Julgus elada. Herdis Ojasu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Otsin silmadega suure naeratuse poissi, kuid ei leia. Lehvitan rahakotiga teisele, hülgevuntside ning läikiva näoga kelnerile.

      Ootan arvet päris kaua.

      Ja selle toob mulle suure naeratuse poiss.

      Arve on tal ilmselt kaua peos olnud, veidi kägardatud ja niiske. Rullin selle lahti ning vaatan talle samal ajal otsa. Tal on väsinud silmad. Õhtu on jah ju päris tihe olnud.

      „Kauaks sa jääd siia?” küsib ta vaikselt.

      Kohmerdan rahakotis, asetan raha lauale ja vastan, et kolmeks kuuks päris kindlasti. Ning ma pean sealjuures silmas Kreekat.

      Ta seisatub hetke kauem kui vaja, vaatan talle küsivalt otsa ja jõuan mõelda, et kas jätsin liiga vähe jootraha. Kuid ta lahkub.

      Jään veel hetkeks, et teha üks suits, ja hetkel, mil kiiruga koni tuhatoosi surun, et end lahkuma sättida, ilmub mu nina ette klaasike läbipaistva joogiga. Toojaks on Hülgevunts, kes vaatab mulle peaaegu et kurjalt otsa ja viitab peaga eemalseisvale suure naeratusega poisile: „Ta palub, et sa veel jääksid. Kasvõi hetkeks.” Ohoo, milline inglise keel, mõtlen ma ja neelan klaasikese püstijalu ühe sõõmuga tühjaks. See on nii kange. Nii vänge. Nii terav, et mul jääb hing kinni. Kõõksun sõna otseses mõttes ja tunnen samas, kuidas mind küünarnukkidest haaratakse, mu kott libistatakse ettevaatlikult õlalt toolile ja mind viiakse taverna sisemusse. Väikeses saalis on hämar, kuid kui pillimehed mind kätest lahti lasevad ja totakana keset ruumi seisma jätavad ning esimesed pillikääksatused kostuvad, lahvatavad põlema ka lavaäärsed lambikesed ja ma näen enda kõrval, väiksel laual, puhaste taldrikute kõrget virna ja ma tean, mis nüüd tuleb.

      Ma ei ole kunagi seda Kreeka rahvatantsu tantsinud, kuid ma olen seda filmides näinud, hiljuti just Onassise eluloofilmis, imelise Anthony Quinni esituses.

      Väike ruum on rahvast hetkega puupüsti täis, Hülgevunts võtab väga tõsise näoga minu kõrval poosi sisse, sirutades käed pulka. Rahvas jätab meile ruumi ja koondub kaarde ümber meie. Muusika mürtsub, rahvas ergutab ja see pagana kibe jook minu sees lööb sädemeid.

      Ja ma teen selle ära.

      Ma peksan puruks kõik need taldrikud, kord ükshaaval, kord kahekaupa. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, miks ma seda teen ja kui tobe see välja võib näha. Muusika kiireneb, taldrikud purunevad, killud lendavad lakke rahva hõisete saatel, juba tassitakse lauale uus virn, Hülgevunts hoiab käsi kõrgel ja väntsutab oma vatsa, näen silmanurgast, et suure naeratuse poiss seisab saali tagaotsas, käed risti rinnal ja näksib silmi minult pööramata ja ülimalt tõsise ilmega oma pöialt. Ma peksan edasi. Ma märatsen ja peksan. Rahvas aplodeerib ja naerab. Mina möllan ja Hülgevunts trambib jalgu.

      Kui lugu lõppeb, on laual täpselt veel üks taldrik.

      Tekib vaikus.

      Võtan taldriku ja rahvas tõmbub mu ees kahte lehte.

      Ma ulatan selle sõnalausumata suure naeratusega poisile.

      Vaikus süveneb.

      Poiss hoiab taldrikut.

      Ta nägu on tõsine.

      Vaikus.

      Viiul käuksatab korra, öeldes päris selgesti „noh?!”.

      Aga poiss seisab, taldrik käes, ja lihtsalt vaatab mulle otsa.

      Viiuldaja tõmbab veelkord valju ja kärsitu poogna.

      Me kõik ootame.

      Ja siis ta liigutab end aegamisi.

      Väga aeglaselt kobab ta tasahilju, suisa ettevaatlikult oma seljatagust. Tema liigutused on nii aeglased, et tunnen, kuidas ruumis tõuseb pinge, kõik on hiirvaikselt, murdosasekundid venivad ja venivad meie kõigi ühises ootamises.

