Aeliita. Aleksei Tolstoi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuisku, laviinide alla, hobused kärvasid. Vähesed meie hulgast pääsesid sealt eluga. Kaks kuud olin Mahno juures, tuli tahtmine tembutada … noh, ei sobinud bandiitidega … Läksin Punaarmeesse. Ajasin poolakaid Kiievi alt minema, – siis olin juba Budjonnõi ratsaväes. Viimast korda sain haavata, kui vallutasime Perekopi. Pärast seda vedelesin ligi aasta otsa laatsarettides. Kirjutati välja – kuhu minna? Sain siis selle tüdrukuga kokku – võtsin endale naiseks. Naine on mul hea, temast on kahju, kuid kodus elada ma ei saa. Külasse sõita – isa ja ema on surnud, vennad tapetud, maa söötis. Linnas ei ole midagi teha. Mingisugust sõda praegu ei ole ega ole ka ette näha. Palun, võtke mind endaga kaasa, Mstislav Sergejevitš. Küllap ma teile Marsil vaja lähen.»

      «Olen väga rõõmus,» ütles Loss ja sirutas talle käe. «Nägemiseni homseni.»

      IV. UNETU ÖÖ

      Kõik oli valmis maakeralt äralennuks. Kuid kahel järgmisel päeval tuli peaaegu magamata jännata paljude pisiasjade paigutamisega aparaadi sisemusse – tühjadesse patjadesse. Kontrolliti seadmeid ja instrumente. Võeti maha aparaati ümbritsevad tellingud, lammutati osa katust. Loss tutvustas Gussevile liikumismehhanismi ja tähtsamaid seadmeid, – Gussev osutus osavaks ja taibukaks inimeseks. Homme, kell kuus õhtul, pidid nad alustama lendu.

      Hilisõhtul laskis Loss töölised ja Gussevi vabaks; ta kustutas kõik elektrituled peale laua kohal rippuva lambi ja heitis lahti riietumata raudkoikule – kuuri nurka, teleskoobi kolmjala taha.

      Öö oli vaikne, taevas sirasid tähed. Loss ei maganud. Asetanud käed pea alla, vaatas ta hämarusse. Paljude päevade kestel ei lasknud ta ennast lõdvale. Nüüd, viimasel ööl, mida ta Maa peal veetis, andis ta südamele vabaduse: piinle ja nuta. Talle meenus … Hämar tuba … Raamatuga varjatud küünal … Arstirohtude lõhn, umbne. Põrandal vaibal – kauss. Kui tõused ja astud kausist mööda, siis löövad seinal, nukravärvilisel tapeedil hõljuma varjud. Kui piinav! Voodis lamab too, kes on kallim kõigist, – Katja, tema naine, ja hingab kiiresti, vaikselt. Padjal – tihedad, sassis juuksed. Teki all põlvist konksutõmmatud jalad. Katja lahkub ta juurest. Moonutatud on nägu, millel oli alles hiljuti nii heasüdamlik ja vagur ilme. Nüüd on ta roosakas ja ärev. Naise käsi on välja sirutatud ja näpib tekiserva. Loss võtab ikka jälle ja jälle ta käe, paneb teki alla.

      «No ava silmad, vaata mulle otsa, jäta minuga jumalaga!» Naine räägib kaebliku vaevukuuldava häälega: «Aja apen, aja apen.» Ta lapselik, õige vaikne, kaeblik hääleke tahab ütelda: «Ava aken.» Õudsem hirmust on kaastunne tema vastu, selle hääle vastu. «Katja, Katja, vaata mulle otsa!» Loss suudleb ta põski, ta laupa, ta suletud lauge. Naise kõri vabiseb, rind kerkib katkendlikult, sõrmed on klammerdunud tekiserva. «Katja, Katja, mis sinuga on?» Ta ei vasta, lahkub … Ajab ennast küünarnukkidele üles, kergitab rinda, justkui lükkaks teda keegi altpoolt, piinaks. Armas peake langeb tahapoole … Naise keha laskub alla, vajub asemesse. Lõug langeb alla. Meeleheitest haaratud Loss võtab naise keha ümbert kinni, surub end tema vastu.

      … Ei, ei, ei, – surmaga ei saa leppida … Loss tõusis koikult, võttis laualt paberossikarbi, süütas paberossi ning kõndis, mõnda aega pimedas kuuris. Seejärel astus teleskoobi trepile, leidis otsija abil Marsi, mis oli tõusnud juba Petrogradi kohale.

      Riiulid ja laud, millel Maša valmistas kehva toitu olid alati korras ja puhtad. Nikerdustega kaetud tammepuust uks avanes kahekordsest aknareast valgustatud saali. Purustatud aknad olid laudadega kinni löödud, lagi oli paiguti sisse langenud. Tuulistel öödel mässas seal ulgudes tuul, jooksid ringi rotid. Maša istus laua ääres. Priimus kohises. Eemalt kandis tuul tuppa nukra kellaheli – kell lõi kaks. Gussev ei tulnud. Maša mõtles:

      «Mida ta otsib, mis tal puudub? Aina otsib midagi, rahutu hing, Aljoša, Aljoša …»

      Maša ripsmetele veeresid pisarad, ta pühkis nad kiirustamata ära ja jäi siis käsipõsakil istuma. Pea kohal lendas ning lendas lõbus naine lõbusate lastega. Maša mõtles selle naise kohta: «Kui mina oleksin niisugune – kuhugi poleks ta mu juurest läinud.»

