Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoidis tütart ainult mõne sekundi ja tõmbus siis eemale. „Pole siin vaja minuga komejanti teha ühtigi, laps.” Ema hääl oli vaikne ja kare.

      Vastuvõtt polnud just niisugune, nagu Franny oli lootnud, aga ta ei näidanud oma pettumust välja.

      „No nii, ema,” ütles Franny, teeseldes reipust, otsekui oleks see mingi õnnelik perekonna kokkutulek. „On aeg tütretütrega tuttavaks saada.” Ta pöördus sinnapoole, kus seisis veidi maad eemal tema kohkunud laps. „Seal ta ennast peidabki. See on Cara.”

      Cara astus arglikult ema kõrvale. Vana naine heitis talle ükskõikse pilgu.

      „See ta siis ongi.” See oli öeldud mokaotsast, jaheda sedastusena. Naine ei ilmutanud vähimatki huvi ega uudishimu, nagu Cara oli oodanud. Rongis ja laevas olid võhivõõrad inimesed teda hellitanud ja talle maiustusi andnud. Midagi niisugust oli laps lootnud ka oma vanaemalt. Selle asemel astus vana naine lihtsalt sammukese tagasi ja ütles: „Eks tulge siis sisse, mis te seal külma käes seisate. Seda mul veel vaja, et peaksin nädal aega haiget last poputama.”

      Hirmunult vaatas Cara üles ema poole, lootes, et nad lahkuvad kohe ja sõidavad tagasi koju. Vanaema ei olnud üldsegi lahke ja sõbralik, vaid vana ja kuri. Oma halli juuksepahmaka, kalkide silmade ja natuke küürus seljaga meenutas ta Carale ühe muinasjuturaamatu nõida. Sellele mõeldes võbistas tüdrukuke tahtmatult õlgu ja võttis emal kõvemini käest kinni. Oleks ta teadnud, et asjalood niisuguseks kujunevad, poleks ta eluilmaski nõustunud kaasa tulema.

      Pisut rohkem kui nädal aega tagasi oli ema küsinud, kas laps tahab temaga ette võtta väikese seikluse. Cara oli huviga kuulanud, kuidas ema reisi kirjeldas. Nad lähevad Iirimaale, oli too öelnud, külla vanaemale. Cara, kes oli alati tahtnud sugulastega tuttavaks saada, pidas seda vahvaks mõtteks.

      Ainus paha asi oli see, et ta pidi Dannyst mõnda aega eemal viibima, aga selle mure hajutas elevus, mida tekitas eelseisvale retkele mõtlemine. Ja kogu reisi ajal oligi nii palju näha ja kogeda. Eustoni jaam oli olnud rahvarohke, kärarikas ja palav. Londonist alanud pikk rongisõit pakkus nii palju vaateid, helisid ja lõhnu. Cara-sugusele uudishimulikule lapsele oli see olnud taevalik elamus.

      Nüüd olid nad kohal ja lapse elevus oli haihtunud. Ehkki ema näol püsis naeratus, tajus Cara, et sisimas pole temagi asjade käiguga rahul.

      Niipea kui nad sisse olid astunud, kirtsutas Cara nina. Majas oli ilmeksimatult äratuntav vanainimese ja kasside lõhn. Nagu käsu peale libistaski end Cara jalgadest mööda kõhn must kass. Tüdrukuke kummardus, et teda silitada, aga loom tõmbus kurjalt tagasi. Rohelised silmad välgatasid; selg küürus, sisises kass hoiatavalt: ära puutu!

      Kuuldes seda häält, pöördus vanaema ja vaatas pahuralt Cara poole. „Jäta kass rahule, tüdruk. Ta pole siin mängimiseks, vaid selleks, et püüda hiiri.”

      Cara oleks tahtnud öelda, et pole kassile midagi teinud, kuid otsustas vaikida.

      Ema karmide sõnade peale tõmbas Franny kulmu kortsu. „Kas tahad, et läheksime ära?” nõudis ta. „Ütle ainult, ja me oleme läinud.”

      Silmad suured nagu alustassid, vaatas Cara ühelt naiselt teisele ja pani kõike tähele. Ta ei saanud päris hästi aru, millest jutt käib, aga oli selge, et ema ja vanaema ei saa omavahel hästi läbi.

      Tundes endal Cara pilku, vaatas Theresa teravalt lapse poole. „Ja mida sina vahid?”

      Cara neelatas, ta oli liiga hirmunud, et vastata. Ema võttis tal kaitsvalt ümbert kinni ja tõmbas ta enda ligi. „Jäta ta rahule,” lausus ta väsinult.

