Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses. Mirjam Johannes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sportimise teine eelis peitub selles, et ta näitab kõik soojendusharjutused ette, nagu kooli kehalise kasvatuse tundides. „Nii, kõigepealt sörgime siit Vallcarca metroopeatuse juurde, kust saab kohe pargi ülemisse ossa ronida. Nii teeme alguses mäkketõusuga sooja ja pärast saame põhimõtteliselt allamäge joosta,“ seletab ta nagu professionaalne eratreener, kui Lessepsi väljakult liikuma hakkame. Aitor on Barcelona mõistes maapoiss, pärit Kataloonia lääneosast Lleida lähedalt külast. Ja kuigi tema küla ei erine väga Ruthi Celràst, muudab selle kandi „maakohaks“ asjaolu, et Aitori vanematel on talu. Kui meie tüdrukutega ostame oma oliiviõlikanistreid kaubandusvõrgust, siis Aitor toob neid vanemate sahvrist. Sama käib ka õunte, virsikute ja aprikooside kohta. Ruth ja Claudia puuviljade vastu erilist huvi ei tunne, nii et Aitori aiasaaduste degusteerimine ja taevani kiitmine jääb minu pärusmaaks. Aitori välja pakutud rahulik sörk sobib ka minu käestlastud kehatüübile. „Aastavahetus Lleidas oli ikka üle kõige! Lõpuks ometi oli ka minul sebimisrindel õnne! Siin Barcelonas muudkui tiiruta ja piira, aga nii kui tüdrukud mu Lleida aktsenti kuulevad, on õhk puhas,“ kurdab ta. Hingeldan kaastundlikult. Paistab, et see hüpoteetiline juhtumiuuring Montsest, kes oma koduküla dialekti Barcelonas peab häbenema, ei olegi nii hüpoteetiline. Vaesel Aitoril on tõsine mure.

      Pärast kümneminutilist sörkjooksu peatume eskalaatori ees ning hakkan Aitori eeskujul õla- ja puusaringe tegema. Barcelona mägistes osades on tavaline mehaaniliste treppide otsa komistada. Kuidagi peavad ju kohalikud vanaemad-vanaisad oma toidukotid künkast üles saama. „Mis, me sõidame eskalaatoriga üles? See on ju sama hea kui sohki teha!“ kilkan Aitorile. „No enam-vähem, ühel eriti järsul nõlval sul mehaanikat abiks ei ole, seal saame väljaasteid teha,“ seletab poiss asjalikult, kui põlveja päkaringidega on ühel pool. „Sa jagad seda soojenduse asja ikka väga hästi, võiksid vabalt seksikaks eratreeneriks hakata. Siis sul küll sebimisega probleeme ei oleks,“ pakun välja. „Ja ei tea, kus ma seda harrastaks? Meie kaljuronimise rühmas on kõik naised kõvemad tegijad kui mina,“ naerab ta. Escalada ehk kaljuronimine on Kataloonias väga populaarne spordiala. Eriti palju harrastatakse seda Girona ja Lleida kandis, kus mäed on omast käest võtta, aga oma ronimiskeskused ja tehisseinad on ka Barcelonal. „Noh, äkki mõni Ruthi või Claudia spordivihkajast sõbranna?“ pakun pärast mõttepausi välja. „Sõna „spordivihkaja“ juba viitab sellele, et ei vea välja. Ausalt ka, minu tutvusringkonnas on kahte tüüpi tüdrukuid: need, kes panevad mulle pika puuga ära, ja need, kes sõidavad ka ühe peatuse metrooga, et jumala eest kõndima ei peaks. Vahepealset varianti lihtsalt ei ole,“ ohkab Aitor.

      Minu õnnetuseks osutub väljaastete nõlv võrdlemisi pikaks lõiguks ja pargi väravani jõudes olen kutu mis kutu. Oleks vist ikka pidanud spordivihkajate parteisse astuma! Aitor võtab meist möödunud sörkijale mängleval kiirusel sappa ja edasine mattub minu jaoks lõputusse jooksurägastikku. Ma ei ole Güelli pargis kunagi pimedas käinud. Oma soppide ja treppidega on selles isegi midagi labürintlikku. Vaated linnale ilmuvad kord puude vahelt nähtavale, kord kaovad taas. Raske on aru saada, kus me täpselt oleme. Saan orienteerumisvõime tagasi, kui möödume Kolme Risti mäest ehk Calvarist. Mäletan, kuidas me pärast ühist pargikülastust katalaani keele kursuslastega selle jalamil päikeselõõsas õlut jõime. Vaade ristimonumendilt linnale on üks pargi parimaid, kuid paraku oli platvorm liialt pisike ja kogu kollektiiv ei mahtunud sinna ära. „Lähme siit ringiga Virolai vaateplatvormile ja sealt edasi on ainult allamäge,“ hüüab Aitor eest. Rada muutub järsku laiaks ja hämaraks. Pügatud pargipõõsakeste asemel ümbritsevad meid jaanileivapuud, iilekstammed ja männid. Sekka leidub suuri kaktuseid, mis liaanidena mööda kiviseina alla langevad.

