Minu California. Mull mullis. Ede Schank Tamkivi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pood, mille juures ta koolist rattaga koju sõites alati peatus, et limonaadi osta, on praeguseks muidugi asendunud hiiglasliku kaubanduskeskusega.

      Tulles tagasi Bonnie ja Dave’i kodutänava nime juurde – need õuna- ja pirninimed ei ole siin kandis juhuslikud, sest veel pool sajandit tagasi laiusid praeguste majade asemel lõputud puuviljaistandused. Praeguseks on Santa Clara orule kunagi nii omastest imeliselt lõhnavatest aprikoosi- ja õunaaedadest järel vaid üksikud viljapuud, enamasti jõukamate kodanike tagaaedades. Näiteks Bonnie ja Dave’i aias kasvab üks hiiglaslikke sidruneid kasvatav puu, apelsinipuu ja paar aprikoosipuud. Dave’i omatehtud aprikoosimoos on parim, mida ma olen elus saanud.

      See on üks omamoodi kurb, kuid paratamatu lugu, kuidas Silicon Valley oma tehnoloogiabuumiga need õitsvad viljapuuaiad sõna otseses mõttes välja juuris. Et selle looni jõuda, tasub aga kõigepealt heita pilk kaugemale ajalukku.

      California jõudis „valge inimese” maailmakaardile täpselt pool sajandit pärast seda, kui Christopher Columbus „avastas” Ameerika. Kui kasutada Silicon Valley terminoloogiat, siis polnud itaallasest Columbus miskit muud kui entrepreneur (ettevõtja), kes pitch’is (müüs lühikese ja lööva kõnega) potentsiaalsele VC-le (riskikapitalistile) oma idee leida otsetee Euroopast India rikkusteni. Kui Portugali kuningas ei võtnud investorina vedu, siis Hispaania kuningakoda otsustas Columbuse hullu ettevõtmisse investeerida ning – nagu ülimalt kõrge riskiga investeeringute puhul vahel juhtuda võib – see usaldus sai tuhande- või lausa miljonikordselt tasutud. Muidugi tasus see ära hiljem ja teada-tuntud on lugu, kuidas Kariibi mere saartel maabunud Columbus oligi esialgu veendunud, et on jõudnud kohale Indiasse, ning nimetas kõiki „uue maailma” asukaid ühtse nimetusega „indiaanlased”. Ja kuigi ta tegi sinna kanti kokku neli merereisi, suri ta üksikuna vaesuses.

      Hispaanlased riisusid praeguse Mehhiko ja Peruu aladelt aga üüratuid rikkusi ning pöörasid siis oma pilgud põhja poole.

      Esimene Hispaania konkistadoor, kes tänapäeval Californiaks nimetatud pinnal jala maha pani, oli Juan Rodríguez Cabrillo. See juhtus aastal 1542 kusagil praeguse San Diego lähedal, täpselt kümme aastat pärast inkade ja 21 aastat pärast asteekide impeeriumi purustamist, sest nüüd himustasid hispaanlased juba uusi ja veel rikkamaid asumaid. Uue maaga esmakohtumist kirjeldas Cabrillo oma laeva logiraamatus vaid ühe sõnaga: „delicioso!”ehk „suurepärane!”. Cabrillo endaga siiski asjad niisama suurepäraselt ei läinud. Pigem hoopis nii, nagu Columbuse ja paljude teistega, kes eluajal oma „avastusest” suurt kasu ei lõiganud. Cabrillo suri pool aastat hiljem California kõige läänepoolsemal, San Migueli saarel ilmselt üsna pettununa, sest libises ja kukkus Vaikse ookeani rannikule omastel järskudel kaljudel ning tüüris oma gangreenis käega mööda San Francisco lahe suudmest, mis jäi tal udu tõttu lihtsalt märkamata.

      Nii jäi ka tema uue maa avastus mitmeks aastakümneks suurema tähelepanuta. Vahepeal jõudis California rannikule küll ka legendaarne Briti meresõitja Francis Drake, kuid tema ülemus, mõjuvõimas kuninganna Elizabeth I pidas paremaks see avastus (sealhulgas Hispaania laevade röövimine) maha vaikida, kuna Inglismaa ja Hispaania suhted olid sel hetkel niigi pingelised. Nii püsis California – see nimi pärineb muide 1510. aastal ilmunud hispaania romaanist, kus kirjeldatakse sellenimelist müstilist imedesaart – veel aastasadu puutumatuna ja siinses lokkavas looduses elas vabalt umbes 300 000 erinevatesse hõimudesse kuulunud põlisasukat, sellal kui USA idarannik oli „indiaanlastest” juba puhtaks pühitud ja Euroopast pärit uusasukad valmistusid sõjaks oma kunagise emamaa Suurbritannia vastu.

