Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas. Liis Paltsmar

Чтение книги онлайн.

      Järgmine väljasõit toimub Jacó randa. Jacó olla üks Costa Rica ilusamaid randu. Isegi mu ema ja sugulased õhkasid teisel pool telefonitoru, et „kindlasti mine sinna, me vaatasime ka, et see pidi hästi ilus olema“. Johannagi õhutas tagant, nii et mõeldud-tehtud.

      Jacó on pealinlastele kõige lähem rand. Kaardilt mõõtes ainult mõned sentimeetrid, mis peaks linnulennult vastama 50 kilomeetrile. Miskipärast kestab bussisõit aga veidi üle kahe tunni. Sõidu keskel teeb buss veerandtunnise pausi, et sõitjad saaksid WC-järjekorras seista ning hea õnne korral poest juua ja puuvilju osta. Siin müüakse kotikestesse pakitud India pähkleid, ananassi ja rohelise mango viile, mida süüakse soola ja laimimahlaga, ning loomulikult küpsiseid ja komme. Keegi leiab ka leti, kust saab sooje kohalikke erinevate täidistega pirukaid ehk empanada’sid osta.

      Buss viib meid filmidest tuttavlikku kuurortlinna, kus on hotell hotelli küljes kinni. Linnatänavaid ääristavad suveniiripoed ja surfikoolid. Jacó on surfarite paradiis, kus ka ööelu õitseb.

      Randa jõudes pettun kiiresti. Leian eest tumeda liivaga ülerahvastatud ranna, mille küljed on pikitud poodide ja hotellidega. Kus on need imekaunid rannad, millest nii palju kirjutatakse? Costa Rica pidavat ju muuhulgas randade paradiis olema. Mõtlen igatsusega Laulasmaa valge laulva liiva peale.

      Õnneks on meie seas siiski üks kohalik, kes meid ülerahvastatud rannast natuke edasi viib. Leiame kaljude vahel ilusa rahuliku koha, heleda liiva ja suurte lainetega. Esimest korda saan oma varbad Vaiksesse ookeani pista ja ujuma minna. Ujumine on muidugi natuke palju öeldud, sest lained on selleks liiga tugevad ja suured. Vesi peksab laine laine järel üle pea ning laine keskele jäädes lükkab see mind kukerpallitades randa. Lõbustame end lainetega mängides nagu väikesed lapsed nii kaua, kuni silmad soolast punaseks lähevad ja nahk justkui koorub soolasoomustest. Hoolimata pidevast kreemitamisest oleme kõik õhtuks punased kui vähid.

      Ilmaga on meil väga vedanud, sest terve päeva on suurepärane rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka. Südaööl hakkab aga kallama nagu oavarrest ning mingil hetkel keset ööd hüppan üles, nagu oleksin tuletõrjesignaali kuulnud. Äike ei ole oma tulevärgiga täna öösel koonerdanud ning samaväärseid paugatusi kuulen veel paar tundi järjest.

      Nädalavahetus rannas läheb tormise kiirusega ning märkamatult on aeg tagasi sõita. Sama märkamatult on läinud esimesed kolm nädalat ning vabatahtlike orienteerumisperiood saab läbi. Paljud meist on praeguseks juba mööda Costa Ricat laiali, sest peagi alustame oma uutel tööpostidel. Projekte leidub nii erinevates linnades kui ka külades.

      MELBA JA FRANKLIN EHK JÄLLE UUES KODUS

      Ma ju tean, et Melba on Johanna sõbranna ja et tema kodu uksed jäävad mulle alati avatuks ning et me kohvitame Johannaga ikka edasi, aga kurb on siiski. Olen harjunud oma kergelt hullumeelse perekonnaga, nagu nad ennast kutsuvad. Melba pere pidi olema tõsisem ja „normaalsem“. See hirmutab mind.

      „Liis, pea meeles, ära siis palju riisi ja ube söö!“ hõikab Johanna mulle veel viimase tarkuseterana järele. Ta lehvitab ukselt nii kaua, kuni autoga silmapiirilt ära kaome.

      Sõidame läbi San José ning umbes poole tunni pärast oleme Heredias. See on San José külje all asuv linnake, mida kutsutakse lillede linnaks. Seal pidavat elama kõige ilusamad tüdrukud ja inimesed pidavat kõndima keset teed. Seda olen kuulnud oma Tallinnas kohatud sõbra Carlose käest, kes on Herediast pärit.

