Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Baltimaades, sest usuti, et see võib kukutada valitsuse ja sillutada teed nende enda autonoomiale.

      Mässumeel levis ka maapiirkondadesse. Nähes valitsuse nõrkust, kasutas talurahvas võimalust ja hakkas korraldama maaomanike vastu rendistreike. Nad hõivasid aadlike maid, raiusid maha nende puid ja tegid nende heina. Varasuvel algasid juba täielikud rünnakud mõisate vastu, mõisnike vara omastati ja härrastemajad pandi põlema, sundides maaomanikud põgenema. Pealtnägijad on rääkinud põlevate mõisamajade kumast valgustatud taevast ja teedel liikuvatest vankrivooridest, mis olid täis kokku riisutud kraami. 1905.–1906. aasta ülestõusude ajal hävines peaaegu 3000 mõisamaja (15 protsenti üldarvust). Suur osa vägivallast koondus Moskvast lõuna poole jäävasse kesksesse põllumajanduspiirkonda, kus olid kõige suuremad mõisad ja talurahva vaesus kõige põletavam.

      Kohalikud mõisnikud palusid talupoegade vastu abi ja valitsus saatis kohale soldatid. Jaanuarist oktoobrini 1905 kasutati sõjaväge talurahva ülestõusude mahasurumiseks vähemalt 2700 korda, mistõttu juba vägede Mandžuuriasse saatmisega nõrgenema hakanud armeedistsipliin lagunes veelgi kiiremini. Üha suurenev mässumeelne revolutsioonioht kodumaal koos väljavaatega saada võõrsil sõjaliselt lüüa sundis tsaari Jaapaniga rahu otsima. Osutus võimatuks – nagu uuesti ka 1917. aastal – pidada kodus rulluva sotsiaalse revolutsiooni ajal ka sõda välismaal. Suur osa jalaväelastest olid endised talupojad ja neile ei meeldinud sugugi, kui neid kasutati rahutuste mahasurumiseks maal. Terved üksused keeldusid käsku täitmast ja sagenesid soldatite ülestõusud. Koguni kasakate ratsavägi – keda teati kui kõige ustavamaid tsaari sõdureid – läks mässumeelsetega kaasa. Ja seejärel, nimelt 14. juunil, levisid rahutused Musta mere laevastikku.

      Mäss sai alguse roiskunud lihast. Soomuslaeva Potjomkin laevaarst kuulutas liha söödavaks. Kui meremehed läksid kaptenile kaebama, andis too käsu nende eestkõneleja Vakulentšuk maha lasta. Meeskond tõstis mässu, tappis seitse ohvitseri ja heiskas laeval punase lipu. Mässajad viisid Potjomkini Odessasse, kus streikivad töölised olid viimased kaks nädalat olnud linnavalitsusega sama hästi kui sõjas. Vakulentšuki põrm viidi auvalve saatel sadamast linna viiva marmortrepi jalamile (hiljem jäädvustati see Eisensteini filmis). Sadamasse kogunes tohutu rahvahulk ja märtrist revolutsionääri sark ümbritseti pärgadega. Rahvast saadeti laiali ajama sõjavägi. Trepist alla liikudes tulistasid soldatid valimatult allpool sisse piiratud eraisikuid: enne kui tulistamine lõppes, oli tapetud 2000 ja haavatud 3000 inimest. Mässajad sõitsid Constanţasse Rumeenias, kus nad loovutasid Potjomkini, et saada varjupaika. Mäss polnud iseenesest kuigi suur oht. Aga see tekitas palju piinlikkust valitsusele, sest näitas kogu maailmale, et revolutsioon on levinud juba riigi sõjamasina südamesse.

      Kuigi Vene keisririik oli kokkuvarisemise äärel, reageeris valitsev režiim kriisile tavapärase ebakompetentsuse ja põikpäisusega. Nikolai II näis olukorra ohtlikkust mitte mõistvat: ajal kui kogu riik oli langemas kaosesse, kirjutas ta päevikusse triviaalseid sissekandeid ilmast ja teelauas viibinud seltskonnast. Nõuandjad seletasid tsaarile, et verise pühapäeva meeleavalduse eest on vastutavad välismaa agendid. Hoolikalt välja valitud „usaldusväärsete” tööliste esindus toodi keisripaleesse ja rivistati nagu lapsed üles, et kuulata tsaari loengut, milles ta süüdistas töölisi, et nood on lasknud end „välismaa revolutsionääridel” petta, aga lubas „nende patud andestada”, sest usub nende „vankumatut andumust”. Kui uus siseminister Aleksandr Bulõgin soovitas, et riigi rahustamiseks võib vaja minna poliitilisi järeleandmisi, oli Nikolai rabatud. Ta lausus ministrile: „Võiks arvata, nagu kardaksite, et võib puhkeda revolutsioon.” „Teie Majesteet,” vastas Bulõgin, „revolutsioon on juba alanud.”26

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      S. Fitzpatrick, ‘Ending the Russian Revolution: Reflections on Soviet History and Its Interpreters’, Elie Kedourie Memorial Lecture, Proceedings of the British Academy, 162. kd (Oxford, 2009), lk 36–37.

      2

      R. G. Robbins, Famine in Russia, 1891–92 (New York, 1975), lk 6.

      3

      L. Tolstoi, Pisma grafa L. N. Tolstogo k žene, 1862–1910 gg. (Moskva, 1913), lk 208.

      4

      L. Haimson (toim), The Making of Three Russian Revolutionaries: Voices from the Menshevik Past (Cambridge, 1987), lk 68.

      5

      A. M. Romanov, Once a Grand Duke (London, 1932), lk 168–169.

      6

      R. Zelnik (toim), A Radical Worker in Tsarist Russia: The Autobiography of Semėn Ivanovich Kanatchikov (Stanford, 1986), lk 151–152.

      7

      J. Słomka, From Serfdom to Self-Government: Memoirs of a Polish Village Mayor, 1842–1927 (London, 1941), lk 171.

      8

      R. Suny, ‘Nationality and Class in the Revolutions of 1917: A Re-examination of Categories’, väljaandes N. Lampert ja G. Rittersporn (toim), Stalinism: Its Nature and Aftermath (London, 1932), lk 232.

      9

      J. Brooks, When Russia Learned to Read: Literacy and Popular Literature, 1861–1917 (Princeton, 1985), lk 55–56.

      10

      T. von Laue, ‘A Secret Memorandum of Sergei Witte on the Industrialization of Imperial Russia’, Journal of Modern History, 26, 1954, lk 71.

      11

      L. Trotsky, 1905 (New York, 1972), lk 291.

      12

      J. Simms, ‘The Famine and the Radicals’, väljaandes E. Judge ja J. Simms (toim), Modernization and Revolution: Dilemmas of Progress in Late Imperial Russia. Essays in Honor of Arthur LK Mendel (New York, 1992), lk 16.

      13

      A. Resis, ‘Das СКАЧАТЬ