Julgus elada. Herdis Ojasu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sammu. Kummardun, astun, kummardun, astun veel paar astet. Ja trepp tundub lõputu. Ma olen higine ja hakkan väsima. Ärritun. Kougin veepudeli välja, istun ja näen rohelise tunneli lõpus tavernat.

      Teatava kergendusega jätkan allapoole turnimist – tänav laieneb pisut, juba on ka killuke taevast näha ja lauad, siniseruuduliste linadega kahel pool treppe.

      Siin on kaks väikest tavernat, mõned lauad mõlemil väljas, enamik neist hämarates majades sees. Üks paarike sööb ning nad on ilmselgelt äsja Kreekasse jõudnud – nad on nii kahvatud ja väga armunud on nad ka.

      Laskun ettevaatlikult mööda treppi allapoole, igal astmel on laud või kaks. Suhteliselt kummaline koht.

      Ja siis kuulen kuskilt seljatagant vaikset häält: „Proua, täna on väga palav päev, kas te soovite ühe joogi?” Inglise keeles ja suhteliselt viletsas.

      Keeran ringi, püüdes tasakaalu säilitada, ja näen suurt naeratust.

      Kohutavalt suurt ja lahket naeratust.

      Ma täitsa kohmetun.

      Sellised liiga lahked asjad teevad mind nõutuks. Alati.

      Lahke naeratus astub sammu taverna sisemusest välja, tõmbab kõva kolina saatel tooli lauast eemale, kummardub ja osutab sellele ülimalt emotsionaalse žestiga.

      Ja ma võtan istet.

      Mul polnud see üldse plaanis.

      Süüa ma ei taha.

      Suur naeratus saabub tagasi menüüga; ta on umbes kolmekümnene poiss, hea kehaga, valges T-särgis, teksades ja tumeda peaga – no loomulikult. Juuksed veidi lokkis. Rohkem ma ei uuri, mõtlen õlle tellida. Ja nagu puuga pähe saanu – ei suuda ma oma rohelise, lemmikõlu nime meenutada. Pobisen ja mõmisen (see algab M-tähega). Suur naeratus kummardub, pingutab, et lugeda mu huultelt, keerab pead, kortsutab kulmu, mõtleb, kuulab mu mõminat, vaatab taevasse, toetab käed lauale ja mõmiseb kaasa. Lajatab siis järsku heleda laksatusega vastu otsaesist ja naeratab suurelt: „Mythos”!

      „Just!“ tunnen ma kergendust ning samas tajun, kuidas higinire voolab selga mööda alla pepu vahele.

      Külmad nired voolavad mööda klaasi alla ja moodustavad laudlinale loigu.

      Mööda treppe tatsub alla väike kooldus vanatädi, peas musta-valgemummuline rätik, seljas rohelise-mustamummuline kummiga seelik ja käe otsas suur kilekott, sangadeni täis rokka. Ta avab vaikse krääksatusega kõrvalmaja roostes raudvärava ja hetkega on tema säärte ümber, sabad püsti, kümmekond erineva rääbaka välimuse ja suurusega kassi. Ta sikutab oma pluusivarruka veidi kõrgemale ja kougib kotist suurte peotäitega igasugu toidujäätmeid. Pööran pea ära.

      Aga haisu ei levi.

      Kassid kugistavad.

      Tädi muudkui tõstab juurde. Lilled seal aias on kõik pruunideks kõrkjateks kuivanud. Potid pragunenud ja luitunud. Kaks väikest kassipoega ei saa oma toitu kätte. Tädi ei pööra sellele tähelepanu. Ta on vist väga vana. Ta on nii paksult riides ja tal ei ole palav. Sukad, pruunid ja puuvillased, on tal ka.

      Kassid söövad ja hõõruvad.

      Noorpaar kõrvallauast viipab rahakotiga.

      Suur naeratus ilmub kuskilt tavernahämarusest ja ma silmitsen teda veel.

      Kena. Terve. Noor. Rõõmus.

      Õlu hakkab lõppema ja mina palun ka arve.

      Ta tuleb arvega. Noored kolistavad toole ja lahkuvad.

      Ta seisab ja ootab.