      „Mhh,” mühatas vana naine valjusti ja läks jalgu järel lohistades toast välja. Kui Theresa oli läinud, tõstis Cara pea ja vaatas emale otsa.

      „Kas sa jätad mu siia?” Tüdruku hääl oli nii vaikne, et seda oli vaevalt kuulda.

      „Oh, Cara!” Franny ohkas sügavalt. „Jah, anna andeks, mu kullake, aga sul on õigus, ma jätan su siia.” Nähes tütre näos ahastust, lisas ta kiiresti. „Aga ainult natukeseks ajaks, luban sulle. Ja…” ta vaatas köögi poole, „… vanaema ei ole nii halb, kui paistab.” Viimased sõnad ei kostnud eriti veendunult.

      Köögist kostis panni kolinat ja summutatud kirumist. Pliidi all küdev turvas sisises ja praksus. Cara süda hakkas kiiremini lööma. „Emme,” lausus ta vaikse häälega, „ma vist ei taha siia jääda.”

      Cara nägi, kuidas ema silmad pisaraid täis valgusid. Franny langes põlvili ja surus lapse kõvasti vastu rindu. Tüdrukul oli natuke valus, aga ta ei tahtnud seda öelda. „Ma tean,” ütles ema viimaks ja tema sõnad sumbusid tütre juustesse. „Minagi ei taha, et sa siia jääksid. Aga mul ei ole teist valikut.” Franny laskis Carast lahti ja vaatas lapsele silma. „Sa saad sellest ometi aru. Eks ju, mu armsake?”

      Cara ei saanud aru. Aga ta ei suutnud näha oma armast ema kurvana, seepärast võttis ta kogu vapruse kokku ja lausus isegi veidi pühalikult: „Jah, emme.”

      Vastutasuks sai ta naeratuse. „Tänan sind, musirull!” ütles ema ja veel paar pisarat voolas tal üle põskede. „Tänan, et tegid selle asja mulle kergemaks!”

      Päev oli olnud pikk ja raske, seepärast ei läinud kaua aega, kui Cara juba uinuski. Franny istus natuke aega tillukeses magamistoas ning vaatas, kuidas tütar magab. Ta oli ka ise kurnatud ning oleks tahtnud ronida lapse kõrvale voodisse, aga enne seda oli tarvis kõnelda emaga. Theresa polnud varjanud oma pahameelt ja vaenulikkust ning Franny teadis, et neil on vaja suu puhtaks rääkida – kas või selleks, et vana naine oma vimma nende nädalate jooksul Cara peale välja ei valaks. Raske südamega läks ta ema jutule.

      All väikeses elutoas roobitses Theresa koldes viimaseid süsi. Tuba oli juba hakanud jahedaks muutuma. Franny sikutas salli õlgade ümber koomale ja valmistus rahu sõlmima.

      „Äkki tahad, et ma teeksin teed?”

      Theresa mühatas. „Kui ma nüüd veel teed joon, pean terve öö väljas kemmergus istuma.”

      Franny tõstis ema selja taga silmad taeva poole. Ega temagi nii kangesti teest huvitatud olnud – see oli olnud lihtsalt ettekääne, et nad saaksid koos laua äärde istuda. Aga ema oli jäänud selliseks, nagu oli: paku talle lepitust, aga tema ei tee väljagi. Ta otsustas, et pole mõtet keerutada. „Äkki lõpetad viieks minutiks askeldamise ja räägid minuga.”

      „Mis seal ikka rääkida?”

      Franny tundis, kuidas ta trotsi täis läheb. „Noh, kõigepealt oleks hea kuulda midagi isa kohta.”

      Theresa pöördus ja vaatas talle silma. „Isa kohta? Sina tahad kuulda oma isa kohta? See, et sa niiviisi jalga lasksid, murdis tal südame. See tappis ta – sama hästi oleksid võinud talle kuuli silmade vahele kihutada.” Franny tõmbas teravalt hinge, aga ema ei olnud veel lõpetanud. „Kaheksa aastat ei tulnud sinult sõnagi, aga siis läheb sul abi vaja ja ilmud lagedale. Niisugune oled sa alati olnud. Sa ei mõtle kellegi teise kui ainult iseenda peale.”

      Franny silmad tulitasid pisaratest. „Ja sina ei ole ka põrmugi muutunud,” lausus ta kibedalt. „Kasutad ikka veel iga võimalust, et torgata.”

      „Kuidagi peab ju sinu paksust peakolust läbi tungima.”

      Ema ja tütar põrnitsesid teineteist, nagu nad olid seda teinud aastate jooksul palju kordi.

      Franny pööras esimesena pilgu kõrvale. Ta mõistis valusa pettumusega, et kulutab СКАЧАТЬ