      Melba teeb mulle linna näitamiseks autoga väikese tiiru kesklinnas. On aga pime ja vihma sajab ning pealegi kiirustame koju õhtusöögile. Tänavatel liigub suhteliselt palju rahvast ning kõikjal vilguvad reklaamidega valguskastid. Näen ära, et linnakeses on kaks suuremat väljakut, mille nimed mulle esimese hooga kohe meelde ei jää. Ühe platsi juures on aga kirik, kus Melba pere missal käib.

      „Vaata, seal taga on bussid, millega San Josésse saab. Otsi kollaseid busse, need lähevad kõige otsemini,“ selgitab Melba ning lisab, et hommikuti saan siiski üsna sageli koos temaga San Josésse sõita, pean vaid tema töökoha Mexico haigla ees bussile istuma ning sellega lastehaigla juurde sõitma.

      Jõuame äärelinna, mille tänavatel ei liigu peaaegu kedagi. Tänavanurgal on pood, kuid ka selle ümbrus on kahtlaselt rahulik. Poest järgmisel tänaval peatumegi ühe kahekorruselise roosa maja juures, mille ees on kombekohased trellid.

      „Hilde!“ hõikab Melba niipea, kui tuppa jõuame. „Ei tea, kus ta on. Donja Hannia, kas Hilde on kodus?“

      Meid tuleb tervitama vanem halliseguste pikemate juustega naisterahvas. Aiman, et tegemist on majapidajaga, kellest Johanna on mulle rääkinud. Juukseid kannab ta patsis ning ta riideid kaitseb valge põll. Ta räägib kiiresti ja segaselt ning tundub, et susisev kõne on tingitud proteeside puudumisest.

      „Ei, Hilde pole veel jõudnud.“

      Nende sõnade peale astub uksest sisse noor, umbes minupikkune koolivormis tüdruk. Pean tunnistama, et koolivormidest on mul siiani teistsugune arusaam olnud. Minu jaoks on koolivorm korrektne ja viisakas riietus, mis poiste puhul koosneb viigipükstest ja tüdrukutel plisseeseelikust, mille ülaosa kaunistab triiksärk ning vajaduse korral veel kooli embleemiga bleiser, vest või kampsun. See kujutelm on mul tekkinud filmidest ja ka Eesti erakoolide koolivormidest. Hilde astub aga sisse helesinise T-särgiga, mille vasakut rinnataskut kaunistab kooli embleem, kuid ilusa seeliku asemel on tal jalas hallid kottis dressipüksid. Või nii vähemalt mulle näib.

      „¡Hola!“ kõlab rõõmsameelne tervitus ning tütarlaps hakkab minuga kohe inglise keeles kiiresti vadistama, näidates üles üllatust, et ma just täna tulin.

      „Minge edasi, mis te siin ukse peal jutustate. Las Liis paneb oma asjad rahulikult ära, küll te siis jõuate rääkida,“ ütleb Melba emalikult.

      Ka siin majas pean kõigepealt pidama maha kerge võitluse, et mul lubataks oma jalavarjud eemaldada, sest ma pole endiselt harjunud toas kingadega liikuma. Pean tunnistama, et tegelikult võivad siinsed kahhelkividest põrandad vahel tõesti külmad olla, kuid sellest hoolimata tegin aeg-ajalt Johanna juures ikka seda pattu ka, et käisin toas ilma kingadeta. Ühest küljest unustan ära, et peaksin jalavarjud jalga jätma, ning teisest küljest tundub mulle ebahügieeniline toas kingadega ringi kõndida.

      Minu tuba asub kohe esimesel korrusel välisukse juures, otse majahoidja toa kõrval. See on päris pisike, kuhu mahub täpselt üks peeglilauake ning üheinimesevoodi, millel on roosa pitsiline voodikate. Tundub, nagu oleksin Barbie maailma astunud. Isegi roosad mänguponid ootavad voodi kohal raamaturiiulil. Ühes seinas on seinakapp ning teisel pool aken, mis avaneb tänava ja mu toa vahel paiknevasse garaaži. Garaaži piirab ka siin trellidest sein, nii et võrede vahelt näen oma toast natuke ka tänavaelu.

      Minu Heredia kodu on võrdlemisi suur. Siin on kaks korrust ja garaaž, milles on peidus kolm autot. Majas on suisa kaks elutuba kino- ja muusikasüsteemidega, kolm magamistuba ning teenijanna tuba. Perekonna lemmikloom väike chihuahua Lucy elab köögi kõrval asuvas sisehoovis väikeses kuudis. Väga vihmaste ilmadega lubatakse Lucy ka tuppa, kuid muidu elab ta üksi õues.

      Siin СКАЧАТЬ