Metsik. Cheryl Strayed

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jala kõrgusel ning õhk oli jahedam ja päike kadus äkki pilvede taha. Eelmisel päeval oli kõrbes palav olnud, kuid nüüd, kui lõunaks valgubatooni ja kuivatatud aprikoose sõin, jahtus higist märg Tsärk mu seljas. Ma kaevasin fliisjopi rõivakotist välja ja panin selga. Hiljem heitsin presendile pikali, et veidi puhata, ning jäin kogemata magama.

      Mind äratasid näole langevad vihmapiisad ja ma vaatasin kella. Olin maganud peaaegu kaks tundi. Ma polnud midagi unes näinud, ma polnud üldse adunud, et magan, nagu oleks keegi mulle selja tagant ligi hiilinud ja mind kiviga oimetuks löönud. Istukile tõustes nägin, et mind ümbritseb pilv ja udu on nii paks, et ma ei näe isegi paari jala kaugusele. Kinnitasin taas seljakotirihmad ja jätkasin teekonda kerges vihmasajus, ehkki igal sammul tundus, nagu rühiksin läbi sügava vee. Keerasin T-särgi ja lühikesed püksid kahekorra, et polsterdada puusade, selja ja õlgade neid kohti, mille kott oli veriseks hõõrunud, kuid see tegi asja veel halvemaks.

      Ma jätkasin teekonda hilise õhtupoolikuni, suutmata näha midagi peale selle, mis oli otse mu nina ees. Ma ei mõelnud madudele nagu eelmisel päeval. Ma ei mõelnud: ma matkan Pacific Crest Trailil. Ma ei mõelnud isegi: kuhu ma olen sattunud? Ma mõtlesin vaid edasiliikumisele. Mu vaim oli kui kristallvaas, milles on üksainus ihk. Mu keha oli selle vastand: kotitäis klaasikilde. Iga liigutus tegi valu. Ma lugesin samme, et mõtteid valult eemale juhtida, lugesin mõttes sajani ja alustasin siis uuesti. Numbriplokid tegid kõndimise veidi talutavamaks, nagu peaksin minema vaid ühe sajakonna lõppu.

      Mäkke tõustes taipasin, et ma ei saa aru, mida mägi endast kujutab või kas ma matkan ühel või mitmel omavahel ühendatud mäel. Ma polnud mägede naabruses kasvanud. Olin mõnel mäel matkanud, kuid need olid vaid ühepäevaretked hästi sisse tallatud radadel. Need mäed olid välja näinud kui tõeliselt suured künkad. Kuid asi polnud nii. Nüüd sain aru, et mäed on kihilised ja keerukad, seletamatud ja mitte millegagi võrreldavad. Iga kord, kui ma jõudsin kohta, mida olin mäe või mäeaheliku tipuks pidanud, selgus, et olin eksinud. Tuli minna veel kõrgemale, isegi kui eelnes väike nõlv, mis viis õrritades allapoole. Niisiis tõusin ülespoole, kuni jõudsin tõelise tipuni. Teadsin, et see on tipp, sest seal oli lumi. Mitte maapinnal, vaid seda langes taevast õhukeste helvestena, mis tuule tõukel pöörastes mustrites keerlesid.

      Ma polnud oodanud, et kõrbes võib vihma sadada, ja lumesadu polnud ma päris kindlasti oodanud. Nagu mägedegi puhul, polnud seal, kus mina üles kasvasin, ühtegi kõrbet, ja ehkki ma olin mõnes kõrbes ühepäevamatkal käinud, ei saanud ma päriselt aru, mida kõrbed endast kujutavad. Olin arvanud, et need on kuivad, kuumad ja liivased maa-alad täis madusid, skorpione ja kaktusi. See ei olnud nii. Kõrbetes oli seda kõike ja veel palju muudki. Kõrbed olid kihilised ja keerukad, seletamatud ja mitte millegagi võrreldavad. Mu uus elu pole millegagi võrreldav, taipasin tol retke teisel päeval.

      Olin täiesti tundmatul pinnal.

      See, milline on tegelikult mägi ja milline on tegelikult kõrb, polnud ainsad ootamatused. Ma polnud oodanud, et mu nimme, puusade ja õlanukkide ihu veritsema hakkab. Ma polnud oodanud, et läbin tunnis keskmiselt veidi alla miili, nagu ma oma rehkenduste kohaselt – millega olin maha saanud tänu väga üksikasjalikule reisijuhile – seni olin läbinud, kui arvestada tegeliku matkamisaja sisse ka paljud peatused. Siis, kui mu matk mööda PCT-d polnud veel midagi enamat kui mõte, olin kavatsenud kogu retke vältel läbida keskmiselt neliteist miili päevas, ehkki enamikul päevadest lootsin tegelikult rohkem kõndida, sest mu arvestuslik keskmine hõlmas ka iga nädala või paari tagant võetavaid matkavabu puhkepäevi. Kuid ma polnud ei oma kehva vormiga ega raja tõelise raskusega arvestanud, enne kui matkaga algust tegin.

