Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse kui pikne:

      appi, nüüd mu süda jääb seisma,

      hankige elundidoonor, hüüdsin ma.

      Aga arst ütles: tutkit, mees, ma su raamatut tean,

      kärva nüüd, nagu rott kärvama peab.

      Kas südamest käis läbi valujutt?

      See ongi su ots, ja asi mutt!

      Või äkki, kui veab, siis midagi vähem isiklikku?

      Siin puhkab mees, kes suitsetas voodis

      koos oma naisega, kes süttis samamoodi,

      õieti

      mitte nood kaks,

      vaid peotäis tuhka, mis väljalt toodi.

      KUI MU ISA OLI SAMA VANA kui mina praegu, murdis ta oma senisest elust välja ja alustas uut. Mina olin tookord kuueteistaastane ja käisin Kristiansandi katedraalikooli esimeses klassis. Kooliaasta algul olid mu vanemad ikka veel abielus ja kui neil ka oli probleeme, ei andnud miski mulle märku, mis suunas nende vahekord areneb. Elasime tookord Tveitis, kahe miili kaugusel Kristiansandist orgu rajatud asula servas vanas majas. Maja asus kõrgel kohal, selle taga oli mets ja eest avanes vaade jõele. Aga krundil oli ka suur ait ja kuur. Kui me tol suvel, kui ma kolmeteistaastaseks sain, sinna kolisime, ostsid mamps ja paps kanad, kes olid meil vist pool aastat, enne kui kadusid. Muruplatsi kõrval peenramaal kasvatas paps kartuleid, peenarde taha oli ta kompostihunniku teinud. Üks paljudest ametitest, mille vastu senine vahetada, nagu paps vahel fantaseeris, oli aedniku oma, ja tal oligi selle peale kätt – uusrajoonis, kust me ära olime kolinud, ümbritses meie maja ülikülluslik aed ja seal kasvas ka eksootilisi liike, nagu virsikupuu, mille paps istutas päikesepoolse seina äärde ja tundis suurt uhkust, kui see tõesti saaki andis –, nii et maalekolimisega oli tookord kaasnenud optimism ja tulevikuusk, millesse hakkas tilkhaaval, kuid kindlalt sugenema irooniat, sest üks vähestest konkreetsetest seikadest, mida ma isa elust neil aastatel mäletan, on repliik, mille ta lausus ühel suveõhtul laua taga, kui me – tema, ema ja mina – aias grillisime.

      „Noh, kas me ei ela nüüd maailmatu toredasti?”

      Iroonia oli lihtsakoeline, nii et isegi mina selle ära tabasin, aga samal ajal keerukas, sest ma ei taibanud selle põhjust. Selline õhtu oligi minu jaoks tore. Iroonia tegelik tähendus jooksis tol aastal allhoovusena läbi ülejäänud suve: käisime varahommikust saadik jões ujumas ja mängisime varjulistel muruväljakutel jalgpalli, sõitsime rattaga Hamresandeni kämpingusse ujuma ja tüdrukuid vahtima, ja juulis läksime Norway Cupile, kus ma jõin ennast esimest korda täis. Kellegi tuttaval oli korter, kellegi tuttav oli nõus meile õlut ostma, ja siis ma istusin ja jõin ühel suvisel õhtupoolikul ühes võõras toas, ja see oli nagu rõõmuplahvatus, mitte miski ei olnud enam ohtlik ega muretsemist väärt, ma muudkui naersin ja naersin, ja keset kõike seda võõrast mööblit, võõraid tüdrukuid, võõrast aeda akna taga mõtlesin ma, et ma tahan, et nii oleks alati. Täpselt nii. Ainult naerda, kõigile kihkudele järele anda. Sellest õhtust on mul kaks fotot: ühel pikutan ma põrandal kehadepuntras ja hoian käes surnupealuud, minu pea aga on lahus kätest ja jalgadest, mis ulatuvad välja teiselt poolt, ja nägu moonutab just nagu rõõmugrimass. Teine foto on minust üksi: pikutan voodis, ühes käes on õllepudel, teisega hoian jalgevahe kohal surnupealuud, mul on ees päikeseprillid ja suu on naerust pärani. Oli 1984. aasta suvi, ma olin viieteistaastane ja teinud just avastuse: juua on vapustavalt mõnus.