      Gussev ütles talle, et sõidab kaugele ära, aga kuhu – seda Maša ei teadnud ega julgenud küsida. Ta märkas ise ka, et mehel on raske elada temaga selles imelises toas, vaikuses, ilma senise vabaduseta, et mees seda ei talu. Öösel näeb midagi unes – kiristab hambaid, karjatab kumedalt, tõuseb voodis istukile ja hingeldab, – hambad kokku surutud, nägu ja rind higine. Heidab jälle pikali, uinub, hommikul aga on morn, ei leia endale kusagil kohta. Maša oli mehe vastu väga vagune, püüdis igati ta meele järgi olla, – oli emast arukam. Seepärast mees armastas ja haletses teda, kuid niipea kui saabus hommik, muudkui otsis aga, kuhu võiks minna. Maša teenis, tõi koju palga arvel saadavad toiduained. Raha ei olnud neil sageli üldse. Gussev haaras kinni mitmesugustest töödest, kuid jättis varsti pooleli.

      «Vanamehed rääkisid, et Hiinas on olemas kuldne põllusiil,» kõneles ta tihti, «sihukest kohta seal vist küll ei ole, kuid see maa on tõepoolest meile veel võõras, – lähen õige Hiinasse, Maša, vaatan, mismoodi seal on.»

      Surmahirmuga ootas Maša seda tundi, millal Gussev ära läheb. Peale tema ei olnud Mašal maailmas kedagi teist. Viieteistkümneaastaselt hakkas ta teenima müüjannana kauplustes, piletimüüjana Neeva laevukestel. Oli elanud üksinda ja rõõmuta. Aasta eest pühade ajal tutvus ta pargis pingil istudes Gusseviga. Mees küsis: «Näen, et istute üksi, lubate ehk teiega aega mööda saata, üksinda on igav?»

      Maša oli silmitsenud Gussevit – nägu meeldiv, silmad lõbusad, heasüdamlikud ja pealegi oli mees kaine. «Mul ei ole midagi selle vastu,» oli ta vastanud. Nii jalutasidki nad pargis kuni õhtuni, Gussev jutustas sõdadest, rünnakutest, ülestõusudest – seda, mida ei leia üheski raamatus. Saatis Mašat ta korterini ja hakkas sellest ajast peale tema juures käima. Maša armus temasse ja nad hakkasid koos elama.

      Teevesi kees. Maša tõstis teekatla tule pealt ära ning jäi jälle vaikselt istuma. Juba ammu kuulis ta mingisugust krabinat ukse taga, tühjas saalis. Kuid ta oli nii nukker, et ei kuulatanud. Nüüd aga kuulis ta selgesti – sealt kostsid kellegi tatsuvad sammud. Maša avas kähku ukse ja pistis pea saali. Ühe akna kaudu tungis saali tänavalaterna valgus ja heitis mõnele madalale sambale mullikujulisi valguselaike. Sammaste vahel nägi Maša hallijuukselist vanameest ilma mütsita, pikas palitus, – too seisis, kael õieli, ja silmitses Mašat. Mašal nõtkusid põlved.

      «Mida te siit tahate?» küsis ta sosinal. Vanamees ajas kaela veel rohkem õieli ja vaatas niiviisi Mašat. Siis tõstis ähvardavalt nimetissõrme. Maša lõi hooga ukse kinni, ta süda peksles kõvasti. Ta kuulatas – sammudekõla näis nüüd eemalduvat: vististi sammus vanamees mööda paraadtreppi alla.

      Peagi kostsid saali teisest otsast ta mehe kiired, jõulised sammud. Gussev astus sisse reipana ja tahmasena.

      «Vala õige pesuvett,» lausus Gussev, avades oma pluusikaeluse, «homme sõidame minema, jumalaga! Kas tee on sul kuum? See on hea.» Ta pesi näo, tugeva kaela ja käed kuni küünarnukkideni puhtaks, ennast kuivatades heitis silmanurgast pilgu naisele.

      «Jäta juba, ega ma ära ei kao, tulen tagasi. Seitse aastat ei saanud minust jagu ei kuulid ega täägid. Minu surmatund on alles kaugel – märk ei ole veel tehtud. Aga surmast niikuinii pääsu ei ole: kärbes riivab mööda lennates käpakesega – kukud siruli ja oledki valmis.»

      Ta istus laua äärde, kooris keedetud kartuli, murdis pooleks ja kastis soola sisse.

      «Homseks pane valmis puhas pesu, kaks vahetust – särgid, aluspüksid, jalanartsud. Ära unusta naasklit ja seepi. Mis on – oled jälle nutnud?»

      «Ehmatasin,» vastas Maša ja keeras näo ära, «keegi vanamees käib siin kogu aeg ringi, СКАЧАТЬ