Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümbritsevad lopsakad, pooleldi metsistunud roosipõõsad olid end osaliselt aialippide vahelt välja surunud. Kuid Kadi polnud eriti tähelepanelik, seepärast tegi ta vaid suured silmad ja küsis jahmunult:

      "Roosid? Miks mulle?"

      "Kuidas miks?" Mees naeratas. "Kaunitele naistele ju kingitakse lilli ning teie olete üks kaunimaid!"

      "Meelitate ka veel!" pahandas Kadi. Ta püüdis olla sobivalt reserveeritud, kuid heameel selle ootamatu tähelpanuavalduse üle kiskus suunurgad vägisi muigele. Pea tahtmatu koketsusega veidi viltu kallutanud, uuris ta kinkijat. Huvitav, neid lühikesi tumedaid juukseid ja tahtejõulist lõuga oli ta varem juba kusagil näinud.

      "Olete te ajakirjanik?" üritas ta. Mees rapuras pead ja samas, laskmaks mööda lapsevankriga naisterahvast, astus sammu tagasi. See liigutus avanuks Kadi mälus kui väikse luugi.

      "Te olete ajakirjanik!" kinnitas ta nüüd veendunult. "Ma mäletan nüüd, et olen teid varemgi siin pargis näinud, olite täpselt meie maja vastas, tahtsite nähtavasti enne kontaktide loomist üldmuljet saada või mida iganes!"

      "Hästi, teie võit!" laiutas mees käsi. "Pean häbiga tunnistama, et olin tõepoolest ettevaatamatu ja jäin teile vahele! Kas mul nüüd ajakirjanikuna esinedes on veel mingit lootust?"

      "Kahjuks mitte," raputas Kadi pead. "Seda aga sugugi mitte sellepärast, et mulle vahele jäite, vaid et intervjuu suhtes peab enne kokku leppima Thaliaga… preili Tombrega. Mul on juba olnud pahandusi ja ilma tema nõusolekuta ma ühegi ajakirjanikuga suhtlema ei hakka. Ma ei tea isegi, mis väljaannet te esindate!"

      "Ei mingeid intervjuusid ega väljaandeid!" raputas mees kiiresti pead. "Kuidas oleks järgmiseks näiteks korstnapühkijaga, kes tahaks hirmsasti teie maja korstent puhastada, aga kardab peremehe käest küsida?"

      "Oi, see sobiks tunduvalt paremini!" naeris Kadi ja märkas siis korraga mehe silmi. Üle selja sööstis tulikuum jutt, õhetama lüües pööras ta pilgu kõrvale. Võib-olla räägib tundmatu õigust, ta ei ole tõepoolest ajakirjanik, vaid huvitub tõesti vaid temast endast. Muidugi, tema, Kadi, on abielunaine, ta ei kavatsegi hakata truudust murdma, aga meeldiv on see ikkagi!

      "Kadi!"

      See hääl sundis naist võpatades ümber pöörama. Pargitee teisest otsast lähenes pikal sammul Tõnis.

      No nii! Muidugi, avalikku skandaali tal karta pole, pigem hammustaks mees endal keele suust, kui teiste ees talle midagi laitvat ütleks, aga ikkagi… Kadi ohkas südamest.

      "Kui tore, et ma su veel kätte sain!" naeratas Tõnis, kellest lausa hiilgas entusiasmi ja sõbralikkust. "Lootsingi, et sa pole veel kaugele jõudnud! Mul on sulle üllatus! Arva ära, kes helistas ja lubas kohe hakata külla tulema?"

      "Kes siis?"

      "Ahhaa! Ei ütle! Lähme nüüd kohe koju, küll siis näed, kui ta kohale jõuab!"

      Selge! Ei mingeid külalisi, potensiaalsel peaministril ei sobinud lihtsalt oma prouale käratada, et ta kohe koju kasiks!

      "Eks lähme siis!" sõnas Kadi, aga vist liialt alistuval toonil, sest silmanurgast heideti talle hoiatav kõõrpilk. Samas aga säras Tõnis kohe taas.

      "Loodetavasti vabandate mind, mu härra!" sõnas ta nüüd Kadi vestluskaaslasele. "Mul on väga kahju te jutuajamist katkestada, aga…"

      Korraga ta vakatas. Naine nägi jahmatusega, kuidas ta põskedest kadus viimne kui veretilk, sinna tekkis hirm… ei, lausa paanika.

      "Ei!" kähistas Tõnis. "Ei!"