      Tema pilk ei eemaldu hetkekski minult ja mina vaatan teda.

      Rahvas hoiab hinge kinni.

      Siis kummardub ta terve igaviku minu ees, jõuab peaaegu maani ja sirutab alt üles vaadates käe minu suunas välja.

      Ta käes on pikk, lopsakas ja hämaras peaaegu musta värvi roos.

      Ja hetkel, mil selle vastu võtan, lööb ta teise käega taverna hiirvaikust purustades viimase taldriku kildudeks vastu maad, killud lendavad laeni ja rahvas juubeldab kergendatult ja muusikud veavad rõõmumeloodiat ja kuukiired valgustavad seinaäärt ja kerge tuuleõhk silitab higiseid kehi ja tuled vilguvad ja koristajad kolistavad kildudega ja kõike ei suuda mu segamini meeled eristadagi.

      Ja meie lihtsalt seisame.

      Seisame, vaikime ja vaatame üksteisele otsa.

      Ja oleme tõsised.

      Melu tavernas on meeletu.

      Rahvas kogub end. Kõik topivad mulle klaase kätte, löön neid kokku nii paljudega kui jõuan, kõik räägivad läbisegi, plaksutavad ja patsutavad ja nii ma kummutan mitu korralikku suutäit ouzot alla, enne kui põgenema saan.

      Hüplen hämaras kuuvalges nii kiiresti kui suudan mööda treppe alla ja enne kui need lõppevad, vaatan hetkeks veel tagasi ning näen valges T-särgis kuju liikumatult, käed rinnal risti, mulle järgi vaatamas – taustaks rahvamöll, viinapuuväädid kui tume katus ta pea kohal ning nende vahel kumab hõbedane täiskuu.

      See kõik tundub mulle sel hetkel nii lääge klišeena, et midagi mõtlemata, hetkekski kaalumata, kougin hämaras rahakoti vahelt esimese ettejuhtuva rahatähe, kiirustan treppidest üles tagasi, topin selle talle taskusse ja kuskilt minu seest tuleb väga vastik võõras hääl, mis ütleb: „thank you for the show” ning enne veel, kui ta midagi vastata jõuab, keeran otsa ringi, jooksen, sööstan esimesse ettejuhtuvasse tänavasse, komistan, jooksen veel, hingeldan ja vajun siis lähima inimtühja tänava kiviaia najale ja nutan kogu südamest. Üldse mitte ilusasti nagu romantilises filmis – nutan kääksudes, oiates, tatistades ja luristades. Kogu päris südamest. Sest elu pole film. Ja keskealised naised ei armu Kreekas kelneritesse ja vastupidi. See on suurejooneline, kõrgetasemeline klienditeenidusshow ja ma tahaks niiväga oksendada.

      Ma ei tea, kui kaua ma seal kükitan, kuid kui suurem peatäis nuttu on väljutatud, üritan end kuuvalges peeglist tabada, puhastan näo niipalju kui võimalik ja tõden järsku, et mul pole aimugi, kus ma asun. Ja et mul oma hea orienteerumisoskuse ülbuses pole juba ammu ka linna kaarti kotis.

      Vihkan ennast hingepõhjani, vihkan romantikat ja kuud ja valgeid T-särke ja kasse ja kassitädisid ja kleite ja rohelist õlut ja hülgevuntse ja üldse kõike, mis sel hetkel pähe turgatab. Surun endale roosiokkad pihku nii kõvasti kui suudan – ootan verd ja vantsin mööda tundmatuid öiseid tänavaid. Keelan endale takso, ja metrooaegadest pole mul aimugi. Paras mulle. Tuuluta end kaineks ja korda ja tule mõistusele. Idioot. Vananev romantik. Showmutt ja edevusehunnik, vastik, debiilne moor.

      Leian hotelli peale mõnetunnist vantsimist ning kuigi olen vintis ja üksi ja mul on lollakas romantiline roos käes ning kleit seljas, ei tülita mind laupäevaöises peomeeleoluses Ateenas mitte keegi.

      Jõuan hotelli, püüan administraatori pilku vältida ning naudin lifti peeglist täitmatu masohhistina oma paistes silmi, põskedele kuivanud musti niresid ja teletupsulaadset jubedat püstist tukka.

      Järgmisel СКАЧАТЬ