      Virolai vaateplatvormilt avaneb linnale sama ilus vaade kui Kolme Risti mäelt. Aitor lubab mul paigal joostes meie alla jäävat tuledes linna silmitseda. Barcelona silueti märgilised hooned on õhtuhämaruses endiselt äratuntavad. Torre Agbar kumab punasinistes tuledes nagu tõrvik ja ei ole üldse oma päevase halli alter ego sarnane. Sagrada Família kirikutornid ja neid ehitavad kraanad sulavad pimeduses justkui üheks. Eixample linnaosa sirgete tänavate laternaread jätavad mulje, nagu vaataks alla lennukite maandumisrajale. Lausa raske on tuledes linnalt pilku saada, et taas Aitorile sappa võtta. Minu üllatuseks asub pargi territooriumil ka algkool ja jalgpallistaadion, kus üheksa ajal õhtul pisikesi kasvandikke treenimas näeb. Jätame staadioni selja taha ja peagi jooksemegi juba laial valgustatud pargiteel. Meie sportlikku teekonda ääristavad tõrvikukujulistes lillepottides kaktused. Oleme korraga ümbritsetud paljudest jooksjatest: on nii Aitori moodi musklis poisse, sportlikke vanaisasid, nõtkeid siresääri kui ka minu moodi hingeldavaid algajaid.

      Hoolimata mind saatvast ähkivast häbist on mul hea meel, et ma Aitoriga jooksma tulin. Güelli pargi asjalik õhtune pale erineb paljuski päevasest edevuse laadast. Erinevalt teistest Barcelona Gaudí-hoonetest on see elav, võiks isegi öelda aktiivne vaatamisväärsus. Inimesed käivad siin iga päev jooksmas, piknikku pidamas, koeraga jalutamas, värsket õhku hingamas, vanemate eest salaja kallimaga kohtumas. See ei ole muutunud väheste passiivseks meelelahutuseks nagu Casa Batlló ja Casa Mila või isegi Sagrada Família külastus. Sellepärast ongi nii palju neid, kelle arust on mõeldamatu linnavalitsuse plaan pargi sissepääs tasuliseks muuta. Enamik kohalikke küll pigem väldib uhkeid paviljone ja esplanaadi kuulsaid mosaiikpinke, kuid prii sissepääs on neile põhimõtte küsimus. Ettekääne reguleerida UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud pargi külastajate tulva ei õigusta rahanappuses linna „kõik müügiks“ – poliitikat. Park ei ole muuseum ja seda ei tohiks selleks ka vägisi muuta. Ammugi pole sopiline Güelli park Prantsuse iluaed, mille kujundmuru ja sümmeetriliste lilleseadete vahel ei kõlbaks joosta või koera pissitada. Minu arust seisnebki kõigi Gaudí elava fantaasia viljade võlu selles, kui orgaaniliselt need pealtnäha ekstravagantsed ehitised inimeste igapäevaellu sobituvad.

      Kataloonia tööstur Eusebi Güell soetas praeguse pargi alad tagamõttega rajada siia prestiižne aedlinn. Asukoht oli ideaalne: ilusad vaated linnale ja merele olid omast käest võtta, lisaks värske õhk ning rahulik naabruskond. Oma uhke idee elluviijaks palkas tööstushai Antoni Gaudí. 17 hektari suurusele alale mäenõlval planeeriti 60 krunti, mille ühendamine teede, treppide ja viaduktidega oli arhitekti ülesanne. Kuna eeskujuks olid Inglise aiad ja aedlinnad, lasti mäekülgede loomulikul taimestikul edasi vohada ja juurde istutati ainult Vahemere piirkonnale omaseid puid-põõsaid. Kõik kuulsamad ehitised, mida me tänapäeval pargis näeme, ehitati tegelikult uue aedlinna elanike vajadustele mõeldes. Romantilise nimega Saja Samba saal pidi olema varjuline turuplats. Suur esplanaad selle katusel projekteeriti kui amfiteater ning oli kavandatud seltskondlike ürituste jaoks. Sissepääsu ääristavatest paviljonidest oli üks vahimajake ja teine vastuvõturuum, kust pargivalvur majaperemeest saabunud külalistest teavitas. Paraku ei läinud kruntide müük kuigi edukalt: kuuekümnest müüdi ainult kaks. On palju spekuleeritud, kas projektile said saatuslikuks kõrged hinnad, kaugus kesklinnast või karmid ettekirjutused majaehitajale. Kui näiteks Tallinna eeslinnades on tavaline kohata peaaegu krundi piirideni ehitatud eramuid, siis Güelli visiooni kohaselt oli iga 1200-ruutmeetrise maatüki kohta maja ehitamiseks ette nähtud kõige rohkem 240 ruutmeetrit. Ja kõrgusest ka juurde näpistada ei saanud, sest naabri vaadet varjata ei tohtinud. Nähtavasti said kõik need tegurid koos idüllilisele Park Güelli aedlinnale saatuslikuks, sest kes tahaks maksta kõrget hinda pärapõrgus asuva maa eest, kuhu ta oma äranägemise järgi ehitadagi ei tohi. Teisisõnu oli tegemist ühe 20. sajandi alguse ambitsioonika kinnisvaraarenduse projektiga, mis läks õnnetul kombel vett vedama. Pärast Eusebi Güelli surma müüsid pärijad krundi linnale ja 1926. aastal sai sellest avalik park. Ja katsu sa nüüd seletada nendele sportlikele vanaisadele, kes on siin käinud jooksmas sellest ajast, kui nad Aitori-sugused trimmis noormehed olid, et järgmisest aastast on uus kord. Isegi kui argumendid on ausad, ei ole heakskiidule suuremat lootust.

      Järgmine kord külastan Güelli parki koos Ruthiga jaanuari lõpus. Minu sportlikud ambitsioonid on viimased kaks nädalat piirdunud võimlemisharjutustega meie maja katuseterrassil. Pargiga võrreldes on seal vähem tõuse ja inimesi, kelle otsa higisena СКАЧАТЬ