Mägi meie vahel. Charles Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeris. „Rangelt võttes nad ei tea, et te selles lennukis olete, seepärast ma väga kahtlen, kas nad seal ootamas on, et teid arreteerida. Kui nad aga on, siis ütlen ma neile, et te röövisite mind ära ja nüüd ma tahaksin esitada teie vastu süüdistuse.”

      Ashley vaatas minu poole. „Ma tunnen end juba paremini.”

      „See lennuk on loodud lendama madalal ja aeglaselt. Seetõttu lendan ma VLR-tähistusega, mis tähendab visuaalse lennu reeglite järgi.”

      Ma ei saanud sellest üldse aru. „Ja see tähendab?”

      „See tähendab, et kui ma kavatsen lennata nägemise järgi, ei pea ma esitama lennuplaani. Nii nagu ma kavatsengi. See aga tähendab, et mida nad ei tea, ei tee neile ka kahju. Niisiis?” Ta küünitas pea selja taha, vaadates Ashley poole. „Teie vanus?”

      „Kolmkümmend neli.”

      Grover vaatas oma näidikute paneeli, siis üht kahest GPS-ist ja vangutas pead. „Tuuletriiv ajab meid rappa. See on suur torm, mis tuleb. On hea, et ma tean, kuhu ma sõidan, muidu kalduksime kursist kõvasti kõrvale.” Ta naeris omaette. „Olete mõlemad noored. Teil on kogu elu ees. Mida ma küll ei teeks, et olla taas kolmkümmend ja pisut üle selle, teades seda, mis ma tean praegu.”

      Meie kaks istusime vaikselt tagaistmel. Ashley meeleolu oli muutunud. See oli mõtlikum. Mitte nii võluv. Polnud just mõnus teada, et olin asetanud ta üsna ebakindlasse olukorda.

      Grover vist tajus seda. „Ärge üldse muretsege. Ebaseaduslik on see ainult siis, kui vahele jääd, ja mina pole kunagi vahele jäänud. Paari tunni pärast olete jälle maapinnal ja oma teed läinud.” Ta köhis, köhatas kurgu puhtaks ja naeris veel.

      Läbi mu pea kohal oleva pleksiklaasi paistis öötaevas. Tähed näisid olevat nii lähedal, et neid võinuks puudutada.

      „Heakene küll, teie seal.” Grover jäi hetkeks vait, kontrollides oma instrumente. Ta köhis veel kord.

      Olin seda ka esimesel korral kuulnud, aga teisel korral tõmbas see mu tähelepanu.

      Ta ütles: „Arvestades, et me püüame ära joosta tormi eest, mis on teie vasaku õla taga, ning arvestades tuuletriivi ja et meil on praegu päris kõva sabatuul, ja arvestades, et mul pole hapnikku kaasas, peame püsima neljast ja poolest kilomeetrist madalamal või muidu maandute peavaluga.”

      Ashley ütles: „Ma kuulen, et siit tuleb üks „niisiis”.”

      „Niisiis,” jätkas Grover, „hoidke kinni, sest me jõuame Uintase kohale.”

      „Misasja kohale?”

      „Uintase kõrgkõnnumaa kohale. See on selle kontinendi suurim idast läände ulatuv mäeahelik, kus on 1,3 miljonit aakrit tühermaad, millele langeb aastas kaksteist kuni kaheksateist meetrit lund – suurematel kõrgustel rohkem. Rohkem kui seitsesada järve, millest mõned on kalastamiseks ja küttimiseks maailma parimad.”

      „Jätab päris üksildase mulje.”

      „Olete näinud filmi „Jeremiah Johnson”?”

      „See on üks mu lemmikuid.”

      Grover osutas allapoole. Noogutas igatsevalt. „Seal see filmiti.”

      „Tõsijutt?”

      „Tõsijutt.”

      Sõit hakkas muutuma hüplikuks. Mul oli iiveldus kurgus. „Grover? Kas teate neid 3-D teemaparkide sõite, mis liiguvad, aga ei vii kuhugi.”

      Ta tõmbas kangi oma vasaku põlve suunas. „Jah.”

      „Mina nimetan neid okserallideks. Kas meil siin tuleb ka midagi sellist?”

      „Ei midagi seesugust. Vaid pisut enam kui tavaline karussellisõit. Kena ja kerge. Te peaksite seda nautima.”

      Ta vaatas aknast välja ja meie tegime sedasama. Koer hüppas talle jälle sülle.

      „Keskel on rahvuspark, mis on tähistatud kõnnumaana, ja see tähendab, et sinna pole lubatud sõita ühegi mootorsõidukiga. Seepärast on see üks kõige inimkaugemaid paiku planeedil. Pigem Marss kui Maa. Sealt on raske välja pääseda ja paganama raske ka sinna saada. Kui rööviksite panka ja sooviksite peidupaika, oleks see suurepärane koht.”

      Ashley naeris. „Kas räägite oma kogemuste põhjal?”

      Veel üks köhimine. Veel üks naer. „Keeldun iseenda vastu tunnistamast.”

      Kõnnumaa laius meie all igas suunas. „Grover?”

      „Jah.”

      „Kui kaugele me praegu siit aknast näeme?”

      Ta mõtles hetke. „Võib-olla sadakond kilomeetrit, pisut rohkem või vähem.”

      Ühestki suunast ei paistnud ainsatki tuld.

      „Kui mitu korda te siitkaudu olete lennanud?”

      Ta kallutas veidi pead. „Sadakond või rohkem.”

      „Nii et te võiksite teha seda lausa kinnisilmi?”

      „Võib-olla.”

      „Hästi, sest kui me neile all olevatele lumemütsiga mägedele veel lähemale lendame, kraabivad nad lennuki põhja ära.”

      „Olge nüüd …” Ta mängis meiega. „Me oleme mitukümmend meetrit kõrgemal. Aga kui te neid vaatama hakkate, võib see teil kõhu vedelaks lüüa küll.”

      Ashley naeris. Grover tõmbas särgitaskust paki Tumsi pastille, pistis sealt kaks suhu, hakkas mäluma ja köhis jälle.

      Patsutasin talle õlale. „Rääkige mulle oma kehvast mootorist. Kui kaua te olete juba köhinud ja antatsiide söönud?”

      Grover liigutas kangi tagasi, nii et lennuki nina tõusis üles ja meie kõrgus maapinnast suurenes, me tõusime mingisuguse platoo kohale ja libisesime kahe mäe vahele. Vasakust aknast paistis kuu. Selle valgus langes valge vaibaga kaetud maapinnale.

      Grover oli mõnda aega vait, vaadates paremale, seejärel vasakule. „Kaunis, kas pole?”

      Ashley vastas meie kõigi eest: „Ebareaalne.”

      „Doktor,” alustas Grover. „Ma käisin eelmisel nädalal südamearsti juures. Tema soovitaski antatsiide.”

      „Kas te köhisite juba siis?”

      „Jah, seepärast mu naine mind sinna saatiski.”

      „Nad tegid ka EKG?”

      „Jah. Kõik oli korras.”

      „Tehke endale teene ja minge uuesti. Võib-olla pole seal midagi, aga samas võib ka midagi olla.”

      „Arvate, et peaksin?”

      „Ma arvan, et tasuks uuesti üle vaadata.”

      Grover noogutas. Ma järgin oma elus paari lihtsat reeglit. Üks neist on, et ma tegelen СКАЧАТЬ