Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas. Liis Paltsmar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ostma, kuid selgub, et need on kõik välja müüdud. Kui kontserdipäev kätte jõuab, hõiskab Johanna kahjurõõmsalt: „Täna on tugev vihmasadu! Vaata kui hea, et me pileteid ei saanud, oleksime seal staadionil läbimärjad olnud. See on ju välikontsert.“

      Chayanne on vaid üks nendest sadadest noormeestest, keda Johanna nööklevalt mulle pähe üritab määrida. Tema suhtlusringkond on lai ning alati leidub seal vallalisi noormehi: kes on pikk, kes oskab hästi tantsida, kes on tark ning kes lihtsalt ilus.

      Johanna on sündinud sotsiaalse loomakesena. Ta on kogu oma elu töötanud sotsiaaltöötajana, kuid praeguseks on ta juba pensionil. Nii jääbki tal aega kõikide oma teiste tegemiste jaoks: vestlusringid narkomaanidele ja HIV-positiivsetele, HIV ennetamine, raamatuklubi, õpilaste järeleaitamine ning tuhat muud õilsat tegevust.

      Victor on mõneti nagu Johanna vastand. Ta on vaikne ja rahulik mees, kes ajab oma asja. Ka temale meeldib nalja teha, kuid tema naljad on alati sügavmõttelised. Talle meeldib filosofeerida tõsistel teemadel ning vaielda poliitika üle. Ta on ülikoolis haldusjuhtimise professor, kellel pensionipõli juba ukse ees. Ta on seda ammu oodanud, et siis kolida oma maamajakesse Palmareses, kus elab kogu ta suguvõsa. Victor on tasakaalukas mees, kes otsib rahu ja vaikust, teda linnamelu ei köida. Talle meeldib jooksmas käia ja loodust nautida ning ta on alati unistanud linnakärast eemal elamisest. Johannal aga on vaja inimesi enda ümber, energiliselt vadistada, väljas käia ja ennast potentsiaalsetele imetlejatele näidata. Tal on vaja tunda ennast vajalikuna.

      Siit kerkib üles pidev vaidlus, millest ka mina sageli osa pean võtma. Abielupaari vahel käib alaliselt armas sõbralik nääklemine. Kui emma-kummaga omavahele jääda, siis kurdab Victor mulle alalõpmata, et Johannal on nii palju tegemisi ja et ta ei taha Victoriga Palmaresesse elama tulla. Iga kord kui lehtedes kirjutatakse mõnest San Josés toime pandud kuriteost, targutab Victor: „Oh seda Johannat küll. Sellises kohas tahabki elada? Ei mina aru saa, mis ta selles linnas leiab. Siin on lihtsalt maja maja otsas kinni, pidevalt istu liiklusummikus ja iga päev loe lehtedest, kes jälle tapeti või mitu autot ära varastati.“

      Johanna räägib jälle energiliselt ja jutukalt, mida Victor kõike valesti teeb ja kuidas ta ise lihtsalt ei saa Palmaresesse ära minna ja oma San José elu maha jätta.

      „Palmareses ei toimu ju midagi, mitte ühtegi kultuuriüritust, seal pole ühtegi ilusat restorani. Mina seal küll elada ei saa, aga Victor tahab sinna kolida ja linnakorteri maha müüa. Kellega ma seal kohvikus käin ja kuidas ma sealt kontsertidele saan? Mul on seltsielu vaja! Palmareses ei ole mul midagi teha, aga Victor ei saa sellest aru!“

      Johannal ja Victoril lapsi ei ole. Aga neil on Cuquita, väike puudlike, kelle pärast käib samuti pidev võitlus. Kui üks Palmaresesse sõidab ja teine maha jääb, siis tahavad mõlemad Cuquitat enda juurde. Cuquita koht on alati auto esiistmel, kas juhi või kõrvalsõitja süles. Kui vihma sajab, on Cuquita see, kelle kohal peab tingimata olema vihmavari. Cuquita on nende maailma naba.

      Esimest korda satun Victori üleskiidetud Palmaresesse pärast Costa Ricat tutvustavat, mu vastuvõtva organisatsiooni korraldatud laagrit Puntarenases, Vaikse ookeani ääres. Tagasiteel San Josésse peatub buss poolel teel, et mind Palmareses maha lasta. On juba pime ja vihma kallab. Ootan Victorit, kes mulle järele peaks tulema, ning kõnnin maantee kõrval asuvas eeslinnas, mis oma rahuga meenutab mulle millegipärast Nõmmet. Olen juba läbimärjaks saanud ning kardan, et eksinud, kui näen läbi vihma lähenemas armast rohelist Ladat. Just, Johanna sõidab Ladaga. Ta armastab oma autot väga ning kutsub seda hellitavalt Romeoks. Victor ei suhtu Ladasse just kõige paremini ning siit tuleb järgmine pidev vaidlusteema: Victor arvab, et peaks Lada maha müüma ning mõne Saksa või Jaapani auto asemele ostma. Johanna on oma armsa Ladaga aga harjunud ning keeldub sellest loobumast.

