Käsi. Teet Kallas
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Käsi - Teet Kallas страница 6

Название: Käsi

Автор: Teet Kallas

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949975747

isbn:

СКАЧАТЬ virmalised. Koguni neid püüdsid oma isekuses kombata piirivalvurite suunaprožektorite võimsad valguskiired, meie lapsepõlvetaeva igaöised kontvõõrad. Neljateistkümne ruutmeetri suuruses kööktoas mängis lampraadio „Moskvitš“, sealt kostis Sergei Lemeševi kime tenor, ta laulis mingit raevukat aariat, vist süüdistas kedagi, aga paraku ei saanud ma veel vene keelest üldse aru. Ma ringutasin ja kukutasin enese aknalaua najalt kitsale kušetile. Pliidiuks praksatas kuumuses. Tuba lõhnas turba tule järele. Ema tõstis pilgu raamatult, lülitas raadio välja ja jäi midagi kuulama. Aga öö oli täiesti vaikne. Lennukid olid puhkama veerenud.

      Ema ohkas ja kustutas oma lambi.

      Ma lamasin tükk aega liikumatult. Uskudes, et ema on magama jäänud, süütasin laualambi, katsin selle kupli paksu salliga, sättisin valguspilu parajaks ja võtsin padja alt oma raamatu. Mis see võis olla? Ei mäleta. Neid peitus seal alati, peaaegu igal õhtul uus. Võib-olla oli see „Vanake Hottabõtš“, võib-olla „Suvorovlase Krinitšnõi õnnelik päev“, võib-olla Richard Rohu loomalood. Aga äkki oli see ajakiri „Pioneer“, mille tehnikarubriigist olin leidnud põneva artikli Nõukogude Liidu rahumeelsetest reaktiivhävitajatest.

      7

      Aeg voolas, aastaajad vaheldusid. Aastaajad olid siis väga selged ja piiritletud. Talved olid külmad ja lumerohked, suved soojad ja päikeselised. Sügiseti sadas vihma, kevad tuli alati järsku. Ühel kevadel lõppes niisiis jälle kool. Mina lõpetasin teise klassi. Sain sel puhul kiituskirja, kuigi mu ilukirja hinne oli kõigest „kolm“.

      Koolimaja taga rohtaias olid lõpupeoks kaetud mitu lauda. Heki taha jäi järsk jõeperv, sealt kostis kärestikumüha. Valgeid laudlinu sakutasid lõbusad tuulehood. Tühjad teeklaasid kiiskasid päikeses. Vorstiviilud higistasid rasva. Täiskasvanute poolel istusid laudade taga kaks naisõpetajat ja lapsevanemad. Nad oli vaiksed ja tähtsad. Nad vaatasid tõtt oma heeringapeadega. Nad tegid näo, nagu ei märkakski pudeleid magusa veiniga ja koguni likööriga, mis ometi seisid aukohal, kolme- või neljakaupa pundis. Lastele pakuti punast sõstramorssi, kartulisalatit, võileibu ja küpsiseid.

      Leho isa, kolhoosi brigadir, oli tähtis asjamees ka kooli juures. Komitee esimees või midagi sellesarnast, ega meie asja vastu erilist huvi ei tundnud. Koolijuhataja oli meid aga hoiatanud, et peame tema kõne ajal korralikult käituma.

      Leho isa oli nagu kaks korda suurendatud Leho. Isa ja poeg olid väga sarnased, nende kohta sobis kõige täpsemini ütlus, et nad on tehtud ühest puust. See masajas, tugeva kaela ja jonnaka peahoiakuga maamees tõusis püsti, riivas kuklaga madalat õunapuuoksa, ta õlale langes paar roosakat õielehte, ta surus huuled kokku ja kammis vihaste liigutustega oma niigi peadligi liibuvaid leivakarva juukseid. Ta nägu värvus järsult punaseks. Eriti hakkas leekima ta tugev kael. Jälgisin seda vaatemängu vaimustusega. See oli ju täpselt nii nagu Leholgi, kui ta vihaseks läks või matemaatikatunnis jänni jäi. Küsimus oli vaid selles, kas vanem Kauba oli praegu vihane või oli ta jännis. Nüüd ajas ta jalad harki. Nii tegid kõik ülemused, keda olin näinud. Leho isal olid jalas laiad kalifeed ja säravad säärsaapad. Need asjad tähendasid ülemuseks olemist. Aga ta püksitagumik kotitas naljakalt ja see detail tekitas minus kergeid kõhklusi. Leho isa oli kahtlemata tähtis ülemus, aga ta polnud siiski täiuslik ülemus.

      Leho isa vaatas natuke aega kooliaia sellesse nurka, kus kuuseheki varjus asus pallimänguplats. Siis ta kivistus ja hakkas kõnet pidama. Teadsin juba üht-teist elust ja koosolekutest: neid peeti ka meie asulas kõigi riigipühade eelõhtul. Teadsin seda liigagi hästi, sest need, kes kõnesid ei kuulanud, rändkinno „Tarzanit“ vaatama ei pääsenud. Sellepärast sain kohe aru, et Leho isa tunneb asja ja et see pole tema esimene peokõne. Ta hääl oli nüüd täiesti võõras ja ta sõnad olid seda samuti. Hääl oli ähvardav, sõnad olid kurjad. Nii see pidigi olema!

