Meile tuleb iga päev üllatusena, et õhtusöögiks peab süüa ostma. Nagu seegi, et iga kuu lõpul on vaja arveid maksta. Kui mõni ametiasutus mu pangaarvele aeg-ajalt raha ei kannaks, näiteks lepingutasu, raamatuklubi müügitulu või paar punast krossi mõne õpiku eest, või nagu nüüd sügisel teise poole välismaa honorari, mille olin täiesti unustanud, läheks asi metsa. Aga niisugune pidev improviseerimine võimendab hetke olulisust, mis võib loomulikult kujuneda täiesti ettearvamatuks, kuna miski selles ei suju iseenesest, ja kui elu paistab siis helge, mida see mõistagi sekka ka on, muutub kohalolekutunne võimsaks ja rõõm sellele vastavalt tormiliseks. Oo, kuidas me siis särame! Kõik lapsed on täis tegutsemisindu ja püüdlevad vaistlikult rõõmu poole, nii et kui mul siis on pisut enam energiat ja ma olen nendega kannatlikum, unustavad nad oma jonni või vihahoo mõne minutiga. Loomulikult on masendav, et siis, kui ma olen selle tohuvabohu keskel pisarate ja frustratsiooni sohu vajunud, pole vähimatki abi teadmisest, et lastega peab kannatlik olema. Ja kui ma juba soos olen, viib iga järgmine tegu selleni, et mind kistakse veelgi sügavamale. Ja samavõrra masendav on teadmine, et mul on tegemist lastega. Et need on lapsed, kes mind sohu kisuvad. Selles on midagi sügavalt vääritut. Niisugustes olukordades olen ma lõputult kaugel inimesest, kes ma olla tahan. Enne laste saamist ei olnud mul säärastest asjadest aimugi. Siis mõtlesin, et küll kõik läheb hästi, kui ma nende vastu hea olen. Ja nii see ju tegelikult ka on, aga mitte miski, mida ma seni näinud olin, ei hoiatanud mind ette mu elu anastamise eest, mis lastega kaasneb. Selle kohutava läheduse eest, mida nende vastu tundma hakkad, kuidas su oma temperament ja meeleolu otsekui põimub nende temperamendi ja meeleoluga, nii et sa ei saa oma halvimaid külgi enam enda teada jätta ja varjata, vaid need võtavad kuju sinust väljaspool ja virutavad sulle tagasi. Sama käib mõistagi su parimate külgede kohta. Sest kui jätta kõrvale kõige hullumeelsemad perioodid, kui sündisid kõigepealt Heidi ja seejärel John ja mil nende tundeelu, kes seda läbi tegid, nihestus sel moel, et selle kohta pole paremat sõna kui kriisiaegne, on nende elu enamalt jaolt stabiilne ja pilvitu, ja kuigi ma vahel nende peale vihastan, nad siiski usaldavad mind ja otsivad mu lähedust iga kord, kui nad seda vajavad. Kõige rohkem meeldib neile kogu perega õues ühiselt tegutseda, ja nad ei nõua midagi muud kui kõige lihtsamat, mis on nende jaoks täis põnevust: jalutuskäik Västra Hamnenisse päikesepaistelise ilmaga, algul läbi pargi, kus kepihunnikust piisab, et neile pooleks tunniks tegevust pakkuda, seejärel sadamasse vaatama purjekaid, mis pakuvad neile suurt huvi, ja siis lõunasöök mere ääres treppidel, kus me kinnitame keha sealsest itaalia kohvikust ostetud panini’dega, sest kaasaleibade peale me loomulikult ei tulnud, ja seejärel tund aega lihtsalt ringijooksmist ja mängu ja naeru, Vanja oma iseloomuliku tilpava jooksusammuga, mis on tal sestsaadik, kui ta pooleteiseaastaseks sai, Heidi alati õhinal suure õe sabas tatsamas, valmis võtma vastu tollelt pudenevaid harvu ühtekuuluvuse ande, kuni me sama teed koju tagasi läheme. Kui Heidi kärus magama jääb, läheme Vanjaga kohvikusse, ta armastab neid hetki, kui saab meiega omaette olla, joob limonaadi ning lobiseb ja pärib kõikvõimalikke asju, nagu kas taevas on millegi küljes kinni, kas miski võiks sügise saabumist takistada või kas ahvidel on luukere. Kui see rõõm, mis