Aeliita. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

      Aparaat pöördus kaelaga planeedi poole. Loss vähendas lõhkeainelaenguid, seejärel lülitas liikumisseadise üldse välja. Kiiruse vähenemine oli nüüd vähem vaevav. Kuid tekkis säärane piinav vaikus, et Gussev peitis näo käte vahele ja pigistas kõrvad kinni.

      Loss lamas põrandal ning jälgis, kuidas hõbejas ketas järjest kasvas, suuremaks muutus, üha kumeramaks läks. Näis, nagu lendaks ta ise mustast sügavikust nende poole. Loss lülitas reostaadid uuesti sisse. Aparaat lõi vappuma, püüdes Marsi külgetõmbejõust jagu saada. Langemise kiirus vähenes. Mars kattis nüüd kogu taevast, muutus kahvatumaks, ta servad kooldusid kausikujuliselt.

      Viimased sekundid olid õudsed: see oli peadpööritav langemine. Mars varjas kogu taeva. Järsku läksid «silmade» klaasid uduseks. Aparaat tungis pilvedest läbi tuhmi tasandiku kohal ja laskus nüüd mürisedes ja võbisedes pikkamisi alla.

      «Maandume!» jõudis Loss vaid hüüda ja lülitas jõuallika välja. Tugev tõuge paiskas ta vastu seina ja lõi kummuli. Aparaat maandus raskelt ja vajus küljeli. Põlved nõtkusid, käed värisesid, süda kippus seisma jääma. Vaikides ja tõtates seadsid Loss ja Gussev aparaadi sisemuse korda. Ühes «silmas» leiduva ava kaudu juhiti välja Maa pealt kaasa toodud poolsurnud hiir. Loomake virgus pikkamisi, kergitas nina, liigutas vurrusid, pesi ennast. Õhk oli elamiseks sobiv.

      Siis kruviti lahti väljapääsuluuk. Loss tõmbas keelega üle huulte ja ütles alles käheda häälega:

      «Noh, Aleksei Ivanovitš, tervitan teid õnneliku päralejõudmise puhul. Ronime välja.»

      Nad võtsid vildid ja pihtkasukad maha. Gussev kinnitas mauseri vööle (igaks juhuks), muigas ja lükkas luugi lahti.

      VIII. MARS

      Aparaadist välja ronides nägid Gussev ja Loss pimestavat, põhjatut taevast, mis oli nii tumesinine nagu meri äikese ajal. Lõõmav hatune päike paistis kõrgel Marsi kohal. Kristallsinise valguse joad olid karged ja selged – teravast silmapiiri joonest kuni seniidini …

      «Rõõmus päike on neil,» lausus Gussev ja aevastas, sest valgus oli niivõrd pimestav sügavsinises kõrguses. Rinnus torkis, meelekohtadel vasardas veri, kuid hingata oli kerge – õhk oli hõre ja kuiv.

      Aparaat lebas apelsinivärvi lamedal tasandikul. Silmapiir näis olevat päris ligidal, käe ulatuses. Maapind oli täis suuri lõhesid. Kõikjal tasandikul kasvasid kõrged kaktused nagu küünlalühtrid, neist langesid maapinnale järsud lillad varjud. Puhus kuiv tuuleke.

      Loss ja Gussev vahtisid tükk aega ringi ja hakkasid siis minema mööda tasandikku. Käia oli haruldaselt kerge, kuigi jalad vajusid pahkluuni murenevasse maapinda. Minnes ringi lopsakast kõrgest kaktusest, sirutas Loss käe selle poole. Vaevalt oli ta taime puudutanud, kui kaktus hakkas vabisema nagu tuules ja ta hallikaspruunid lihavad võsud sirutusid käe poole. Gussev virutas jalaga vastu ta tüve – ennäe raibet! – kaktus langes maha, ogad tungisid liiva.

      Nad läksid nõnda ligi pool tundi. Silme ees laius ikka seesama punakaskollane tasandik – kaktused, lillad varjud, praod maapinnas. Kui nad lõuna poole suundusid ja päike külje peale jäi, hakkas Loss maha vahtima, otsekui millegi üle juureldes, siis seisatas järsku, kükitas maha ja laksatas endale vastu põlve:

      «Aleksei Ivanovitš, maa on ju küntud.»

      «Mis te räägite!»

