Minu Brasiilia. Pille Gerhold

Чтение книги онлайн.

      Saan tuttavaks oma tulevaste juhendatavatega, nelja Ana Paula magistrandiga, kelle nimed on Carol, Vanessa, Eliana ja Eduardo. Otsustan nad aga lihtsuse mõttes ristida mudilasteks. See ei loo kindlasti meie suhetele soodsat pinnast. Kuid ma olengi väga pettunud ja mõtlen kõhedusega, kuidas meie ühine töö ja kogu minu Brasiilias veedetav aeg kulgema hakkab. Sest vastupidi äsja kohatud entusiastlikele professoritele ei näi need tudengid iga hinna eest vihmametsa tööle kippuvat. Pealegi ei saa ma lahti muljest, et nad on vahetult enne meiega kokkusaamist omavahel banaanilehtede varjus kokku leppinud, et ma ei meeldi neile. Nad nimelt ei julge minuga rohkem kui paar sõna inglise keelt rääkida või nad ei oska seda. Ja mind häirib see, kuidas nad Ana Paulat kui professorit pimesi jumaldavad. Mis küll, nagu hiljem selgub, ei ole kius minu isiku vastu, vaid on kohalike tudengite hulgas levinud. Ilmselgelt ei vasta mina, blond välismaine plika, juhtfiguuri mõõdupuule. Igal juhul ignoreerivad need tudengid minu ingliskeelseid argumente ja ootavad kõige peale Ana Paulalt õige-vale-stiilis vastuseid.

      „Oi, tudo bem? Beijo!”12 langevad Ana Paula ja tudengid üksteisele kaela ja põsemusidel ei näi lõppu tulevat.

      Meid tervitatakse veidi tagasihoidlikumalt:

      „Muito prazer, sou Carol,”13 tutvustab ennast esimene tudeng.

      Carol on šokolaadipruun tüüpilise kirdebrasiillasliku riietumisstiiliga neiu, kes kannab ülikooli jaoks natuke liiga väikest õlapaeltega pluusi ja napilt poolde puusa ulatuvaid liibuvaid teksapükse. Just selliseid riideid, nagu Ana Paula mullegi soovitas. Ka Caroli välimus vastab kohalikele standarditele: tal on värskest šampoonist lõhnavad pikad niisked lokkis juuksed ning ta jätab nüüd ja edaspidi igas olukorras mulje, et on just äsja duši alt tulnud. Muuseas, eks ta tõenäoliselt ongi. Brasiillased peavad puhtust väga tähtsaks ja käivad ilma naljata kolm-neli korda päevas duši all. Kuid vastupidi kohalike lahkele naeratusele viitab Caroli pruntis huultega suu kapriissele iseloomule, justkui oleks ta alalõpmata millegi või kellegi peale solvunud.

      Ka Vanessa on lakkamatult sellise näoga, nagu oleks ta sidruni alla neelanud. Ta on veidi heledam kui Carol, väike ja habras, ning tal on kohalike naiste soengumoele ebatüüpiliselt lühikesed juuksed, mida ta pidevalt kohendab. Ta kannab Recife tänavapildis 20–30-aastaste hulgas väga moes olevaid värvilisi hambaklambreid, tundub aga kõige kiuste oma välimuse ja olemise pärast rõhutatult mures olevat.

      Eliana on nagu Vanessagi helepruun nääpsuke tütarlaps. Kardan juba praegu, kuidas need kaks metsatöödel vastu peavad. Eliana jätab vähemalt püüdliku mulje ja pärib peensusteni, millist varustust tulevasteks metsatöödeks vaja on. Tõsi, kummikute, seljakoti ja poolemeetrise noa mainimise peale muutub ta arglik hääl veelgi vaiksemaks.

      Eduardo on suurt kasvu mustanahaline ning pealtäha heasüdamliku ja rahuliku meelega. Nagu Tõnisson Oskar Lutsu „Kevadest”. Ta kannab jalgpallur Ronaldo pildiga T-särki ja neitsi Maarja ripatsiga kaelaketti. Meie teaduslikku juttu kuulates trummeldab ta vaid laisalt samba-salsarütmis vastu lauda ega räägi sõnagi kaasa.

