Käsi. Teet Kallas
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Käsi - Teet Kallas страница 7
Название: Käsi
Автор: Teet Kallas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949975747
isbn:
8
Vana toominga all oli jahe, hämar ja natuke jube.
Maapinnal ei kasvanud ühtki rohuliblet. Tüve ümbrusse oli kontsentreerunud tume hämarusetsoon. Pea kohal kummus okstevõlv, mis meenutas kõrget koobast või kirikut. Kõrvaloksad kooldusid maani ja moodustasid läbipaistmatu seina. Kummalisel kombel polnud õiearoom siin puu all sugugi nii vänge kui päikesepaistel.
Olime siia sisenenud kui salakambrisse. Mina seda kohta varem ei teadnudki. See oli üks Leho saladusi. Leho oli loomult luuraja.
Ta vaatas mulle vannutavalt otsa. Ta silmad olid liiga lähedal. Mul oli ebamugav. Aga ma ei julgenud ennast liigutada. Varsti hakkas mul külm ja õudne. Leho sosin oli intensiivne ja hüpnotiseeriv. Ta rääkis kohutavaid asju.
„Sa oled oma poiss, Peep, ja sellepärast ma räägin sulle. Tead sa, ega see värk ikka niisama lihtsalt ka käi. Et muudkui teevad, mida tahavad. Mul on täiesti kindlad andmed! Tead, mees – nad lendavad küll, aga ainult teatava ajani.“
„Kes lendavad?“
„Nemad,“ sosistas Leho ja näitas silmadega kuhugi üles, läbitungimatusse okstehämarusse. „Pole tähtis, kust ma seda teada sain. Mis sa mõtled, et ma binokliga niisama lolli mängin, et ma teiste ees poosetan? Ei! Ma ootan!“
„Mida sa ootad?“
„Kontkätt,“ sosistas Leho. Nüüd kõlas ka tema hääles hirm.
„Mis on kontkäsi?“
„Noh, on! On ja kõik, eks? Ära päri liiga palju, saad ruttu vanaks. No ma ei tea täpselt. Kuule, seda ei tea ju mitte keegi! Aga mina tahan ta ära näha, maksku mis maksab. Sellepärast ma sulle räägingi. Nii et kui juhtud kas või silmanurgast midagi nägema või kuulma, põruta kohe minu juurde ja anna märku. Ma annan sulle selle eest… ma annan sulle selle Inglismaa kuninganna margi, ausalt! Sa ju kogud marke, eks? Või tahad, annan jalgrattapumba! Mis sellest, et sul ratast pole – sa rendid pumpa teistele, teenid sellega roppu raha. Mul pole millestki kahju! Ja ma luban siis ka sinul binoklivaatlusi teha. Aga mõistad, mees, see on midagi… vägevat. See pole enam mingi Valge Laev.“
Valgest Laevast olin muidugi üht-teist kuulnud. Ma isegi ootasin seda, sest ta pidi ükskord kindlasti tulema. Aga minu meelest oli see üks hämar asi. Ma ei mõistnud, miks räägitakse mingist laevast ainult poolsosinal ja kartlikult ringi vaadates. Olin juba hakanud aimama, et täiskasvanud varjavad minu eest mitmeid asju. Et Leho, see läbi häda ja viletsuse kolm-miinustega klassi lõpetanud külapoiss, juba teadis täiskasvanute süngeid saladusi, tekitas minus veel suuremat segadust. Just nimelt – segadust ja hämmingut, ei kibedust ega kadedust. Aga veel tundsin ma, kuidas kuklanahk külmaks ja samas kuidagi väga hõredaks tõmbub. See tuli õudustundest. Ma oleksin sellest toomingakoopast minema tahtnud. Ei, see on vale – ma tahtsin tunda veelgi suuremat õudust, ma tahtsin teada, kui palju ma seda välja kannatada suudan. See on see tunne, millest tead, et veel hetk, ja sured ta kätte. Aga sa ei sure ja ka hirmu ei mäleta sa juba mõne aja pärast üldse. Vaid mõnikord öösel ärgates meenub see sulle, aga see pole enam see, see tuleb rohkem niisama pimedusest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.