      „Seltsimehed lapsevanemad! Ja lapsed, meie helge tulevik! Ma ei taha teid siin tänasel ilusal kevadpäeval kaua oma kõnega kinni pidada, aga ma tahaksin ütelda, et tänu Suurele Oktoobrile ja „Aurora“ kogupaugule on võimalik meie tööliste ja talurahva laste… nagu öeldakse, üleüldine harimine. Täiesti tasuta, ma ütlen! See on sotsialism, nagu öeldakse, pursuide ja kliki ajal oli kõik teisiti, ma ütlen, seltsimehed. Jah, ja tuleb teadmiseks võtta ka seda, et juba suur Lenin! Aga ma ütlen nüüd ausalt ja puhtast südamest, et tänu Jossif Vissarionovitš Stalini isiklikule hoolitsusele on meie lastel küll tõesti jälle üks pikk samm tehtud. Tööliste ja talupoegade riik! Vene rahva kangelaslik! Jaa! Millest ma veel… No kurat, siin ilusas kevadises aias, nagu ütleb suur eesti luuletaja Anna Haava, tahaksin ma…“

      Natuke aega kõnelejat vahtinud, kiikasin ema poole. Tema istus teiste emade seas, valge siidpluus seljas, tõsine ja keskendunud. Võis arvata, nagu kuulaks ta hoolega. Ta isegi noogutas mõnikord kergelt kaasa. Ka kõigil teistel emadel oli nägu, nagu kuulaksid nad hoolega. Küllap oli neilegi öeldud, et nad viisakalt käituksid, mõtlesin ma. Mulle tikkus millegipärast naer peale. Olin mõnikord, kui hoog peale tuli, otse kohutav lõkerdis. Mõned naised mudisid taskurätti või käekotilukku. Tuul tõi ninna emade lõhnu ja väheste meeste paberosside tomu.

      Kui täiskasvanud olid oma igava, aga möödapääsmatu ametliku osa viimaks lõpetanud, kui kõik tohtisid sööma hakata, kui nende laudades hakkas kostma hõikeid ja naljatusi, kui Leho isa tõstis – nüüd juba oma loomuliku praaliva ja vembuka häälega naeru rõkatades – lauajala tagant välja viinapudeli, kui koolijuhataja tõi toast akordioni ja alustas „Saaremaa valssi“, lõpetasime meie oma punase morsi, pühkisime küpsisepuru murusse sipelgaradadele ja jooksime mäest alla jõe äärde. Üheskoos ja korraga terve see kool! Meid oli nelja klassi peale vaid paarkümmend last. Tüdrukud hakkasid kohe omavahel sosistama ja itsitama, poisid aga jagunesid pooleldi alateadlikult kolme põhikampa. Need olid: asutus, hiljuti kolhoosiks tehtud küla ja mõis. Mõisalastel oli koolitee kõige lühem, seda eriti talvel, sest mõis asus joonelt teisel pool jõge vanade jalakate varjus, maanteesild jäi siiski mõnisada meetrit allavoolu. Muidugi, see polnud enam mingi õige mõis, vaid vanadekodu abimajand.

      Kõik me teadsime, et enne sügist need kolm punti enam kuigi palju ei kohtu. Kõiki ootasid oma kodukambad. Meid ootas suvi ja see oli täiesti teistsugune aegruum. Meid ootasid täiesti erinevad marsruudid. Juhuslikel kokkupuudetel olime meie vaid ujedad suvised vahemehed, teistest väiksemad ja tühisemad algkoolikutid – aga õnneks mingeid ajaloolisi tülisid meie kampade vahel ei tekkinudki, nii polnud ka vaja neid sügise hakul kooli kaasa tuua ega edasi harutada. Mõis, küla ja asutus suhtusid üksteisesse jaheda ükskõiksusega, ent siiski mõistvalt.

      Me togisime saapaninaga niiskeid mättaid, vaatasime vee vahutamist kahe kärestiku vahel ja noorte kõrkjate kohal lendavaid kapsaliblikaid. Meie sõõrmed värelesid: me haistsime suve ja vabadust, millest meid eraldas veel vaid kasin tunnike.

      Me seirasime üksteist mingi uudselt kriitilise pilguga. Mõnel olid seljas pidulikumad kuued, ühel mõisapoisil oli kurgu all koguni kikilips. (Me andsime talle selle andeks. Tema isa oli abimajandi juhataja ja tema vanem vend käis linnas keskkoolis. Nagu hiljem selgus, polnud sellele poisile kuigi palju aega antud. Vaid mõne aasta sai ta noor olla, siis maeti ta mustaks söestunud jäänused mulda. Ta põles selliseks äikese ajal ühes väikeses elektrijaamas, kus tudengipraktika korras valvet pidas.)

      Enamik poisse oli ikka oma ainsas lapilises tuulepluusis ja takustes pükstes. Leho, tema kandis pidupäeva puhul siiski uusi tumesiniseid treeningpükse, laiu ja lotendavaid. See peegeldas edu ja head elujärge. Mina kannatasin hingepõhjas oma peenutseva välimuse pärast: ema oli jälle sundinud mind jalga tõmbama lumivalgeid põlvsokke ja tikandiga kaunistatud lühikesi rohelisi trakspükse. Ema nimetas neid tirooli püksteks. Mul oli veel rohelise sulega mütsike, mida ema nimetas jahimehekübaraks. Mütsi olin siiski osanud koju unustada. Niimoodi riietatult võis harvadel linnasõidupäevadel tõesti ju tundmatuna pargis jalutada ja munajäätist süüa, aga mitte klassivendade sekka tulla. Mul oli niigi juba paraja veidriku maine, СКАЧАТЬ