Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkasid tüdrukud söögiriistu ja taldrikuid lauale asetama.

      Nõud ei moodustanud serviisi ja peale kõige hädavajalikuma ei olnud laual midagi: lilled ja salvrätid olid luksus, mida pere ei saanud endale lubada. Täpipealt kell kuus asus Theresa toitu ette tõstma. Mehi polnud tarvis põllult ära kutsuma minna – päevakava oli alati üks ja seesama.

      Franny võttis istet ühel pool lauda, Maggie seadis end sisse otse tema vastas – hea mind jõllitada, mõtles Franny – ja ema istus nende vahele laua otsa. Järgmisena tuli Sean, kes tervitas naisperet soojalt. Franny oli poissi aegsasti hoiatanud, et too ei sokutaks ennast tema kõrvale, sest kartis, et nõnda võiksid nad end reeta, seepärast istus Sean Maggie juurde, pilgutades seejuures Frannyle silma. Viimasena jõudis kohale Franny isa Michael. Kui tema laua otsas oma koha sisse võttis, tekkis toas vaikus. Kõik langetasid pea, et öelda söögipalve.

      „Selle eest, mis meile on antud,” lausus Theresa, nii nagu ta tegi seda igal õhtul, „andku Jumal meile siirast tänumeelt.”

      Seepeale avasid lauas olijad silmad ja hakkasid sööma. Theresa oli juba jaganud välja liha, kandes hoolt, et mehed said lõviosa, ja nüüd anti käest kätte keedetud kartulite ja kapsa vaagnat. Seda kõike tehti üksnes nappide sõnade saatel. Söögiaegadel ei olnud kunagi suurt lobisemist. Michael Healey oli vaikne mees ja tema kui perekonnapea meelelaad kandus üle ka teistele.

      „Kuidas siis töö edeneb?” küsis Theresa.

      Michael kehitas õlgu ja pomises midagi ebamäärast. Sean oli see, kes pidi ütlema: „Lõpp peaks varsti käes olema.”

      „Ja kas oled otsustanud, mida sa siis tegema hakkad?”

      Kõik tõmbusid pingule, kui Michael esitas küsimuse, mis tuli jutuks vähemalt kord nädalas. Polnud saladus, et kui õunapuude koorma kergendamine on lõppenud, tahab ta jätta Seani appi teraviljalõikusele. Talutöö hakkas perepeale viimasel ajal üle jõu käima ja mees kippus kurtma, et pole poegi, kes teda aitaksid. Kuuest lapsest, kelle Theresa talle oli sünnitanud, oli ainult üks olnud poiss, Patrick. Tugev ja terve, oleks noormees pidanud ühel päeval talu isalt üle võtma. Aga nagu Franny, nõnda oli temagi põlenud soovist maailma näha. Nende isa, unionist, vihkas inglasi ning oli pooldanud peaminister Éamon de Valera seisukohta, et Iirimaa peab end sõjast eemale hoidma. Seevastu Patrick oli näinud selles suurt seiklust. Oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval oli ta läinud Inglismaale ja astunud vabatahtlikuna sõjaväkke. Vähem kui aasta hiljem oli ta Normandia rannikul surma saanud. Kui Michael nüüd üldse veel pojast rääkis, siis ainult selleks, et kaevata, kuidas inglased olid röövinud temalt abilise, kellest talutöödes tuge olnuks.

      Patricku, Maggie ja Franny järel olid kolm last sündinud surnult ning pärast viimast hoiatas arst, et Theresa ei tohi rohkem lapsi saada. See tähendas, et Michaelil ei olnud talule loomulikku pärijat. Just sellepärast tahtiski ta, et Sean jääks appi nii kauaks, kuni nisu saab salve, aga noormees oli alati otsesest vastusest kõrvale hiilinud. Nagu varem, nõnda ütles sulane ka nüüd: „Mul pole aimugi, mida ma tegema hakkan, söör. Kui aeg on käes, eks siis näe.”

      Vanem mees vangutas pahakspanevalt pead. „Mis imelikku elu sa elad. Rändad ühest kohast teise, pole sul kindlat paika ega peavarju.”

      „Isa!” noomis Franny, kes ei sallinud, et isa igal võimalusel Seani alavääristas.

      „Noh, kas see pole siis tõsi? Ta elab nagu kaltsukaupmees.”

      Järgnes piinlik vaikus, aga Sean ei paistnud öeldut pahaks panevat. „Mulle sobib niisugune elu. Ja maailm oleks imelik koht, kui oleksime kõik ühesugused, eks ju?”