      Ohlonite, tšumaššide, šastade ja teiste põlisrahvaste paradiisielu sai läbi 1770. aastatel, kui meresõitja Gaspar de Portolá (kelle järgi on nime saanud maaliline ja ülirikas Portola Valley linnake) tõi Hispaania kuninga käsul siia kanti ristiusku kuulutama frantsiskaani ordu mungad. Munk nimega Junípero Serra – temanimelisi tänavaid on siin kandis pea igas linnas – rajas mitu misjonikeskust, mille eesmärk oli pöörata paganaid ristiusku, kuid eelkõige tagada Hispaaniale korralik sissetulek kohalike loodusvarade ekspluateerimisest. Veel enne, kui avastati kuld, oli tõeliseks rikkuseks kohalik muld. Misjonärid panid kasvama esimesed aprikoosi-, mandli- ja õunapuud, hiljem täideti terve Santa Clara org puuviljaaedadega.

      Puuviljakasvatusest sai siin 20. sajandil omaette tööstusharu. 1926. aastal kasvas Santa Clara orus üle seitsme miljoni aprikoosipuu, sest siinne pinnas ja kliima on nendele pirtsakatele taimedele ideaalne. Teise maailmasõja aastatel ostis USA valitsus ära kogu puuviljasaagi, makstes kasvatajatele erakordselt head hinda (sellest kirjutab Robin Chapman üliarmsas raamatus „California Apricots. The Lost Orchards of Silicon Valley” ehk „California aprikoosid. Silicon Valley kadunud viljaaiad”). Sellal, kui Vene väed Stalingradi all nälga surid, ei saanud Ameerika sõdurid Vaikse ookeani saartel kuivatatud kodumaiseid puuvilju nosides tühja kõhtu kurta.

      Kümmekond aastat hiljem hakkasid puuviljakasvatajad suurt raha teenima aga põhiliselt maamüügist. Esimese suurema tulijana rajas Ames oma lennu-uurimiskeskuse (millest hiljem sai osa NASAst) ja lennuvälja sõna otseses mõttes keset puuviljaaeda. Siis tulid IBM ja Lockheed, mis omakorda vajasid maad, et ehitada nii oma tehased kui töötajate elukohad. Buum oli alanud. Kui 1940. aasta rahvaküsitluse andmetel elas Santa Clara orus 174 000 inimest, siis 1970. aastaks oli see arv ületanud juba miljoni künnise.

      Uusasukad hakkasid Santa Clara orgu asustama muidugi ammu enne suurte tehnoloogiatööstuste tulekut. 1776 saabusid Mehhikost esimesed tsiviilasukad kapten Juan Bautista de Anza juhatusel ning erinevalt teistest Hispaania sõduritest kiideti de Anzat inimliku suhtumise eest põlisasukatesse (ilmselt seetõttu on temanimeline ka Cupertinos asuv suur kolledž ja muidugi nii mõnedki tänavad). De Anzaga oli kaasas ka järjekordne frantsiskaani munk Pedro Font, kes muu kurtmise seas täheldas, et teekonnal Santa Clara misjonikeskusest San Mateosse piinasid teda kohutaval kombel kirbud – nüüdki kannab see tee nimetust Alameda de las Pulgas – „kirpude tee”.

      Font oli ka see, kes mõõtis üle kõrge puu, mille järgi sai oma nime Palo Alto. See puu, El Palo Altoks ristitud üle tuhande aasta vana ranniksekvoia, mis muide kaunistab ka Stanfordi ülikooli logo, on tänaseni alles ja seisab Menlo Parki ja Palo Alto linna piiril raudtee ääres. Pikkust on puul praeguseks alles küll vaid 33,5 meetrit hiilgepäevade poolesaja asemel, sest üks latvadest murdus kord piksetormis ja teinegi on juba üsna kuivanud.

      Kohalik võimas loodus ja igas mõttes viljakas pinnas on alati olnud silmapaistvamaid tunnuseid, mis siiasaabujat esimesena rabab. Mäletan, kuidas mind ennast jahmatas see tohutu avarus, kui 2009. aasta kevadel esimest korda Californiasse tulin. Kiirteelt avanevad võimsad vaated justkui rohelise sametiga kaetud mägedele ja kõikjal õitsvad loendamatud kirevad puud ja lilled lõid mind täitsa pahviks. Mulle tundus, et kohe-kohe astub mõne künka tagant välja türannosaurus või mõni muu arhailine hiidelukas, sest just nende mõõtudele passinuks siinne ümbrus kõige paremini.

      Umbes samasuguseid muljeid kirjeldab Richard Henry Dana 1840. aastal ilmunud romaanis „Two Years Before the Mast” („Kaks aastat purjede all” on ilmunud ka eesti keeles), mis sai tol ajal lääne-ekspansioonist hullunud USAs kiirelt menuromaaniks ja mida peetakse praeguseni Ameerika kirjandusklassikaks. „Kaldad on kaetud tiheda metsaga… ja kuna parajasti oli vihmahooaeg, oli kõik nii roheline kui looduses üldse olla annab. Linnud laulsid metsas ja meie peade kohal tiirles terve hulk metskanu.”

      Dana teos lõi Californiast pildi kui romantilisest pelgupaigast ning seda peetakse üheks massilise läände rändamise põhjustajaks kümmekond aastat enne kullapalavikku.

      Ajal, mil Harvardi ülikoolist väljakukkunud Dana lihtmadrusena Bostonist ümber Hoorni neeme põhja poole purjetas, kuulus California teatavasti veel vastselt 300aastasest Hispaania-ikkest vabanenud Mehhiko vabariigi koosseisu. California oli üsna СКАЧАТЬ