mind siis valdab, polegi just ülevoolav, vaid lähemal rahulolule või rahule, on see siiski puhas rõõm. Ja erilistel hetkedel võib-olla isegi õnn. Ja kas sellest ei piisa? Kas sellest siis ei piisa? Noh, kui eesmärk oleks õnn, siis piisaks. Aga minu eesmärk ei ole õnn, see pole kunagi mu eesmärk olnud, mis ma sellega pihta hakkaksin? Mu eesmärk ei ole ka perekond. Kui see oleks nii ja ma võiksin kogu oma aja ja jõuvaru selle peale kulutada, oleks see kindlasti täiesti võrratu. Siis võiksime elada Norras, käia talvel suusatamas ja uisutamas, kaasamoon ja termos kotis, minna suvel paadiga merele, käia ujumas ja kalal, telkida, sõita teiste lastega perede seltsis välismaale puhkama, elada korras kodus, veeta aega maitsvat toitu valmistades, olla koos sõpradega, olla rõõmsad ja õnnelikud. Oh, see kõlab nagu karikatuur, kuid ma näen iga päev peresid, kelle elu lastega just niiviisi sujub. Lapsed on puhtad ja ilusasti riides, nende vanemad on rõõmsad, ja kui nad tõstavadki vahel häält, siis ei röögi nad laste peale nagu poolearulised. Nad käivad nädalavahetusel väljasõitudel, üürivad suveks Normandias maja ja nende külmkapp pole kunagi tühi. Nad töötavad pangas või haiglas, it-firmas või kohalikus omavalitsuses, teatris või ülikoolis. Miks peab minu kirjanikuamet mu tollest maailmast välja lülitama? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et kõik meie lapsevankrid näevad välja, nagu oleksime need prügimäelt leidnud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et ma jõuan lasteaeda, pilk sõge ja nägu frustratsioonist groteskseks maskiks tardunud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et lapsed panevad tagajärgedest hoolimata oma tahte maksma? Kust see segadus meie elus pärit on? Ma tean, et suudan selle taanduma sundida, tean, et ka meist võib niisugune perekond saada, aga siis pean ma seda tahtma ja siis peab kogu elu keerlema vaid selle ümber. Ja seda ma ei taha. Perekonna heaks teen ma kõik, mis vaja, see on minu kohus. Ainus, mida ma elult olen õppinud, on see irinata välja kannatada ja nõnda siginev igatsus kirjutamisega ära põletada. Kust see ideaal pärit on, pole mul õrna aimu, ja kui ma seda enda ees nüüd must valgel näen, paistab see lausa perversne: miks pigem kohustus kui õnn? Küsimus õnnest on banaalne, mitte aga järgnev küsimus mõttest. Mul tulevad pisarad silma ilusat maali vaadates, aga mitte siis, kui ma oma lapsi vaatan. See ei tähenda, et ma neid ei armasta, armastan küll, kogu südamest, ent mõte, mille nad annavad, ei saa täita tervet elu. Vähemalt minu oma. Varsti saan neljakümneaastaseks, ja kui ma juba neljakümnene olen, siis varsti saan viiskümmend. Kui olen viiekümnene, siis varsti ka kuuekümnene. Kui olen kuuekümnene, siis varsti ka seitsmekümnene. Ja sellest aitab. Siis võiks hauakiri kõlada nii: Siin puhkab mees, kes oma risti kandis. See talle lõpuks surmahoobi andis. Või äkki hoopis:
Siin puhkab mees, kes leppis kõigega
ja elas sestap poole vinnaga.
Viimased ta sõnad enne pauku,
kui ta lendas surmaauku,
olid: isver, siin on külm kui Koola,
kas mõni pakuks elu soola?
Või äkki hoopis:
Siin puhkab kirjanik,
tõtt-öelda tore jõnn,
kuid oli liiga tõsilik
ja tundmata jäi õnn.
Kord sõnu täis tal oli suu,
nüüd on seal muld ja muu.
Hei, ussid-vaglad, tulge
ja seda raibet sööge,
säh, pistke pintsli silm tal,
see ammu vaikselt mulla all,
ärge nii pepsid olge.
Aga kui mul on ees veel kolmkümmend aastat, pole garanteeritud, et ma jään ikka samasuguseks. Nii et äkki pigem midagi sellist?