      Franny vaatas noormehele naeratades otsa. Too oskas isale vastu astuda ja see oli joon, mida tüdruk imetles.

      Nüüd patsutas Sean kõhtu ja röhitses valjusti. „Toit oli väga maitsev nagu alati, naispere. Mulle pole kusagil antud nii hästi süüa kui siin teie juures. Teil tuleb kõvasti vaeva näha, et minust lahti saada.”

      Poiss tegi proua Healeyle silma, ent sai vastuseks üksnes pahura pilgu. Naine tundis Sean Gallagheri suguseid. Võluv hulgus, meeldiv ja lõbus, aga oma tütardest tuli säärane tüüp eemal hoida. Nähes Franny näol lummatud ilmet, tundis ema rinnus ärevat torget. Sellel on tarvis silm peal hoida. Tema noorem tütar oli hingelt romantik ja nii ilus, et see võis talle hukatuseks saada.

      „Frannyt pole küll tarvis toidu eest tänada,” torkas Maggie. „Temast polnud selle valmistamise juures mingit abi.”

      Isa haaras tal sõnasabast kinni. „Kas see vastab tõele, Franny? Oled sa jälle oma kohustustest kõrvale hiilinud?”

      Franny heitis vanemale õele vihase pilgu: kui saaks ometi pühkida Maggie näolt selle kahjurõõmsa naeratuse!

      „Jah, isa,” vastas ta, püüdes anda häälele süüdlaslikku kõla.

      „Ja kus sa siis nüüd käisid?”

      Hoolega hoidudes Seani poole vaatamast, vastas tüdruk: „Käisin väljas kõndimas. Ma ei pannud tähelegi, et aeg on juba nii hiline.”

      Isa mühatas. „Sul tuleb õppida oma tegude eest vastutama, tüdruk.”

      „Jah, isa.”

      Aga isa ei lasknud end häirida, vaid rääkis edasi. „Ausalt öeldes on aeg, et hakkaksid siin natuke rohkem töödele kätt külge panema. Homsest peale on sead ja kitsed sinu talitada. See peaks sind hõlbuelust võõrutama.”

      Frannyt valdas õudus. Ta ei suutnud endale ette kujutada, et võiks olla midagi hullemat kui tegelda räpaste haisvate sigade või kitsedega, kes leidsid alati võimaluse tema juukseid naksata.

      „Aga mis mõte sel on? Mõne nädala pärast lähen niikuinii Inglismaale.” See oli mõeldud pigem küsimuse kui avaldusena. Keegi ei tõtanud temaga nõustuma. „Isa?” ärgitas ta.

      „Mida?”

      Franny tundis kerget hirmu, teades, kui äkiline võib olla isa viha. Paraku polnud tal nüüd enam võimalik taganeda. „Ütlesin, et olen varsti juba Londonis. Me oleme ennegi rääkinud, et tahan minna õdede kursustele. Noh ja täna tuli kiri. Mind on vastu võetud,” kuulutas ta uhkelt.

      Tüdruk võttis taskust kortsus ümbriku ja näitas isale. Ta oli lugenud seda nii mitu korda, et paber oli juba hakanud narmendama. Michael ei teinud tütre väljasirutatud käest väljagi, vaid jätkas söömist.

      „Michael,” noomis Theresa leebelt, „laps tahab sulle midagi näidata.” Ema mõistis tütre vabadust ihkavat meelelaadi paremini kui isa. Ta teadis, kui mõttetu on proovida noorema tütre tiibu kärpida.

      Michael viskas kahvli mühatades taldrikule ja napsas Frannylt kirja. Libistanud pilgu kiiresti üle selle sisu, heitis ta paberilehe lauale. „Mis hea pärast sa sinna tahad minna?”

      „Sellepärast, et siin ei ole midagi, mis mind huvitaks!”

      „Praegu ei ole õige aeg. Võib-olla järgmisel aastal.”

      Franny oli seda juttu varemgi kuulnud. Nõnda kordub aastast aastasse, kuni ta on liiga vana või liiga muserdatud, et üldse veel millestki unistada. Abi otsides vaatas ta meeleheitlikult ema poole, aga Theresa langetas pilgu lauale. Michael polnud vägivaldne mees nagu mõni teine, aga vihahoos võis temagi mõnikord kätt tõsta. Franny pidi endaga ise toime tulema.

      „Aga, isa…”

СКАЧАТЬ