Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses. Mirjam Johannes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põlvedele ka olemas! Juhuks, kui see kunagi erastatakse,“ seletab Ruth innukalt. Otsime esplanaadil pingilõigu, kust paviljonid ja pargi sissepääs kenasti kätte paistavad, ning võtame toidumoona seljakotist välja.

      Piknik tähendab Ruthi mõistes hõbepaberisse pakitud võileibu ja pudelit vett. Tegemist pole aga lihtsalt võileibadega, vaid jamón ibérico võileibadega. Ruthi vanemad kinkisid meile jõuludeks suure ibeeria seajala, mille küljest me terava fileenoaga endale maiustamiseks singiviile nüsime. Jamón ehk sink on üks Hispaania populaarsemaid ekspordiartikleid, mille suhtes ei jää külmaks ükski lihasööjast gurmaan. Enne Barcelonasse kolimist tegin ma laias laastus vahet keedu-, suitsu- ja toorsingil. Toorsingina teadsin ennekõike itaallaste prosciutto crudo’t, mida meil Eestiski kaubandusvõrgus saada on. Ja ega ma enne Hispaania jamón’i maailmast paremat ettekujutust ei saanud, kui jõulude eel kodustele kingitusi vaatama hakkasin. Minu Erasmuse eelarve ei näinud just ette suuremat singisöömist, nii olingi piirdunud juhuslikult ette jäänud ampsudega. Esimene osturetk Gràcia turule läks minu kesiste teadmiste tõttu aia taha. Pidin silmitsi seisma lugematute eri värvi ja mõõtu jamón’ipakkidega, millel oli kõigil veel omaette nimi. Palusin toona Ruthil endale väikese jamón’i-atlase joonistada, et oleks, kust kriitilisel hetkel vaadata.

      Alles Ruthi kaarti käes hoides sain ma aru, kui mitmekesine ja nüansirikas on Hispaania toorsinkide universum. Laias laastus jagunevad need kaheks perekonnaks: jamón serrano ja jamón ibérico. Esimese kohta kirjutas Ruth minu spikrisse: „See on vaese mehe jamón ibérico. Odavam ja mitte nii maitsekas. Valmistatakse tavalisest seast. Kingitus tuttavatele. Midagi igaks juhuks.“ Ibeeria siga on tuntud oma musta karvkatte poolest ja kahtlustan, et „tavalise“ all pidas Ruth silmas heledakarvalisi liike. Serrano-sinki võib osta peaaegu igast kohalikust toidupoest ning minusuguse võhiku arust on tegemist maitsva suutäiega. Pealegi on see pehmem ja meeldis sellepärast näiteks mu vanaemale rohkem kui õilis, aga nätskepoolne ibérico. Õiget Hispaania jamón ibérico’t valmistatakse ibeeria tõugu sigadest. Singi kvaliteeti ja denominatsiooni mõjutavad kolm tegurit: sea tõupuhtus, kasvutingimused ja toitumus. Selleks, et jamón ibérico’na üldse kvalifitseeruda, peab liha pärinema vähemalt 50 % tõupuhtalt isendilt. Sigade toidusedeli ja kasvutingimuste alusel jagunevad singid kolme eri kategooriasse: de cebo, de cebo de campo ja de bellota11. Kõige hinnatum ja maitsekam neist on jamón ibérico de bellota, mille erilise maitse tagavad põllu peal kasvanud siga ja tammetõrud, mida talle nuumaperioodil söögiks antakse. „Vii kindlasti emale! Hispaania sinkide kuningas. Kallis: 100 grammi hind algab 15 eurost ja kui on 100 % ibérico, siis veel kallim :(,“ märkis selle kohta Ruth. Oma ema teadmatust ära kasutades viisin talle paremuselt järgmise jamón de cebo de campo, mille tooraine pärineb küll vabapidamisel kasvanud sealt, kuid tammetõrudest on see loom ainult und näinud. Ibérico perekonna lihtsaim liige on kinnistes oludes ja tavalise loomasööda peal kasvanud seast valmistatav jamón de cebo. Viimase singitüübi esindaja on ka Neno ja Joan Jordi kingitud seajalg, mis minul viib küll keele alla.

      „Elu on ikka ilus,“ õhkan Ruthile, kui viimase ampsu suhu pistan. „Jah? Miks sa seda ütled?“ küsib Ruth kavalalt. Päike paistab. Jaanuari keskmine temperatuur on 13 soojakraadi. Ülikoolis ei ole palju õppida. Söök on hea. Istume rahulikult ja kuskile kiiret ei ole. Mis ma veel tahta oskan? Ruth vaatab ümberringi sagivaid fotokaameratega turiste ja muigab: „Või pole kiiret? Mina sinu asemel küll võtaksin vähe kiiremad tuurid üles. Vaene Albert on kaua ootama pidanud.“ – „Mis asja?“ tõmban üllatusest võileiva endale kurku ja mind tabanud suur köhahoog ei jäta võimalust kuigi sujuvalt teemat vahetada. Selleks ajaks kui midagi vastata jõuan, on mu nägu kenasti punaseks värvunud: „Kes sulle Albertist rääkis?“ Ruth ainult itsitab kurjakuulutavalt ja ei vasta midagi. Õnneks on Park Güell elav nagu sipelgapesa ja piinlikku vaikust maskeerib üldine jutukõmin. Minu punane nägu lõpetab täna kindlasti nii mõneski perekonna reisialbumis.

