Pisikesed elud. Pierre Michon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ükskõikse uhkuse. Siis kostab köögi poolt karjumist, suur rahutu vari hüppab laetalade poole ja tõmbub siis tagasi, toolid lendavad hoopidest pikali. Kes kuulatab asjatult leedripuus? Paksudest seintest tungib läbi vaid kõuekõmin, justkui vastamisi hõõrutavate õõnsate kivide põrgulärm, mis paneb lapsed tihkuma ja pelutab koeri, perekonna muistselt pöörane ja hävitav hääl oma ülimas olekus. Pereisa on püsti, vibutab midagi, sajatab seda, viskab selle vastu põrandat – täis klaasi, võib-olla raamatu –, ning suured rusikad virutavad lauale tõed, mida enam ei kuulda, ainsad tõed, jõrmid, hirmunud ja kohtlased tõed, mis räägivad esivanematest, asjata surnutest ja viletsuse jäävusest. Ning mida teeb ema, kes on viletsa fajansi kildude koristamisest loobunud, kössitades nurgas seal eemal, armetu koguna armetu puhvetikapi kõrval, varjuna, mis ihkab veel varjulisemat paika? Ehk tihub ta nutta, või vaikib, või palvetab, ta teab midagi, ta on süüdi. Viimaks leiab vana patriarhaalne ülbus oma vana otsustava žesti, isa parem käsi osutab uksele, küünal kuhtub, poeg on püsti; uks avaneb nagu kivi hauakoopa ees, valgus läigatab vastu leedripuud, mis õrnalt, lõpmatult väriseb. Hetkeks jääb Antoine ukseraamistusse, tumedana vastu valgust, ja keegi, ei leedripuu, isa ega ema ei tea, millised on praegu ta näojooned; ööbikud ülalpool avardavad ööd, visandavad maailma radasid – olgu need sammaldunud teed ta jalge all pronksist, olgu rauast need helisevad laotused tema kohal. Ta lahkub, ta pole enam siit. Ja ehk lõimetub siin veel – ikka veel käratseva või korraga vakatanud, pea kätesse peitnud isa, silmist kadunud poja, kelle vaibuvat sammu ei kuulda enam kunagi, tumma, tontliku ja olematu, leedripuuõitesse sulanduva vaatleja ning leedripuu enda vahel, mis on kaduvam kui mõni öine hõng, tühisem kui üürike õitseng aastal 1867 –, ehk lõimetub siin toore ja raskena veel mingi ähmane tegelikkus, nagu vana maal või rooma kapiteel; tegelikkus, mida ma vaid pooleldi aiman ja mida ma ei mõista.

      Küünal kustub, ööbik põgeneb leedripuust; ehk kuuldakse Saint-Goussaud’ kandis kääksatamas ussitanud kirikuust – kuid see võib sama hästi olla laudauks või kaks ristamisi kasvanud oksa võpsikus. Tähed või kuldsalamandrid lendavad, kui rohtukasvanud aknaklaaside taga tuld tõmmatakse. Mille üle kaebab veel öö, kus pimedad ja paukuvad koerad end väsitavad? Mis vana perekonnadraama kestab edasi kukkede kõris? Sõnajalgade vääniline vari tiheneb päevatõusul. Valguse mõõgad viirutavad teid, kui seda ei tee just viimaks kaskede kohale kerkinud kuu. Jätkem see lehekroon; leeder kuivas vististi 1930. paiku.

      Mulle jääb Toussaint.

      Jõuab teine päev. Tuleb veel niita, näiteks Clerc’i nurmel, mis pole muud kui nõlv, uduhäil kuusiku tumedas hinguses, Lalléger’ mäekuru pool; kuulda on ühtainust vikatit; peidupaigust välja aetud rästad puurivad udu, teravad solvangud kerkivad mullast, korraks peatuma jäänud, langeb nähtamatu vikat kohe taas. Kui udu hajub, näevad Jacqueminid, Décembre’id ja Jouanhaut’ poisid, kes samuti Lalléger’l niidavad, et isa on üksi – niidab vastumäge. Lõuna ei vaigista teda, püstloodis langev pärastlõunapäike kihutab teda takka nagu parmu, ta niidab otse ööni välja. Jouanhaut’ poisid, kes naeru lõkerdades viimastena läksid, on ammuilma oma supitaldriku taga; ainsateks tunnistajateks jäävad kõrged kuused, ligipääsmatud ja ligidased, mis omavahel ja endamisi susistavad, kurdina kõigele, mis pole nende lein: hammaste vahelt kutsub isa nende peale Jumala tuld. Ta läheb koju.

