Mägi meie vahel. Charles Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma kohvi rüüpan ja üle ookeani vaatan, asetas mu naine kolm kaussi, et sööta kõiki prügikastikasse, kes parkimisplatsil ringi kooserdasid. Nüüd joovad nad koos minuga igal hommikul kohvi. Mul on neile nimed ja ma olen nende nurrumisega ära harjunud.”

      Ashley kulmude vahele ilmus kortsuke. „Tahate öelda, et ma olen nagu hulkuv kass?”

      „Ei. Ma tahan öelda, et ma ei pannud kasse üldse tähele, enne kui mu naine neile tähelepanu juhtis. Tema hakkas neid söötma. Avas mu silmad. Nüüd ma näen neid igal pool. Omal moel on see laienenud ka sellele, kuidas ma näen inimesi. Mis on hea, sest meie, arstid, kipume ajapikku pisut tuimaks muutuma.” Peatusin. „Ma ei taha, et te oma pulmadest ilma jääksite. See on kõik.”

      Panin esimest korda tähele, et Ashley pisut nagu hüples või olid tal rahutud jalad või muud sellist.

      „Kas teeme sõiduraha pooleks?”

      Kehitasin õlgu. „Kui see teid rahustab, aga teretulnud olete nii või teisiti.”

      Ta silmitses maandumisrada, tammudes ühelt jalalt teisele. „Ma peaksin oma kuus pruutneitsit homme hommikusöögile viima ja selle järel mõne tunni spaas veetma.” Ta vaatas lennujaamabussi ja eemalt paistvaid hotelli tulesid. Siis hingas ta sügavalt sisse ja naeratas. „Täna õhtul siit minema pääseda oleks … imetore.” Ta kiikas jälle terminali poole. „Kas saate kolm minutit oodata?”

      „Muidugi, aga …” Roheline klomp meie taga oleval lennujaama kuvaril nihkus lähemale.

      „Vabandust. Liiga palju kohvi jõin. Kavatsesin ju kõigest hotelli minna. Arvatavasti on tualettruum siin suurem kui lennukis.”

      Ma naersin. „Tõenäoliselt küll.”

      Kolmas peatükk

      Grover istus juba lennukis, kõrvaklapid peas, vajutas enda ees olevaid nuppe ja liigutas hoobasid. „Olete valmis?”

      „Grover, see on Ashley Knox. Ta on ajakirjanik Atlantast. Abiellub umbes neljakümne kaheksa tunni pärast. Arvasin, et võiksime talle küüti pakkuda.”

      Grover aitas Ashleyl kotti lennukisse tõsta. „Olge lahked.”

      Ta ladus me pagasi tagaistme taha ja uudishimu sai minust võitu. „Kas sabaosas ka pagasiruumi on?”

      Grover avas sabaosa lõpus oleva väikese ukse ja naeratas. „Hetkel on see kasutuses.” Ta osutas erksavärvilisele oranžile akutoitel seadeldisele. „Selle nimi on HMS.”

      „Te räägite lühenditega nagu arst.”

      „Hädamaandumissaatja. Kui me alla kukume ja see aparaat registreerib kokkupõrkejõu, mis on suurem kui kolmkümmend naela, saadab ta välja signaali hädasagedusel 122,5. See annab teistele lennukitele teada, et oleme pisut täbaras olukorras. Lennuteenindus püüab signaali kinni, saadab paar lennukit välja, määrab triangulatsiooni teel meie asukoha ja saadab siis kohale päästemeeskonna.”

      „Miks neil Steve Fossetti lennuki juurde jõudmiseks nii palju aega kulus?”

      „HMS-id ei ole mõeldud vastu pidama kokkupõrgetele suuremal kiirusel kui kolmsada kilomeetrit tunnis.”

      „Või nii.”

      Ronisime lennukisse, Grover sulges meie tagant ukse ja tõmbas mootori käima, samal ajal kui meie Ashleyga panime pähe istmete kohalt alla rippuvad kõrvaklapid. Groveril oli õigus. Lennukis oli kitsas. Puus puusa vastu.

      Sõitsime angaarist välja. Grover oli ametis lülititega, kangiga oma põlvede vahel ja mitmesuguste nuppude keeramisega. Mina pole lennukitega sina peal, aga tundus, et Grover suudaks oma masinaga une pealt ka lennata. Kaks GPS-seadet asus armatuurlaua otstes, kummalgi pool juhtpaneeli.

