Sünnipäevalood. Triin Soone

Чтение книги онлайн.

      Vollil on sünnipäev

      „Mis me siis lapsele sünnipäevaks kingime?” küsis isa, kui ta oli proovinud terve õhtu triikraua seest kõrbenud pannkoogitainast välja koukida, kuid päris puhtaks seda ei saanudki. „Minul on praegu raha ainult uue triikraua jaoks. Aga ma kardan, et Volli poleks üldse õnnelik, kui me talle sünnipäevaks triikraua ostame.”

      „Ära räägi rumalusi,” pahandas ema, „kes siis lapsele sünnipäevaks triikraudasid ostab. Ostame ikka mingi toreda mänguasja või hoopis midagi sellist, mida tal vaja on.”

      „Volli ise arvas, et tal oleks väga vaja uut mobiiltelefoni,” meenutas isa. „Vähemalt eile ta arvas sedasi.”

      „Aga ostame siis talle mobiiltelefoni,” oli ka ema nõus. „Ma annan sulle natuke raha juurde. Ja kui sinul on telefoni vaja, siis võid sa Volli vana telefoni endale võtta.”

      „Olgu pealegi,” oli isa päri.

      Volli oli oma sünnipäeva pärast väga põnevil juba mitu kuud varem. Sünnipäev oli oktoobris, aga juba suvel tegi ta endale sünnipäevakalendri, kus ta igal hommikul ühele päevale risti peale tõmbas. Sünnipäeva kohale oli aga suurte tähtedega kirjutatud KINGITUS!

      Kui sünnipäevani oli jäänud ainult üks nädal, ei saanud Volli enam korralikult magadagi. Nii põnev oli mõelda, et ta tõuseb ühel hommikul üles ja on aasta vanemaks saanud. Ning sellest veel tähtsam oli loomulikult kingitus.

      Viimase kahe kuu jooksul oli Volli vähemalt neliteist korda jõudnud ümber mõelda, mida ta kingituseks tahab: mobiiltelefoni, tõukeratast, rula, akvaariumi, kitarri, koera, rohelisi papagoisid, raadio teel juhitavat helikopterit, väikest õde, raadiot, ratastega tooli, millele saaks mootori külge panna, telki, fotoaparaati ja lõpuks isegi ühte kandilist masinat, mille nime ta ei mäletanud.

      Viimase öö enne sünnipäeva vähkres ta oma voodis ja peaaegu ei uinunudki, nii et isa pidi mitu korda öö jooksul toa ukse taga luuramas käima, et kingitus salaja lapse voodi kõrvale poetada.

      Kui isa ja ema Volli hommikul sünnipäevalauluga üles äratasid, ei saanud poiss alguses mitte millestki aru. Siis aga märkas ta voodi kõrval kandilist karbikest ning kilkas üle terve korteri: „Uus mobla, just seda ma tahtsingi!”

      Volli unesegane nägu säras nagu jõulupuu. Ta koukis karbi kiiresti lahti ja pani uue telefoni sealsamas voodi serva peal istudes kokku.

      „Just seda ma tahtsingi, just seda ma tahtsingi,” kordas ta vahet pidamata ning isa ja ema olid õnnelikud, et olid just sellise kingituse ostnud, mis lapsele kõige rohkem rõõmu valmistab.

      „Kas ma võin selle täna kooli kaasa võtta?” küsis Volli emalt pärast hommikusööki.

      „Võid ikka,” vastas ema, „aga tunnis ei tohi sellega mängida. Kõige parem oleks, kui sa selle koolis üldse välja lülitaksid. Ja sisse lülitad alles siis, kui sa mulle pärast kooli helistama hakkad.”

      Volli läks kooli ning nii põnev ei olnud tal veel kunagi olnud, sest tal oli nüüd täiesti uus mobiiltelefon. See oli täiesti tema oma, mitte ema vana.

      Juba kooliteel sai ta kokku Erikuga.

      „Näita, milline sul on!” hüüdis ta sõbrale juba kaugelt. „Mul on selline.”

      Erik näitas Vollile oma telefoni ja Volli arvas, et tema oma on palju vägevam.

      „Aga sinul on ka väga hea telefon,” lohutas ta Erikut, kes oli kooli alguse puhul saanud endale isa vana telefoni.

      Enne tunde jõudis Volli rääkida veel Matiga, kellel oli ka päris uus telefon, aga sellel ei olnud fotoaparaati, MP3-mängijat ega taskulampi.

      Pärast eesti keele tundi tuli Volli juurde Liisbet.

      „Mis sa sünnipäevaks said?” СКАЧАТЬ