      Tõepoolest, nüüd olid selgesti näha laiad, poolvarisenud künnivaod ja kaktuste korrapärased read. Mõne sammu järel kõmistas Gussev vastu kiviplaati; sellesse oli kruvitud suur pronksrõngas, mille küljes tolknes köieots. Loss sügas lõuga, ta silmad särasid.

      «Aleksei Ivanovitš, kas te midagi ei taipa?»

      «Jah, näen, et me oleme põllul.»

      «Aga milleks see rõngas?»

      «Pagan neid teab, milleks nad rõnga kivi külge keerasid.»

      «Selleks, et poid külge siduda. Näete, teokarbid? Me oleme kuivanud kanali põhjas.»

      «Jaa, tõepoolest …» lausus Gussev, «veega on siin asi vist õige vilets.»

      Nad suundusid läände ja sammusid põiki üle vagude. Eemal põllu kohal tõusis õhku ja lendas tiibadega kramplikult veheldes suur lind, kelle tagakeha rippus alla nagu herilasel. Gussev seisatas ja pani käe revolvrile. Kuid lind sööstis kiiresti ülespoole, välgatas tumedas taevasinas ja kadus silmapiiri taha.

      Kaktused muutusid üha kõrgemaks, tihedamaks ja tugevamaks. Tuli ettevaatlikult hiilida läbi selle elusa torkiva tihniku. Igal sammul põgenesid nende eest kivisisalikega sarnanevad elukad; neil oli palju jalgu, nad olid heleruuged, sakilise harjaga. Mitmel korral märkasid matkajad käpakujuliste taimede padrikus edasi libisemas ja kõrvale sööstmas mingisuguseid okkalisi kerasid. Neis kohtades liiguti edasi ettevaatlikult.

      Kaktused lõppesid kriitvalgel laugjal kaldal. See oli kaetud nähtavasti õige vanade tahutud kiviplaatidega. Pragudes ja plaatide vahedes tolknesid kuivanud samblatuustid. Ühte sellisesse kiviplaati oli kruvitud samasugune rõngas nagu põllulgi. Harisisalikud tukkusid rahulikult päikesepaistel.

      Loss ja Gussev ronisid mööda nõlvakut üles. Siit paistis laineline tasandik, mis oli samuti apelsinivärvi, kuid märksa tuhmim. Siin-seal kasvasid hajusalt puhmastena madalad, mägimändidega sarnanevad puud. Mõnes kohas valendasid kivihunnikud, varemete kontuurid. Kaugemal, loodes, kõrgus rida mägesid, mis olid teravad ja siksakilised nagu kustunud tulekeeled. Mäetippudel säras lumi.

      «Me peame tagasi minema, sööma ja puhkama,» ütles Gussev, «muidu väsime ära; siin pole ühtegi elavat hinge.»

      Nad seisid seal veel mõnda aega. Tasandik oli tühi ja kõle, vaade ängistas südant.

      «Jah, jõudsime pärale,» sõnas Gussev.

      Nad laskusid nõlvakut mööda alla, läksid aparaadi poole, kuid ekslesid kaua, otsides teda kaktuste vahel. Äkki sosistas Gussev:

      «Seal ta on!»

      Harjunud liigutusega haaras ta taskust revolvri.

      «Hei,» hüüdis ta, «kes on seal aparaadi juures? Tulistan!»

      «Kellele te karjute?»

      «Näete, aparaat läigib seal?»

      «Jah, nüüd näen.»

      «Aga seal, temast paremal, istub.»

      Ka Loss märkas nüüd ja nad jooksid kõmistades aparaadi poole. Aparaadi juures istunud olevus põikas kõrvale, keksis kaktuste vahel, hüppas üles, sirutas välja pikad kilejad tiivad, tõusis robinal õhku, sooritas kaare ja kerkis inimeste kohale. See oli toosama olevus, keda nad varem linnuks pidasid. Gussev tõstis revolvri, kavatsedes tiivulist elukat lennu pealt maha kõmmutada. Kuid Loss lõi tal relva käest.

      «Oled sa hulluks läinud!» hüüdis ta. «See on ju Marsi elanik! …»

      Gussev ajas pea selga ja vaatas, suu ammuli, kummalist olendit, kes sooritas ringe indigosinises taevas. Loss võttis välja taskurätiku ja hakkas sellega imelikule linnule lehvitama.

      «Mstislav Sergejevitš, olge ettevaatlik, ta võib sealt millegagi meie pihta virutada.»

      «Peitke СКАЧАТЬ