      Loomult uudishimulikuna koputasin talle õlale ja küsisin: „Miks neid kaks on?”

      „Igaks juhuks.”

      Koputasin uuesti. „Milliseks juhuks?”

      Ta naeris. „Kui üks üles ütleb.”

      Sel ajal kui ta lennu ettevalmistusi jätkas, valisin oma kõnepostinumbri. Surusin telefoni vastu kõrva.

      „Tere … see olen mina.” Racheli hääl oli vaikne. Väsinud. Nagu oleks ta äsja maganud. Või nutnud. Kuulsin taustalt ookeanimüha. Lained veeresid rütmiliselt kaldale. See tähendas, et ta seisis verandal. „Mulle ei meeldi, kui sa ära lähed.” Ta hingas sügavalt. Paus. „Ma tean, et sa oled mures. Ära ole. Kolme kuu pärast on see kõik ununenud. Küll sa näed. Ootan selle ära.” Ta üritas naerda. „Me kõik ootame. Kohv rannas. Tule ruttu … ma armastan sind. Kõik saab korda. Usu mind. Ja ära arva hetkekski, et ma sind vähem armastaksin. Ma armastan sind sama palju. Isegi rohkem. Sa tead seda … Ära ole pahane. Me saame hakkama. Armastan sind. Armastan sind kogu hingest. Tule ruttu koju. Tulen sulle rannas vastu.”

      Vajutasin telefoni kinni ja vaatasin aknast välja.

      Grover heitis mulle silmanurgast pilgu ja surus kangi õrnalt ettepoole, nii et lennuk hakkas asfaldil edasi veerema. „Tahate talle tagasi helistada?” küsis ta üle õla.

      „Mis?”

      Ta viipas mu mobiiltelefoni suunas. „Tahate talle tagasi helistada?”

      „Ei …” Tegin tõrjuva liigutuse, libistasin telefoni taskusse ja põrnitsesin väljas tõusvat tormi. „Pole midagi.” Ma ei saanud aru, kuidas ta oli läbi propellerimüra midagi kuulnud. „Teil on päris hea kuulmine.”

      Ta osutas minu kõrvaklappide küljes olevale mikrofonile. „Mikker püüdis hääle kinni. Sama hea, kui oleksin ise seda kuulanud.” Ta viipas Ashley suunas. „Nii väikeses lennukis ei ole saladusi.”

      Ashley naeratas, koputas kergelt oma kõrvaklappidele ja noogutas, jälgides, kuidas Grover juhtseadmetega tegeles.

      Too aeglustas lennuki pidama. „Ma võin oodata, kui tahate talle helistada.”

      Raputasin pead. „Ei … tõesti, pole vaja.”

      Grover rääkis nüüd mikrofoni. „Juhtimiskeskus, siin üks-kolm-kaheksa-braavo, palun luba õhku tõusta.”

      Möödus mõni sekund ja me kuulsime kõrvaklappidest häält. „Ükskolm-kaheksa-braavo, võite õhku tõusta.”

      Osutasin GPS-ile. „Kas see ilmaradarit ka näitab?”

      Grover vajutas ainsat seadmel olevat nuppu ja ekraanile ilmus midagi sarnast sellega, mida olime näinud terminalis ilmakanalilt. Seesama roheline klomp liikus vasakult paremale, lähenedes meile. Grover koputas ekraanile. „Vägev värk. Selles rohelises pilves on palju lund.”

      Kaks minutit hiljem olime õhus ja kogusime kõrgust. Grover rääkis meie mõlemaga läbi mikrofoni. „Me tõuseme umbes kolme ja poole kilomeetri kõrgusele ja sõidame rahulikult umbes kaheksakümmend kilomeetrit kagusse üle San Juani oru Strawberry järve suunas. Kui järv paistma hakkab, keerame kirdesse Uinta mäestiku kõnnumaa suunas ja siis maandume Denveris. Lennuaeg on veidi üle kahe tunni. Istuge mugavalt, lõõgastuge ja võite vabalt kabiinis ringi liikuda. Kohe algavad toitlustamine ja meelelahutusprogramm.”

      Kiludel karbis oli ka rohkem ruumi kui meil kahel.

      Grover СКАЧАТЬ