      Mida me siis arutame? Tuleb välja, et Eduardo ja Eliana on paar ja nad soovivad uurimisteemat, mis võimaldaks koos töötada.

      „Ana Paula, kas meil oleks võimalik Eduardoga ühte ja sama sipelgapesa uurida, et me saaksime kogu aeg koos olla?” küsib Eliana.

      Ana Paula selgitab rahulikult, et projekt näeb ette, et uuritakse vähemalt kahtekümmet sipelgapesa ja kõik koos, iga tudeng uurib lihtsalt eri aspekti.

      Jõuan silmanurgast näha, kuidas näost kaame Eliana sosistab Eduardole:

      „Kuulsid, kakskümmend!!”

      Juba on oma nõudmistega platsis ka Carol. Carol tahab kiirelt ülikooliga ühele poole saada, et oma poiss-sõbra juurde São Paolosse kolida.

      „Ana Paula, milline nendest teemadest võtab kõige vähem aega? Mul on vaja oma asjad ruttu ära uurida, et São Paolo ülikooli stipendiumile kandideerida.”

      Jälle selgitab Ana Paula kannatlikult ja püüdlikult nagu ema, et tegemist on suure rahvusvahelise projektiga, mis kestab nii kaua, kui kestab, ja ühte teemat ei ole võimalik kiiremini uurida kui teisi. Carol prunditab huuli.

      Järgmiseks selgub, et Vanessal on terviseprobleemid, mis ei luba üleüldse metsas töötada.

      „Ana Paula, arst ütles mulle, et ma ei tohi palju pingutada, sest mul on pärilik veresoonte… juba minu vanaemal oli… ja tädil…”

      Ma ei saa nendest kiirelt vuristatud portugalikeelsetest haiguskirjeldustest aru. Kokkuvõttes ei saa ma terve kohtumise jooksul aru, mis täpselt toimub. Kõik see on mulle võõras. Ma ei tea, milline on minu positsioon selles lõunaameerikalikus magistrant-doktorant-professor-koosluses. Minu meelest Ana Paula pigem sõbrannatseb tudengitega, kui on nende juhendaja. Üksipulgi võetakse arutluse alla Caroli kallima elu ja töö ning Vanessa suguvõsa haiguslugu. Veel torkab silma, et Ana Paula tähtsustab mõnuga meie projekti rahvusvahelisust ja tudengitele see ka veidi meeldib, kuid Jensi ja eriti minu arvamust ei pea nad siiski miskiks. Tagatipuks tundub mulle, et kohtumise lõppedes on kõik kõigi peale solvunud.

      Olen segaduses ja murelik, sest päris sellisena ma endale oma tööd siin kaugel maal terve aasta vältel ette ei kujutanud. Arvasin, et tulen vihmametsa päästma või vähemalt sipelgaid uurima, nüüd selgub aga, et tuleb tegeleda hoopis tudengite ja professorite omavaheliste suhete, perekonna, suguvõsa, tervise, hingeelu, kõikvõimalike probleemide, emotsioonide, antipaatiate ja sümpaatiatega.

      TAHAN KOJU!

      Esimesest kohtumisest kohalike tudengitega alanud enesetunde allakäiku ei peata ka teade lõunasöögi aja kohta. Läheme kõik koos ülikooli sööklasse, milleks on lahtise varikatuse all asetsev iseteeninduslik bistroo. Lõunat müüakse siin taldrikule laotud toidu kogukaalu järgi.

      Imestan endamisi kohaliku söömiskultuuri üle: Ana Paula ja mudilased kuhjavad oma taldrikule läbisegi nii riisi, kartuleid kui ka makarone.

      Siis aga läheb imestamise kord üle brasiillastele. Laua taga küsitakse jutujätkuks, kas kohalikes toitudes on minu jaoks midagi uut. Silmitsen taldrikutel olevat riisi-kartuli-makaroniputru ja pean nentima:

      „Tõtt СКАЧАТЬ