      Kujutleme teda sel pimedal teel. Ükski dagerrotüüp ei säilita teda, ent andku saatus talle selleks hetkeks nägu; või tehku seda juhus – öö soosib võltsinguid. Lõppeks pole tema portree fiktiivsem kui tema võistleja oma, mis nii õigena kümbleb aupaistes väikeses kirikus. Aimatav nägu on priske, aga tugevalt kurruline: parkunud ninaselg läigib, kisub kõrgeid põsesarnu ja täpseid kulme enda poole; niisiis, suursugune ilme. Vunts kõige selle all on nagu tolle aja surnutel, nagu Bloyl ja lõunapoolsetel kindralitel: jõuline ja masinlik, käib hästi kokku vormiriietuse, patriarhaadi ja jäikade hoiakutega. Ta peatub aeg-ajalt ja tõstab pilgu tähtede poole – et muuta maitsvamaks see peatne hetk, mil ta õlilambi valgel näeb jälle Antoine’i, lepaviledega last, kes on tagasi ja naeratab talle; siis näeme tema sooje, vallatuid ja justkui lapselikke silmi. Seejärel aga lisab ta sammu, mütsilott varjab teda, nii et paistavad vaid puised, toorelt lohutamatud lõuapärad. Ta on vana mees. Kui ta Châtaini rajale astub ja me teda tulemas näeme, sarnaneb ta väga sellega, kes oli Toussaint Peluchet; kuid ärgu see rohmakas talumehesamm meid eksitagu; sest õlal kannab ta midagi helkivat ja maagilist, midagi lõplikku nagu muistse psalmiloojast kuninga harf või nagu tolle vananeva sõjasulase hellebard, kes näeb öös asju, mida seal pole, korraga hekkidele ilmuvaid sarvi või harkjaid jalgu lehmakarja reljeefsetes jälgedes: vikatit, mille ta paneb ukse kõrvale ning mis käe värina tõttu sealsamas kõlinaga lävele kukub. Antoine’i ei ole.

      Juliette – kelle surelik kest on minu peast ja neilt lehekülgedelt peaaegu täielikult välja uhutud, nagu pidi seda olema juba tema eluajal, maskeerituna mitmesugustesse välisilmetesse, Chardini maalidelt tuttavasse tanusse ja lihtsameelse madonna või vanaeide vormitutesse hilpudesse, mida ma aga ometi pean kujutlema juba küürakana, aastatest kühmu vajununa, kuid siiski veel kahe suure kauni silmaga –, Juliette on püsti, üks käsi võib-olla pigistamas tooliseljatuge või aknaliistu, teise käe peopesa aga hoidmas reliikviat justkui vihma järel üles korjatud linnukest. Ometi pole keegi surnud ega nähtavasti hakka ka sündima. Isa vaatab teda anuvalt, tummalt; võib sama hästi arvata, et ta läheb endast välja: miks ometi pidi Antoine teda sõnast võtma? Nüüd pigistab tema omakorda mõnd mööblitükki, mõnd seljatuge; ta istub tüki aega, tõuseb siis uuesti ja jääbki seisma – nüüd istub ilmselt uuesti ema.

      Kostab vaid kella ühetaoline tiksumine ning õues, ähmasemalt, eilsete lindude laul; ema tõuseb; nii kestab see läbi kogu öö, kuni küünal põleb lõpuni (kuid juunihommik juba koidab); need kaks, kellel on poeg, paluvad tuhmi ja õõnsat tulevikku, tallavad läbi oma vaest ammendamatut mälu, hetk rõhumas neid kogu oma öötaeva raskusega. Või ehk on kõik see – teadmine, et aeg on nüüdsest peale lõhki ja selles lööb mõõdutult vohama minevik – alles ennatlik, nad ootavad Antoine’i, värisedes, teineteist rahustades ja piinates, kandudes kaasa lootusekire pöörisega, mis neid haarab ja uuesti eemale heidab, nad surnult maha jätab ja puhub neisse uuesti elu, selle elunatukese, mille ta neilt kohe taas võtab, õue koertele viskab ja toob orjalikult tagasi mõnes mälestusehelgis, põgusas unustuses, kellapendli täpses välgatuses.

      Isa ootas aasta, kaks, võib-olla ka kümme. Tööde ja päevade sünge visadus täitis selle aja, millel ma ei peatu. Ja siiski isa küpses, kaotuse iva idanes temas, kuigi võinuks uskuda, et üksnes lootus temas närbus; ning meil tuleb arvata, et ühel päeval olid tal viimaks tegelikkusega arved klaarid.

      Üht-teist toimus. Kahehobusekaarik, mis lõhnas linna, notari kontori või kohtukantselei järele, peatus ühel õhtul nende läve ees; vaevalt oli mahti selja tagant silmata kaarikult maha astumas veidrat nappi inimkogu poristel põldudel nagu mõnes vene romaanis, üleni musta riietatud kõvakübaras noormeest, kes musta ukseavasse kadus. Toussaint võttis mütsi peast, tõstis käe vuntsi juurde; Juliette valas külalisele klaasi veini; see jõi või ei joonud, vaatas kollet, võttis istet ja rääkis nendega – millest, ei tea keegi.

      Siis, ühel nelipühahommikul, mil karedate käte vahel armetult ehitud pühak härja kõrval kanderaamil meeste turjale tõstetuna teele asub, end noorte lehtedega värskendab, surnuid kahel käel enda juurde kutsub ja elusaid kurjast päästab; mil ta talurahva- ja preestritseremoonia vahel häirimatu ja ülekullatuna sinitaeva või vihmavalingute taustal sealt kõrgelt naeratab, nähti järgmist: justkui muistne patroon, avalikäsi ja äraoleva ilmega, varju või soovi kehastusena, kandmas edasi midagi, mida ehk olemaski polnud, vaikiv Toussaint Peluchet naeratas. Surnute laterna juures pühak peatus nagu ikka, kontrollis muutumatu pilguga veel kord sügavaid orgusid, metsatukkasid, külakesi ja nende vaevlevaid hingi, oma koguduste laia silmapiiri; keepides väiketalunikud liigutasid oma kellukesi, külm tuulepuhang möödus vaikuses, ladinakeelsed laused kadusid, külainimesed põlvitasid; veidi eemal, püsti, „hiilgava, täieliku ja üksikuna” kui tardunud pühapilt, ülbena kui diakon ja vagurana kui härg, hoidis endiselt СКАЧАТЬ