      „Räägi parem sellest õpilasassamblee tüübist. Guillem või mis ta nimi nüüd oligi?“ Viin jutu teisale, kuid Ruth vibutab sõrme: „Kui sa mulle Alberti kohta midagi ei räägi, ei kavatse ma sulle oma peikade kohta ka midagi rääkida. Need lood jäävad minu toa suletud uste taha.“ – „Siin pole lihtsalt midagi öelda. Albert on väga lahke ja vaimukas, lool lõpp,“ kaitsen ennast närviliselt. „Ei, kullake, see on alles asja algus! Võta vabalt, mis siin ikka viltu saab minna? Viie kuu pärast lähed sa koju ja adiós, Albert! Mu isa oleks muidugi nii õnnelik, kui sul katalaanist peiks tekiks, siis sa äkki jääksid siiagi,“ arutleb Ruth rõõmsalt. „Ja sa võid ju madratsi nari pealt alla põrandale tõsta, ju ta mingit pidi ikka ära mahub. Ja kui mina Celràs olen, võid minu voodit kasutada. Claudia oma vast mitte, aga Aitor kindlasti lubaks. Ta oli nii löödud sellest, et sa lasid mingil tennisistil end autoga koju sõidutada ja siis ta pika ninaga jätsid,“ korraldab ta juba minu elu. „Eh, see tüüp ise pakkus, et viib mu koju, mina seda ei palunud. Metroo ei käinud ja kell oli palju, selles pole midagi kriminaalset,“ õigustan võõrale tennisistile osaks saanud ülekohut.

      Nähtavasti oli see Júlia või Marina, kes rääkis Claudiale, kes siis omakorda Ruthile ette kandis, arutlen endamisi, kui linnavaadetega hüvasti jätame ja esplanaadilt alla läheme. Olin unustanud, et klatšiveskid jahvatavad igas maailma otsas samasuguse kiirusega. Ilmselgelt olen aga mina oma eraelu koha pealt suurem salatseja kui vabameelsed hispaanlased. Pärast ühte põgusat küsimustevooru tunnen ennast nagu Güelli pargi salamander, keda kõik näpivad ja pildistavad. Ruth on isegi natuke pettunud, et tal Alberti kohta midagi rohkem välja pinnida ei õnnestunud. Õnneks unustab ta selle niipea, kui me Pórtico de la Lavandera sammaste vahelt välja saame. Pesunaise kujuga, kes kuulsale sammaskäigule nime on andnud, tahab ka tema pilti teha. Jah, ma tunnen ennast nagu Güelli pargi pesunaine, keda kõik pildistavad ja kelle pea kohal lasub kogu sammaskäigu raskus. Mu väike pea on tegemata otsustest ja lõpuni mõtlemata mõtetest paks mis paks.

      BÚNQUERS DEL CARMEL. PALJU ROMANTIKAT JA VÄHE TEGUSID

      Barcelona on väga romantiline linn. Igalühel meist on siin oma nurgake, kus päikeseloojangut vaadata või ööpimeduses paljutähenduslikke pilke vahetada. Siinkõneleja kahjuks mõne eriliselt originaalse salapaigaga hiilata ei oska. Carmeli linnaosa punkrid on tänu suurepärasele panoraamile kujunenud paljude paarikeste ja seltskondade lemmikvaateplatvormiks.

      „Guillem on ideaalne! Ta on lihtsalt üle kõige!“ hõikab Ruth koju jõudes üle korteri. Mina ja Claudia vahetame küsivaid pilke. Mis nüüd on juhtunud? Ruthi õpilasassamblee silmarõõm kutsus ta romantilisele õhtusöögile? Reisile? Ta töötab loomade varjupaigas? Oh ei! Mängus on midagi palju romantilisemat – jalgpall. „Te ei kujuta ette, mis ma just teada sain! Guillel on hooajapiletid kõigile FC Barcelona koduväljaku mängudele! See on jackpot! Mul on maailma kõige ägedam peiks!“ seletab Ruth meile hingeldades. Ta nägu särab nagu päike ja mitte miski siin maailmas ei saa täna tema õnne varjutada.

      Enne Barcelonasse kolimist piirdus minu jalgpallihuvi Euroopa meistrivõistluste ja maailmameistrivõistlustega. Hea suvine meelelahutus, kus kuu ajaga on võitja teada! Jalgpalli klubihooajale kaasaelajat ei saanud minust juba pelgalt sellepärast, et jälgida oleks tulnud liiga paljusid eri liigasid ja meeskondi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Ruthi seltskonnas on aga võimatu mitte rääkida klubijalgpallist. Barcelona kuulus jalgpalliklubi, mida hellitavalt Barçaks kutsutakse, on peaaegu igas siinses majapidamises au sees. Baarid soetavad endale suured lameekraantelerid tavaliselt just selleks, et mängupäevadel head kassat teha. Isegi kõikides pisikestes poodides, mille pidajateks on Lähis-Ida päritolu vanamehed, möirgavad raadiod matši otseülekannetega. FC Barcelona deviis „Més que un Club“12 ei ole juhuslik ja jalgpall pole katalaanidele lihtsalt jalgpall. See on üks mooduseid Barcelona maailmakaardile saada. Sellest, et jalgpalli ei tasu poliitilise tööriistana alahinnata, sain Kataloonias СКАЧАТЬ