      "Jah!" ütles Kadiga kõnelenud noormees vaikselt ja väga selgelt. Ka tema oli kahvatu. Käsi libises taskusse ning hetkeks tundus Kadile, et näeb seal püstoli piirjooni.

      Samas kostis heledat kilkamist ja otse nende kõrval jooksis põõsastest välja kolm põngerjat.

      "Ruttu!" kähistas Tõnis Kadile kõrva. Paari kiire sammuga õnnestus tal jätta lapsed enda ja võõra vahele.

      Naine oli nii vapustatud, et ei suutnud paigastki liikuda. Põgeneda? Püüda võõrast takistada? Ja issand, kui too tõepoolest tulistada kavatseb, siis lapsed ju… Nüüd alles pääses keha otsekui kammitsaist, ta hüppas võõrale ette.

      Kes teab, kuidas see kõik võinuks lõppeda, kuid just siis pöördus kõrvalteelt siiapoole arvukas noortekamp. Tõnis haaras Kadil särgisabast, nii et riie ragises.

      "Ütlesin – kohe!" röögatas ta. Mõned poisid pöördusid huvitava etenduse ootuses nende poole, kostis paar kommentaari. Tõnis oli nüüd pihku kahmanud naise randme ja praktiliselt lohistas teda enese järel.

      Kadi ei mäletanud, mis moel nad üldse läbi pargi majja jõudsid ja kuhu oli jäänud see tundmatu. Tõnis virutas välisukse nende tagant hooga kinni, keeras lukule kaks ringi peale, toetus seljaga vastu seina ja lõõtsutas avali suuga.

      "Mis juhtus? Kes see oli?" nõudis Kadi. Ka tema hingeldas. "Seleta mulle ükskord ometi, mis siin toimub!"

      "See…" ägas Tõnis, kuid vakatas samas. Ta pilk libises naise kätele, silmad tumenesid raevust.

      Alles nüüd märkas Kadi, et hoiab kingitud roosikimpu ikka veel käes.

      10

      "See juhtus umbes kümnekonna aasta eest," alustas Tõnis. Nad olid hinge tõmmanud, rahunenud ning istusid nüüd kõrvuti diivanil, mehel käes brändiklaas, naisel kruus aurava piparmünditeega.

      "Minu juures töötas siis majapidajannana üks Kaia-nimeline naine. Muidu oli ta tubli, aga kippus juba siis liiga palju napsu võtma. Mõni päev ei jõudnud ta üldse kohale ja siis käis tema eest ta tütar Aigi."

      Kadile meenus turul nähtud naine. Hetkeks tahtis ta juba mehele seda kohtumist mainida, kuid mõtles siiski ümber.

      "Aigi oli midagi kuusteist-seitseteist ja välimuselt üsna kenake. Mina muidugi nende asjadega täpselt kursis ei olnud, kuid poisse tiirles ta ümber kui kärbseid. Kõige tihedamini paistis ta aga läbi käivat sellega, kellega sa… kes täna…"

      "Kes täna pargis oli," aitas Kadi jutustaja taas järje peale.

      "Nojah! Mõnikord, kui tüdruk õhtul kauemaks koristama jäi, tuli ta talle vastu ja üleüldse nägin neid sageli koos. Muide, ta nimi on Kaldvee, Mardo Kaldvee."

      Kadi jättis selle nime omale meelde.

      "Tol õhtul, kui kõik juhtus, pidi Aigi jälle ema asendama. Ta oli silmnähtavalt tujust ära, küsisin, mis juhtunud on. Alguses ei tahtnud ta hästi rääkida, siis aga ütles, et olla Mardoga tülli läinud, too olla talle kellegi teise pärast hirmus armukade ja lubanud kätte maksta. Ma ei võtnud seda juttu eriti tõsiselt – tead küll, pubekate probleemid ja nii edasi – ning see piinab mind siiamaani!"

      Ta võttis suure lonksu brändit. Kadi ootas vaikides.

      "Aigil oli sel päeval palju tegemist, kell oli juba üsna palju, kui ta ära läks. Pakkusin end saatjaks, aga ta ütles ära. Oleksin pidanud rohkem peale käima või veel parem, lihtsalt kaasa minema ja kõik, aga olin tol õhtul väga väsinud."

      Jälle brändilonks.

      "Vaevalt viis minutit pärast Aigi lahkumist tuli Kaldvee ja küsis ta järele. Ta oli üsna СКАЧАТЬ