      Ma laskusin kerget paanikat tundes, kuni lumest sai taas udu ning udust selged vaated tuhmrohelistele ja pruunidele mägedele, mis ümbritsesid mind lähedal ja kaugel ning mille kord lauged, kord sakilised piirjooned olid kahvatu taevaga teravas vastuolus. Kui kõndisin, oli ainsaks heliks mu saabaste rudin kruusasel rajal ning seljakoti kriuksuv ägin, mis mind pikkamööda hulluks ajas. Peatusin ja võtsin koti seljast ning määrisin huulepalsamiga raami seda kohta, kust kriiksumine minu arust pärit oli, aga edasi matkates taipasin, et sellest polnud kasu. Laususin valjusti mõne sõna, et oma tähelepanu mujale juhtida. Hetkest, mil jätsin hüvasti meestega, kes olid mu raja algusse toonud, oli möödunud vaid veidi rohkem kui nelikümmend kaheksa tundi, kuid näis, nagu oleks sellest möödunud nädal, ja mu hääl kõlas üksinduses kummaliselt. Mulle tundus, et satun peagi mõne teise matkajaga kokku. Mind üllatas, et ma polnud seni kedagi näinud, ehkki üksindus osutus õnnistuseks tund aega hiljem, kui mul tekkis äkki tarvidus teha seda, mida ma mõttes vetsuskäimiseks nimetasin, ehkki siin tähendas vetsuskäimine toeta kükitamist ja omaenda kaevatud auku sittumist. Just selleks otstarbeks olin ostnud roostevabast terasest labida, mis rippus mu seljakoti vöörihma küljes vutlaris, millele oli trükitud U-Dig-It8.

      Ma ei saanud sellest aru, aga selline oli seljakotiga matkaja komme, sestap polnud midagi parata. Ma kõndisin, kuni leidsin enda arust sobiva koha, kus riskisin rajalt mõne sammu võrra eemalduda. Võtsin koti seljast, tõmbasin labida vutlarist välja ning sööstsin salveipuhma taha kaevama. Pinnas oli kivine, punakaskollane ja nähtavasti kõva. Sellesse augu kaevamine oli nagu katse purustada köögi graniittööpinda, millele on liiva ja kruusakive puistatud. Sellega saanuks hakkama vaid pneumopuur. Või meesterahvas, mõtlesin vihaselt, raiudes labidaga pinnast, kuni tundus, et mu randmed purunevad. Ma toksisin ja toksisin edutult, ihu külmast vaevahigist leemendamas. Viimaks pidin end sirgu ajama, et mitte püksi sittuda. Polnud muud valikut kui püksid alla lasta – selleks ajaks olin aluspesust loobunud, sest see vaid osatas vermeid mu puusadel –, kükitada ja roojata. Kui valmis sain, olin kergendusest nii jõuetu, et pidin äärepealt omaenda sooja sõnniku hunnikusse kukkuma.

      Seejärel liipasin ringi, korjasin kive ja ehitasin hunniku peale väikese kivivare, et asitõend matta, seejärel matkasin edasi.

      Ma arvasin, et jõuan peagi Golden Oaksi lätte juurde, kuid kell sai seitse ja seda polnud ikka veel näha. Ma ei hoolinud sellest. Liiga väsinud, et nälga tunda, jätsin taas õhtusöögi vahele, hoides sellega kokku vee, mille oleksin toiduvalmistamiseks kulutanud, ja leidsin üsna tasase platsi, kuhu telk püsti panna. Mu seljakoti küljes rippuv väike termomeeter ütles, et õhutemperatuur on 42 kraadi9. Koorisin higised riided seljast ja panin põõsale kuivama, enne kui telki roomasin.

      Hommikul pidin rõivaid jõuga selga tirima. Need olid öösel külmunud ja jäigad nagu lauad.

      Ma jõudsin Golden Oaksi lättele kolmandal päeval pärast mõnetunnist rännakut. Nelinurkne betooniga ümbritsetud lomp tõstis mul tohutult tuju, mitte ainult sellepärast, et lättes oli vesi, vaid kuna selle olid nii ilmselgelt ehitanud inimesed. Pistsin käed vette, häirides mõnda veepinnal ujuvat putukat. Võtsin veepuhastaja välja, asetasin toru vette ja hakkasin pumpama, nagu olin oma Minneapolise-köögi kraanikausis harjutanud. Seda oli raskem teha, kui ma mäletasin, võib-olla seepärast, et harjutades olin pumbanud vaid mõne korra. Nüüd tundus, et pumba kokkusurumiseks on rohkem lihasjõudu vaja. Ja kui mul õnnestuski pumbata, kerkis toruots pinnale ja tõmbas ainult õhku sisse. Ma pumpasin, kuni enam ei jaksanud ja pidin vahet pidama; siis pumpasin jälle ning sain viimaks mõlemad pudelid ja kaamelipauna täis. Selleks kulus peaaegu tund aega, kuid see oli vajalik. Järgmine veeallikas oli heidutavalt kaugel – üheksateistkümne miili kaugusel.

      Mul oli kavas sel päeval veel matkata, kuid selle asemel istusin lätte juurde matkatoolile. Viimaks oli ilm soojaks läinud, päike paitas mu paljaid käsivarsi ja jalgu. Ma võtsin särgi seljast, tõmbasin lühikesed püksid allapoole ja lebasin, silmad kinni, lootes, et päike pakub leevendust ihulappidele, mille seljakott oli veriseks hõõrunud. Kui silmad lahti tegin, nägin enda lähedal rünkal sisalikku. Näis, nagu teeks ta kätekõverdusi.

      „Tere, sisalik,” ütlesin, tema lõpetas kätekõverduste tegemise ja püsis СКАЧАТЬ