      Järgmistel nädalatel jätkus senine lapseelu: lesisime ja tukkusime kose all kaljudel, sukeldusime aeg-ajalt kulpasse, sõitsime laupäevahommikuti bussiga linna, kus ostsime maiustusi ja käisime plaadipoodides, kõige taustal aga kogu aeg suur põnevus gümnaasiumi pärast, kuhu ma varsti pidin minema. See ei olnud peres ainus muudatus: ema oli meditsiinikoolist, kus ta töötas, palgata puhkust võtnud ja pidi õppima selle aasta Bergenis, kus Yngve juba elas. Plaan oli selline, et meie papsiga elaksime Tveiti majas kahekesi, ja seda me esimestel kuudel ka tegime, kuni ta pani ette, arvatavasti selleks, et mind jalust ära saada, et võiksin elada minu vanavanematele kuuluvas majas Elvegatenil, kus vanaisa oli kõik need aastad raamatupidamiskontorit pidanud. Kõik mu sõbrad elasid Tveitis ja uusi gümnaasiumikaaslasi ei tundnud ma enda arust nii hästi, et nendega pärast tunde kokku saada, nii et kui mul trenni ei olnud, kus ma käisin tollal viis korda nädalas, konutasin üksi kodus ja vaatasin telekat, tegin ärklitoa laua taga koolitööd või pikutasin sealsamas laua kõrval voodis, kuulasin muusikat ja lugesin. Vahel käisin Sannesis, nagu oli meie koha nimi, et tuua riideid, kassette või raamatuid, ja mõnikord ka ööbisin seal, aga ma eelistasin vanavanemate maja, sest meie koju oli sugenenud midagi külma, arvatavasti sellepärast, et seal enam midagi ei tehtud: paps sõi enamasti linnas ja toimetas kodus minimaalselt. See jättis maja õhustikku oma jälje, ja enne jõulu oli kodu nagu maha jäetud. Teisel korrusel vedelesid teleka ees diivanil väikesed kuivanud kassijunnid, köögivalamu kõrval seisis virn pesemata nõusid ja kõik radiaatorid olid nulli keeratud, välja arvatud reflektor, mille paps endaga igasse tuppa kaasa võttis. Tema hing oli haige. Ühel õhtul, kui ma sinna läksin, see võis olla detsembri algul, ja olin koti oma jääkülma tuppa viinud, kohtasin teda esikus, kui ta tuli aidast, mille alumisele korrusele oli korter sisse seatud; tema juuksed olid sakris ja pilk sünge.

      „Kütaks äkki ahju, mis sa arvad?” ütlesin ma. „Siin on külm.”

      „Athvad?” ütles paps. „Kuthaditki ma siin ei athva.”

      Ma ei osanud r-i öelda, polnud kunagi osanud, see oli üks mu hilise lapsepõlve traumasid. Papsil oli kombeks mind järele ahvida, ühelt poolt siis, kui ta tahtis mulle nina alla hõõruda, et ma seda ei oska, püüdes mind asjatult panna end kokku võtma ja r-i tõeliste lõunanorralaste põrinaga hääldama, teisalt siis, kui talle minu juures miski vastu hakkas, nagu praegu.

      Keerasin talle selja ja läksin tagasi trepist üles. Seda rõõmu ma talle kinkida ei tahtnud, et ta näeks, kuidas mu silmad kalkvele tõmbuvad. Häbi selle pärast, et ma – ise viieteist-, varsti kuueteistaastane – olin nutulävel, oli tugevam kui ahvimise põhjustatud alandus. Harilikult ma enam ei nutnud, aga isal oli minu üle võimu, millest mul ei õnnestunud vabaneda. Aga meelt avaldada ma oskasin. Läksin üles oma tuppa, kahmasin kaasa paar uut kassetti ja toppisin kotti, võtsin selle ühes esiku kõrvale garderoobituppa, pistsin kotti ka mõne kampsuni, läksin esikusse tagasi ja panin riidesse, viskasin koti selga ja astusin õue. Lumel oli koorik peal, garaaži laternate tuled peegeldusid läikival lumel vastu, see oli laternate all päris kollane. Ka teeäärne väli helendas, sest öö oli tähine ja teisel pool jõge mägede kohal rippus peaaegu täiskuu. Hakkasin mäest alla lentsima. Sammud krudisesid rehvijälgedes. Peatusin all postkasti juures. Äkki oleksin pidanud talle ütlema, et ma ära lähen. Teisalt kaoks siis asja mõte. Tahtsin ju, et see paneks ta oma käitumise üle järele mõtlema.

      Mis kell võis olla?

      Tõmbasin vasaku kinda poolenisti käest, sikutasin jopivarrukat ülespoole ja heitsin pilgu kellale. Kahekümne pärast kaheksa. Buss läheb poole tunni pärast. Jõuan vabalt üles tagasi minna.

      Aga ei. Ei tule mõttessegi.

      Viskasin koti uuesti selga ja jätkasin teed mäest alla. Kui ma majale viimase pilgu heitsin, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Ju ta arvas, et olen ikka veel oma toas. Niisiis oli ta kahetsema hakanud, toonud puid ja teinud ahju tule.

      Jõel praksatas jää. Pragin jooksis kaugusse ja kerkis laugete orunõlvade poole.

      Seejärel müristas.

      Mul jooksis judin üle selja. Müristamine tekitas mus alati vaimustust. Vaatasin üles tähtedest kirendavasse taevasse. Oosi kohal rippuvat kuud. Autotulede kuma teisel pool jõge, mis lõi pimedusse suuri valgussälke. Puid, mis mustavalt ja hääletult, aga mitte vaenulikult jõekallast palistasid. Kaht puust СКАЧАТЬ