Minu Brasiilia. Pille Gerhold

Чтение книги онлайн.

      Nii on mul ühekorraga peale ravimatu kõhulahtisuse veel dokumendid ära varastatud ja maailmalõpp ei tundu enam üldse kaugel olevat. Helistan pankadesse ja krediitkaardikeskustesse, lastes kaardid sulgeda. Järelemõtlemisel osutub kõige suuremaks löögiks juhilubade kadu. Ma pean ju varsti autoga metsa tööle sõitma. Ja autot juhtima pean just nimelt mina, sest loomulikult selgub, et mitte kellelgi mudilastest ei ole juhilube.

      Helistan Eesti autoregistrikeskusesse, kust öeldakse, et mis tahes uutele lubadele peab isiklikult järele tulema.

      „Võta Eesti saatkonnaga ühendust!” pakub Jens Saksamaaga paralleeli tõmmates.

      Muidugi tuleb välja, et Eestil pole Brasiilias ega isegi terves Lõuna-Ameerikas ühtegi saatkonda, vaid Brasiilias abivajajate jaoks on üksainus aupeakonsul 2700 km kaugusel São Paolos. Telefonikõne aupeakonsulile pean inglise keeles, sest konsul ei oska eesti keelt. Ega tal mulle midagi lohutavat öelda polegi, ka ei ole tal iseenesestmõistetavalt juhilubade trükimasinat. Niisiis soovitab aupeakonsul:

      „Kulla laps, ainus, mis ma teha saan, on saata teile paljude templite ja allkirjadega paber, milles kirjutan, et teil on juhiload. Näidake seda paberit autot kinni pidanud politseinikele ja lootke heale õnnele. Olete maal, kus kõrgema võimu rekvisiidid ehk templid tekitavad aukartust mis tahes sisuga paberil.”

      Tagatipuks tuleb professor Marcos lagedale eriti nutika lahendusega. Ta olevat isiklikult järele proovinud, et templitega või templiteta paberitüki alla tuleb sokutada hoopis paar rahatähte ja juhilubadeta sõit võib jätkuda.

      Võtan kokku oma esimestel Brasiilia päevadel saavutatu: keelt ei oska, kultuurikonteksti ei tunne, toit ei maitse, tervis on käest ära, dokumente pole ning sõprade arv tulevaste töökaaslaste hulgas on null.

      Enne aga, kui tõsimeeli Euroopasse tagasisõidupiletite peale mõtlema hakkan, otsustan, et nüüdsest saavad asjad ju ainult paremuse poole minna. Või siiski mitte?

      OOTAMINE

      Harjutan järgmised kuud aegamööda ootamise keerulist kunsti. Õpin oodatava aja täiteks mitte kärsitusest jalalt jalale tammuma, kella vaatama, vihastuma, kurtma või häält tõstma; õpin kannatlikkust, mida mul kunagi varem pole olnud. Pärast kõikide teiste eelnimetatud käitumisvõimaluste läbiproovimist selgub nimelt, et kannatlik meel on ainus edasiviiv jõud olukordades, mis kuidagi laheneda ei taha.

      Oodata tuleb Brasiilias igal pool. Viis minutit internetilehekülje avamisel ja seda ka kiires ülikooli võrgus. Tund aega toidupoe kassasabas, kus kassiiri liigutused on aeglasemad kui teol ja ostjatel on kauba lindi peale ladumisega aega viimsepäevani. Tundide viisi bussipeatustes, kuhu bussid saabuvad olematu graafiku järgi ja enesestmõistetavalt mõnetunnise hilinemisega. Ja pool päeva mis tahes ettevõtmistes kohalikega, sest omavahelist juttu, naeru ja ettekäändeid mitte püsti tõusta ja minema asutada jätkuks terve raamatu jagu.

      Brasiillased ise saavad ootamisega mängleva kergusega hakkama. Tavaliselt tõdevad nad sel puhul lihtsalt ja rõõmsalt:

      „Ah, que vida!”15

      või:

      „Depois a gente vê”16

      või ei pöörata ootepausile ülepea mingit tähelepanu.

      Minu pikim ja väga kasulik ootamise СКАЧАТЬ