      Ma otsin oma rahakotti.

      Ulatan raha.

      Ta võtab selle vastu, pöörab end juba minekule. Seisatab ja keerab end tagasi: „Äkki sa ei lähe veel? Äkki soovid veel midagi?”

      See kõlab väga kohmakalt ja ta inglise keel on tõesti kehv.

      Mul on piinlik.

      Tänan, tõusen, lahkun.

      „Tule palun kindlasti tagasi!”

      Plaka süda polegi sealt teab mis kaugel.

      Olen higine ja närvis.

      Hotellis, külma duši all naeran enda üle.

      Lollpea. Idioot. See pole võimalik. Sa pole neliteist aastat armunud kellessegi. Sa oled nõrk, loll, katkine ja haige vana naine. Lihtsalt klient. Raha, rahakott.

      Sõiman end mõnuga ja pikalt.

      Väga tervendav.

      Und ei tule.

      Ajan end taas püsti ja söön hotelli katuseterrassil koos ühe jommis briti vanamehega, kel kaasas kaks verinoort Tai poissi, ühe suure steigi oranži kartulipüreega, läägemagusa vahukoore alla maetud šokolaadimousse, loputan kõik selle alla ühe laksu viskiga ning tagatipuks suitsetame koos vananeva dändiga veel ühe paksu, tammetõrumaitselise sigari. Kiidan tema väljapeetud stiili ja see on tõesti cool – ta kannab valget linast särki, kaelas Burberry ruutudega rätikut, peas on tal valge, sinise sametpaelaga kaabu, jalas lumivalged püksid, valged kingad ja nende sees jällegi Burberry-ruudus sokid. Rinnal klõbisevad vaikses tuules tumesinised, suured puust helmed. Tal on suur kõht, suured sigarid ja suur viskiklaas laual. Kõigest suurest hoolimata on ta peen ja galantne härrasmees. Viimseni väljapeetud liigutused. Õilis peahoiak ja rafineeritud kõnepruuk suitsupahvakute vahel. Tema kiidab minu soengut ja korduvalt.

      Viin jutu ilmale, hotellile, Kreekale ja kreeklastele ning seega õnnestub meil korralik, reeglipärane small-talk igati.

      Tai poisid istuvad ta mõlemal käel ega räägi sõnagi.

      Igatahes oli britt sel õhtul mulle huvitavam seltsiline kui olnuks kõrvallauas istuv Ameerika pere: mossis näoga vinniline pubekas kugistas neli portsu friikartuleid ja liitrite kaupa coca-colat, vanemad näksisid tülpinud ilmel tundide kaupa ühte salatit. Terve selle aja ei vahetanud nad omavahel sõnagi. Mitte ühtegi.

      Peale kogu seda söögiorgiat magan kui nott.

      Pean tunnistama, et olen Ateenas pettunud.

      Võibolla sattusin ma siia valel eluhetkel ja vales tujus.

      Olin seda linna enda jaoks hoidnud, et tulla ja võtta sellest kõik. Huvitusin mingil perioodil päris süvitsi Vana-Kreeka mütoloogiast ja vaimustun sellest tänini, kuid kõik see siin pole see, mida ootasin. Ka Kreeka köök pole just minu maitse ja minu peamine toit on peale mõningasi katsetusi siiski tavapärane Kreeka salat, imemaitsvate tomatite ning koorese fetajuustuga.

      Kolan läbi pea kõik linnaosad ja muuseumid, väljakud ja mäed: Hephaistose tempel, Filopappose mägi, Dionysose teater, keskturg ja Rooma turg, rahvuspark ja Lysikratese monument, isegi numismaatika muuseumis veedan tunnikese. Uhked marmorist kiiskavad tänavad, kitsad, odavate Hiina kaupluste põiktänavad, tühjaksjäänud majadega linnaosad, kodutute ja narkomaanide pesad, äärelinn ja kesklinn. Joon aga õlut, kõnnin – tolmused varbad tulitamas – varavalges ja hilisõhtul. Ühistransporti ma ei kasuta. Usun, et näen paljut. Ja võibolla osaliselt seetõttu, et ikka ja jälle СКАЧАТЬ