ta tõusis ja suundus otsustaval sammul ukse poole.

      Lävel seisatas ta veel korraks. "Läks vahepeal täitsa meelest ära… Kust sa võtad, et Egle midagi tarvitab?"

      Õnnetu Egle oli Kadil vahepeal hoopis meelest läinud. Malviinat ta igatahes reeta ei tahtnud, tänaseks oli pahandusi niigi piisavalt.

      "Ta näeb niimoodi välja," põikles ta. "Noh, kurnatud… ja silmad on imelikud!"

      Kas talle üksnes tundus või libises Tõnise huultelt tõesti vaikne kergendusohe.

      "Jah, talle oleks tõepoolest puhkust vaja," nõustus ta. "Kogu see töö, ringreisid, valimiskampaania, siis veel isiklikud probleemid…"

      "Mis probleemid?"

      "Mina ka ei tea täpselt, Thalia mainis midagi, et peigmees olevat ta maha jätnud või mis. Ei, ausõna, kui see neetud möll ükskord läbi saab, teen talle soojamaareisi välja, mingu siis valimistel kuidas läheb!"

      11

      Kõige selle tulemusena saabus neile juba järgmisel päeval uus majaline, kaks meetrit pikk ja peaaegu poolteist lai, seljas laitmatu ülikond ja ees mustad prillid. Sellega klassikalise turvamehe tunnused ka piirdusid, tüüp polnud sugugi sünge ja sõnaaher, vaid üsna jutukas, et mitte öelda lobisemishimuline. Kutsuda palus ta ennast lihtsalt ja koduselt Aarneks ning kui ta tumedad prillid eest võttis, ilmus nähtavale paar meelespeasiniseid silmi, mis koos eht-eesti kartulninaga jätsid omanikust maapoisi, kahjuks isegi vähe lihtsameelse maapoisi ilme.

      "Ma kardan, et Tõnis valis ta vaid mõõtmete järgi!" kaebas Kadi Ingale. Jutuainet andvad isikud olid läinud järjekordseid valimisasju ajama, sõbrannad said rahus kohvitada ja keelt peksta.

      "Kas sina ootasid Kevin Costnerit või?" noomiti teda. "Mis tal viga on, kena noor poiss!"

      "Selles asi ongi, et noor! Mina oleksin eelistanud vilunud spetsialisti!"

      "Ah kui ta juba turvata võib, küllap ta siis ka asja jagab!" arvas Inge muretult. "Minu arust on küll hulga etem, kui siin mingi vanamehenässi asemel jalutab ringi kena noor poiss! Mul polegi varem ühtki nii pikka tuttavat olnud! Tead, räägitakse, et pikkadel meestel olla see ka pikk…"

      Kadi haaras kahe käega peast ja ägas.

      "Parandamatu! Kas sul muud enam mõttes pole! Usu mind, meestes võib leida muudki head peale selle ühe asja!"

      "Olen vait, olen vait, olen vait! Kui sa nii vaga ja vooruslik oled, räägime millestki muust! Tahtsin juba alguses küsida, kas see asjandus seal välisukse juures ongi turvakaamera või?"

      "Mm-mh! Nad madistasid terve eilse õhtu ja tänase hommiku, kaamerad, häiresignaalid – ma ei teagi, mida nad kõike üles panid. Enam ei julge vetsu ka minna: äkki on poti küljes ka mingi kaamera!"

      "Tähendab siis, et asi on päris tõsine?"

      "Noh mida mina siis räägin! Ega turvameest siis naljapärast majja ei võetud, ta maksab roppu raha isegi Tõnise jaoks!"

      Inga väristas õlgu.

      "Päris jube on elada teadmisega, et keegi tahab sind tappa! Aga oota, sa ütlesid, et rääkisid pargis selle mehega? Ja sa ei kartnudki?"

      "Ma ei teadnud ju siis veel, kes ta on! Raske on karta inimest, kes sulle tutvuse alustuseks roose kingib!"

      Sõbranna silmad lõid põlema.

      "Kinkis roose? Vau! See on midagi romantilist: roosid naisele, kelle mehe ta kavatseb mõrvata! Kuule, kuidas ta välja nägi?"

      Kadi kehitas õlgu.

      "Normaalne. СКАЧАТЬ