Pisikesed elud. Pierre Michon

Чтение книги онлайн.

      Tuul uhkab üle Saint-Goussaud’; maailm, tõsi, on vägivaldne. Kuid millist vägivalda pole ta kannatama pidanud? Halastavad sõnajalad varjavad tõbise maa; sinna kasvab vilets nisu, kohtlased jutud ja mõrades pered; tuulest ilmub hiiglasena, sõgedana päike. Siis ta hääbub, nagu hääbus Peluchet’de suguselts – nii öeldakse, kui nimel enam elus inimesi taga ei ole. Seda lausuvad veel vaid keeletud suud. Kes valetab kangekaelselt tuulde? Fiéfié klähvib tuuleiilides, isa sõimab, sealsamas kahetseb, lunastab end, kui tuul pöördub, poeg igavesti lääne poole pagemas, ema haliseb madalal sõnajalgade juures, sügises, pisarate lõhnas. Kõik need inimesed on tõesti surnud. Antoine’i koht Saint-Goussaud’ surnuaial on tühi – see on ka viimane; kui ta seal puhkaks, maetaks mind ükskõik kuhu, kus ma just surema satun. Ta on koha minule jätnud. Siia jään ma puhkama, viimasena oma suguseltsist, viimasena, kes teda mäletab – siis ehk on ta päriselt surnud, minu kondid võivad kuuluda kellele tahes, ka Antoine Peluchet’le isa Toussaint’i kõrval. Sellest isast saab minu isa. Kahtlen, kas mu nimi kunagi ka hauakivil seisab – jäävad kastanipuude võlvid, vanad nokkmütsides ilmasambad, väikesed asjad, mida ma rõõmuga mäletan. Jääb reliikvia, mida veeringute eest ühes kauges vanakraamipoes müüakse. Jäävad kesised tatrasaagid, naiivne ja hüljatud pühak, nõelad, mida sada viiskümmend aastat tagasi surnud tüdrukud sellesse südamevärinal torkisid, minu omaksed siin ja seal kõdunevas puus, külad ühes oma nimedega – ja jällegi tuul.