Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soengust – Seanile olid need alati meeldinud just nõnda –, nii et punased lokid langesid õlgadele. Aga sellestki ei piisanud veel täielikuks ümberkehastumiseks. Vannitoa uksest välja astudes pidi ta olema täiesti teine inimene – vähemalt senikauaks, kuni viibib koos produtsendiga. Hinganud sügavalt sisse, hakkas ta kleidinööpe lahti tegema.

      Kui vannitoa ukse lukus võtit pöörati, oli Walker jõudnud juba kärsituks muutuda.

      „Lõpuks ometi! Mida paganat te seal nii kaua…”

      Franny ilmus nähtavale ja viimased sõnad surid mehe huulil. Koos riietega oli naine ära võtnud ka rinnahoidja ja aluspüksid ning seisis nüüd ukseavas, ainsaks ihukatteks mustast pitsist sukahoidja, läbipaistvad sukad ja neljatolliste kontsadega kingad. Ta tardus ahvatlevasse poosi.

      „Noh?” nõudis ta kähedal sosinal, matkides Marilyn Monroed. „Kas ootamine tasus end ära?”

      Walker laskis pilgul üle naise libiseda, peatades selle täidlastel rindadel ja hoolikalt huulepulgaga esile tõstetud nibudel ning langetades siis peenikesele pihale ja jalge vahel olevale punasele kolmnurgale. Mees täheldas rõõmuga, et kogenematust naiivitarist pole enam jälgegi ning tema ees seisab taas seesama vamp, kes oli talle ennist laulnud. Ta patsutas voodile. „Eks tule siia, vaatame järele.”

      Kui see oli läbi, pani Franny end sõnagi lausumata kiiresti riidesse, püüdes kõigest väest hoiduda mõtlemast, mida ta oli teinud, ja jäi ebalevalt seisma, vaadates Walkerit.

      Mees lamas selili voodis, olles tõmmanud lina üle jalgade ja kõhu ning katnud näo käsivarrega, nii et Franny ei osanud arvata, kas ta on ärkvel või magab. Naine tegi suu lahti, et midagi öelda, avas selle veel teisegi korra, ent otsustas lõpuks piirduda üksnes köhatusega, andmaks märku, et on ikka veel seal. Mees avas silmad.

      „Mis on?” mühatas ta.

      „Ma… ee… mõtlesin lihtsalt, et… noh et kuidas jääb proovivõtetega.”

      Mõnda aega ei lausunud Walker sõnagi ning Frannys jõudis juba tekkida kohutav kahtlus, et mees kavatseb oma lubadusest taganeda. Lõpuks lausus produtsent: „Jätan klubisse sõna.” Seejärel sulges ta silmad ja andis märku, et naine ära läheks.

      Kogu järgmise päeva tundis Franny end rüvetatuna. Ehkki Walker oli lubanud ühendust võtta, ei suutnud ta hoiduda mõtlemast, mis saab siis, kui produtsent sõna ei pea. Polnud mingit tagatist, et ta lubaduse täidab, aga Franny ei saanud enam tagasi võtta seda, mida oli omalt poolt andnud.

      Järgmisel õhtul tema enesetunne pisut paranes: tööle jõudnud, leidis ta eest Walkeri kirja, milles mees palus tal minna järgmisel esmaspäeval Hertfordshire’i maakonnas asuvasse Juniperi stuudiosse proovivõtetele. Võimalus oli käes – nüüd oli Frannyl tarvis üksnes tõestada, et temas leidub materjali, millest tehakse filmitähti.

      Kaheksas peatükk

      „Noh, mis sa siis arvad?” Clifford Walker laskis ennast pehmel rohelisel sametdiivanil seljakile ja silmitses ilusat punapead tähelepanelikult.

      Produtsent polnud oodanud, et asjad nõnda lähevad. Vaadates, kuidas Franny Healey esitas Mae Westi numbrit, oli ta tüdrukut himustanud ja olnud valmis kasutama stuudiot vahendina, et saada teda voodisse. Korrakski ei olnud talle pähe tulnud mõtet, et neiust võiks asja saada. Aga proovivõtetel oli Franny hiilanud: ta oli üks neid haruldasi inimesi, kes nägid ekraanil välja ilusamad kui päriselus, ja – pagan võtaks – kuidas ta veel näitles! Nüüd, kui televisioon tegi võidukäiku ja riik enam meelelahutusärisse ei sekkunud, olid Hollywoodi suurtel filmistuudiotel tõepoolest rasked ajad, aga sellegipoolest hoidsid nad uusi andeid otsides silmad lahti ning Walkeri sisetunne ütles, et ta on leidnud kellegi, keda ootab selles äris ees suur tulevik.

      Franny istus produtsendi vastas teisel samasugusel diivanil ega teadnud, mida vastata. Kui palju kordi oli ta ajakirjadest lugenud, mismoodi üks või teine täht oli avastatud, ja soovinud, et see oleks tema. Nüüd oligi.