      Istun autosse ning sõidame kitsastel künklikel teedel, kuni jõuame eriti järsu tõusuni, kus Victor teadlikult hoogu võtab. Selle künka otsas asubki Johanna ja Victori maja. Sama künka all elab Victori ema ja üks õdedest: tema vend ja kaks teist õde elavad natuke kaugemal. Victori pere on ühtehoidev ja hooliv. Alati kui Palmareses käin, külastan ta ema ning peaaegu iga kord astub ta õde Nuria meie juurest läbi. Nuria teab kogu küla kuulujutte ning need tuleb ju üksipulgi läbi arutada. Victori vennanaine Susanna on aga vaieldamatult küla parim kokk. Alati on tal midagi uut ja huvitavat küpsetatud ning ta külmkapis on pidevalt varuks kookosejäätist, mis on midagi koduse plombiiri ja mahlajäätise vahepealset. Siinsed kodused jäätised on tehtud nimelt kondenspiima ja piimapulbriga ning pannakse sügavkülma tahenema ilma vahustamata. Susanna juures saan esimest korda värskeid tortiljasid – käsitsi meisterdatud, juustust ja maisijahust valmistatud pannkooke, mis on minu nõrkuseks siiani. Costa Ricas süüakse neid juustutortiljasid soolase hapukoorelaadse tootega, mida kutsutakse natilla’ks, kuid nad maitsevad imehead ka guacamole’ga8.

      Palmares hakkab ka minu jaoks olema kodune kohake. Mäekünkal asuv väike maja, mille ees terrassil kohvi juues avaneb vaade üle lilleaia aleviteedele, mägedele ja vulkaanidele. Isegi kui vihma sajab, paistab seal päike. Kohviistandus asub kohe maja kõrval, aias ilutsevad lopsakad õitsevad taimed ning pidev linnulaul saadab sind kõikjal. Saan täiesti aru, miks Victor seal elada tahab, sest see koht suisa õhkab rahu ja ilu.

      Johanna ja Victor on hästi palju reisinud ning nad armastavad ka nädalavahetustel väikeseid väljasõite teha. Juba esimesel päeval maalib Johanna oma plaanidest mulle kaunid õhulossid silme ette, et kuhu me kõik läheme ja mida me teeme… „siis, kui ei saja“. Igasugused rahvuspargid ja vulkaanid ja rannad, aga kõik ainult siis, kui ei saja. Ma ei saa hästi aru, millest ta räägib. No ja siis, kui sajab? Saame märjaks ja kõik, ega me suhkrust ju ole! Olen ennegi vihmaga matkanud. Tõesti, ma ei saa nendest costaricalastest ja nende vihmakartusest aru.

      Juba esimesel päeval vaatame läbi Johanna lemmikud turismibrošüürid ning mõne juures jääb ta peatuma: „Arenali vulkaanile läheme kindlasti. Kui me Palmareses oleme ja ei saja, siis kindlasti sõidame sinna. Corcovado on küll kaugel, aga seal on loodus säilinud oma ehedal kujul ja seal matkamine on täiesti omaette kogemus. Äkki saame sinnamineku ka korraldada. Mul oli seal kunagi üks tuttav metsavaht. Rahvuspargis hotelle ei ole, kuid seal saab metsavahimajakestes lihtsates tingimustes ööbida. Selleks, et sinna kohta saada, tuleb vähemalt kuu aega ette teatada, seega tuleb seda reisi hästi planeerida. Siis… mmmm… Tortuguero, imeline! Sinna peaksid sa küll minema. Kui veab, siis näeb seal pisikesi kilpkonni ja seda, kuidas kilpkonnaemad randa munema tulevad. See on täiesti imeline kogemus!“

      Olen Rough Guidesi reisijuhist lugenud erinevate paikade kohta ja valinud juba välja need, kuhu minna: Río Celeste – tänu vulkaanist tulevatele mineraalidele täiesti türkiissinise veega jõgi; Monteverde – Costa Rica suurim vihmamets; Tortuguero – kilpkonnade paradiis; Chirripó – kõige kõrgem mäetipp, kuhu matkamine vajab korralikku füüsilist vormi ja mitmekuist planeerimist, sest turistide järjekorrad on pikad; Manuel Antonio – imeilus rannapiirkonnas asuv rahvuspark. Räägin ka Johannale oma sihtidest.

      „Río Celeste on tohutult ilus,“ ütleb ta. „Teekond sinna on keeruline. Ma ei tea, kas me saame sinna kaasa tulla, aga kindlasti pead minema! Monteverdes käime me Victoriga ka peaaegu igal aastal. Ühel Victori sugulasel on seal maja. Me võiksime talle külla minna.“

      Ei lähe nädalatki, kui hakkan Johanna vihmakartusest natuke paremini aru saama. Hommikul, kui uksest välja astun, tervitab mind soe ja ere päike. Lõuna paiku kaob viimnegi päikesekiir, taevas muutub halliks ja vihma kallab nagu oavarrest. Sekundiga olen läbimärg ja kõnniteed ujuvad vee all. Pean tunnistama, et mind see paduvihm väga ei häiri, sest õhk on ju soe ja mulle meenuvad suvised paduvihmad Eestis, kui sai lapsena mööda suvila hoovi joosta ning hiljem paljajalu СКАЧАТЬ