      Proovivõtted olid olnud põnevad. Nagu teistelgi Hollywoodi gigantidel, oli ka Juniperil stuudio. See paiknes Hertfordshire’i maakonnas silmatorkamatu Elstree küla lähedal, Londonist umbes nelikümmend minutit rongiga sõita. Franny oli rabatud juba ainuüksi stuudio mõõtmetest: see moodustas otsekui omaette väikese küla, mis koosnes jumal teab mis otstarbeks mõeldud mitmesuguse suurusega madalatest neljakandilistest hoonetest. Franny oli juhatatud ühte tühja ehitisse, mis meenutas natuke lennukiangaari. Seal oli ta üle antud režissööri abile – tähtsusetule mehikesele, kes hakkas talle juhtnööre jagama. Hoones oleval lihtsal laval polnud midagi peale musta taustaeesriide, ning seal tuli tal kanda ette lühike stseen: ta pidi mängima naist, kes oli saanud äsja teada, et tema abikaasa on surnud.

      Ekraaniproovile järgnes pingeline ootamine, et Walker temaga ühendust võtaks. Mees oli jätnud klubisse teate, et ootab teda sel pärastlõunal oma hotellitoas. Franny polnud teadnud, mida sellest arvata. Aga vaevalt tuppa astunud, mõistis ta, et sedapuhku kujunevad asjalood teistsuguseks. Produtsent oli tellinud neile mõlemale teed; magamistoa uks oli kindlalt suletud. See meenutas juba ärikohtumist. Ning kui Franny oli istet võtnud, lausus mees võlusõnad. „Kullake, paistab sedamoodi, nagu oleks sul eeldusi saada täheks.”

      Franny ekraaniproovi tulemused olid talle meeldinud, ütles Walker; õigemini oli ta suisa vaimustuses. Ta näidanud filmitut Juniperi personalijuhile Lloyd Cramerile ning tollelegi oli nähtu muljet avaldanud. Koguni sel määral, et nad otsustasid saata Franny Hollywoodi. Neil oli plaanis kasutada teda filmis, mille võtted pidid algama mõne nädala pärast. Tema pidi ainult lennukisse istuma. Franny ei suutnud oma õnne uskuda. Just niisugust uudist oleks ihaldanud kuulda iga tüdruk.

      Aga nüüd, silmitsedes lennukipiletit, mille Walker oli talle oli ulatanud, hammustas ta huulde ja kortsutas kulmu.

      Nähes naise ilmet muutumas, tõmbas ka Walker kulmu kortsu. „Loodetavasti pole sellega mingeid probleeme. Mulle jäi mulje, et sind ei seo siin miski.”

      Kui Franny kohe ei vastanud, jätkas mees, sedapuhku juba natuke teravamalt. „Kas mul oli õigus, kui oletasin, et sul ei ole abikaasat ega kallimat?”

      Naine vaatas talle otsa ja langetas siis pilgu uuesti lennukipiletile, mis kandis 15. märtsi kuupäeva. „Asi on lihtsalt selles, et siin on ainult üks pilet.”

      „Ja siis?”

      Franny viivitas hetke; ta teadis, et ei tohiks seda öelda, aga tundis, et peab selle koorma südamelt ära saama. „Vaadake, mul on laps. Väike tüdruk, kelle nimi on Cara. Ja temata ei saa ma tõepoolest kuhugi minna.”

      Whitechapelisse tagasi sõites ei suutnud Franny kiskuda pilku lennukipiletilt, mille Walker oli talle andnud. Naisel oli tunne, nagu oleks keegi pakkunud talle võimalust, milletaoline avaneb ainult kord elus, ja selle tal siis käest kohe jälle ära napsanud. Nimelt oli Walker teinud ühe asja täiesti selgeks: tema tütre tarvis mingit lisapiletit ei tule.

      „Juba sellegagi tuli kõvasti vaeva näha, et stuudio nõustuks sind üle ookeani lennutama. Kui Lloyd Cramer saab teada, et sul on laps, sõidab tal katus pealt.” Paks mees oli raputanud pead, nagu ei mõistaks ta, mis Frannyle pähe oli karanud. Kurat võtaks, ühe väikese püherdamise eest ei võidud temalt ju ometi enamat oodata. „Kuule, ma kõnnin niigi noateral. Oma võimaluse sa said. Otsusta ise, kas kasutad seda või mitte.”

      Seejärel oli mees tõusnud, lükanud lahti magamistuppa viiva kahe poolega ukse ning Frannyl oli tulnud näidata, kui tänulik ta mehele on. Alles kaks tundi hiljem oli ta lõpuks tohtinud hotellist lahkuda. Praegu üritas naine unustada, kui odava ja alandatuna ta СКАЧАТЬ