Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panid end maksma kaupmeeste, inseneride ja maaomanikena (nagu näiteks Lopahhin Tšehhovi näidendis, kes ostab kirsiaia). Kaupmeestest said ülikud. Ülikute pojad ja tütred hakkasid omandama vabameelsemaid elukutseid. Ühiskonna liikuvust kiirendas kõrghariduse levik. Ajavahemikus 1860–1914 kasvas üliõpilaste arv Venemaal viielt tuhandelt kuuekümne üheksale tuhandele. Avalik arvamus ja avalikkuse tegevus leidsid neil aastail üha rohkem väljundeid: päevalehtede arv kasvas kolmeteistkümnelt 856-le ja avalike institutsioonide arv 250-lt rohkem kui 16 000-ni.

      Need muutused aitasid samuti kaasa rahvusliku liikumise elavnemisele keisririigi äärealadel. Kuni maakoolide ja kommunikatsioonivõrkude tekkimiseni jäi rahvuslus elitaarseks liikumiseks linnades õiguse eest kasutada rahvuskeelt koolides ja ülikoolides, kirjandusteoseid avaldades ning ametlikus asjaajamises. Väljaspool linnu jäi selle mõju piiratuks. Talurahvas polnud oma rahvusest peaaegu teadlik. „Ma ise ei teadnudki, et olen poolakas, enne kui hakkasin lugema raamatuid ja lehti,” on meenutanud üks talupoeg pärast 1917. aastat.7 Paljudes piirkondades, näiteks Ukrainas, Valgevenes ja Kaukaasias oli segiläbi nii palju rahvaid, et eelkõige eristati kohalikku, aga mitte rahvuslikku identiteeti. „Kui keegi küsiks tavaliselt talupojalt Ukrainas tema rahvust,” täheldab üks Briti diplomaat, „vastaks mees, et ta on kreeka õigeusku. Kui nõuda edasi, kas ta on suurvenelane, poolakas või ukrainlane, vastab ta tõenäoliselt, et on talupoeg, ja kui siis küsida, mis keelt ta räägib, kostaks ta, et räägib kohalikku keelt.”8

      Massilisem rahvuslik liikumine sai arenema hakata koos maakoolide ja muude institutsioonide, näiteks talurahvaliitude ja kooperatiivide levikuga, aga ka tänu teede ja raudteede rajamisele ning postiteenuste ja telegraafi tulekule kaugematesse maapiirkondadesse: kõik see juhtus väga kiiresti 1917. aastale eelnenud kümnenditel. Kõige edukamad liikumised ühendasid talurahva võitluse maa eest (kus see oli välismaiste omanike, ametnike ja kaupmeeste valduses) ja nõudsid ühtlasi rahvuskeelele õigusi, mis võimaldaks talurahval lihtsamat pääsu koolidesse, kohtutesse ja valitsusasutustesse.

      Niisugune kombinatsioon oli edu võtmeks Ukraina rahvuslikule liikumisele. Asutava kogu valimistel novembris 1917, mis olid esimesed demokraatlikud valimised riigi ajaloos, andis 71 protsenti Ukraina talurahvast oma hääle rahvuslastele – poliitilise teadlikkuse hämmastav muutus üheainsa põlvkonna jooksul. Liikumine korraldas talurahva võitlust võõramaalastest (peamiselt vene ja poola rahvusest) maaomanike ja niinimetatud välismaise mõju vastu linnades (kus andsid tooni venelased, juudid ja poolakad). Pole sugugi juhus, et talurahva ülestõusud puhkesid 1902. aastal kõigepealt nendes piirkondades Poltava kubermangu ümber, kus ukrainlaste rahvuslik liikumine oli kõige jõulisem.

      Üle kogu Venemaa ilmnenud uued tuuled – mis puudutasid linnu ja massikommunikatsioone, rahamajandust ning eelkõige maakoole – sünnitasid uue, noorema ja parema kirjaoskusega talurahva põlvkonna, kes hakkas otsima teed, kuidas teha lõpp patriarhaalsele külaelule. Kogu keisririigi rahvastiku kirjaoskus tõusis 1897. aasta 21 protsendilt Esimese maailmasõja eelõhtuks 40 protsendile. Kõige kõrgemad maaelanikkonna kirjaoskuse näitajad olid linnalähedaste alade noorte meeste hulgas (üheksa kümnest Peterburi ja Moskva kubermangu maapiirkondadest keiserlikku sõjaväkke võetud nekrutist oskas lugeda ja kirjutada juba 1904. aastal). Kirjaoskuse ja revolutsiooni side on hästi teadaolev ajalooline fenomen. Nüüdisaja Euroopa ajaloo kolm suurt revolutsiooni – Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal – leidsid kõik aset ühiskonnas, kus kirjaoskuse tase lähenes viiekümnele protsendile. Kirjaoskus aitab levida uutel ideedel ja võimaldab talurahval omaks võtta uusi tehnoloogiaid ja omandada ametnikuoskusi. Vene revolutsiooni kohalikud aktivistid olidki peamiselt pärit sellest uuest kirjaoskajate põlvkonnast, kes oli saanud hariduse vana režiimi viimaste kümnendite külakoolide buumist ja kes oli nüüd küllalt arvukas, et anda uusi ideid edasi kirjaoskamatutele. Oma hilinenud jõupingutustega anda tavainimestele haridust aitas tsaarivõim iseendale hauda kaevata.

      Maakoolide laste hulgas 1900. aastatel tehtud uuring näitas, et peaaegu pooled neist tahtsid omandada „haritud elukutset” linnas ja vähem kui kaks protsenti kavatses astuda oma talunikest vanemate jälgedes. „Tahan saada poeselliks,” rääkis üks koolipoiss, „sest mulle ei meeldi tammuda poris. Tahan olla samasugune nagu need, kes on puhtalt riides ja töötavad poesellina.”9 Neile noorukitele oli parema ühiskondliku positsiooni soov tihtipeale sünonüüm mõistele „töö linnas”. Sama hästi kui iga töö linnas näis maaelu raskuse ja tuima rutiiniga võrreldes ihaldusväärne. Nende silmis oli küla ebausust ja halvavast vaesusest küllastunud „pime” ja „mahajäänud” paik – maailm, mida Trotski kirjeldas kui „ikoonide ja tarakanide” Venemaad – ning nad pöörasid oma pilgud linna ja selle moodsate väärtuste kui iseseisvusele ning eneseväärikusele viivale teele. See siin oli alus kultuurirevolutsioonile, millele bolševism võis toetuda. Partei lihtliikmeid värvati peamiselt just niisuguste talurahva päritolu noormeeste hulgast, kelle moodne ideoloogia toetus nende vana talupojamaailma eitusele. Revolutsioon pidi kogu selle külamaailma kogu täiega minema pühkima.

      Olles vaesuse, ülerahvastatuse ja aina tõusva maarendi tõttu sunnitud maalt lahkuma, tulid miljonid talupojad linnadesse või läksid tööle maal asuvatesse vabrikutesse ja kaevandustesse. Vana režiimi viimase poolsajandi jooksul kasvas keisririigi linnaelanikkond 7 miljonilt 28 miljonile. 1890. aastatel oli see kasv kõige kiirem, sest näljahädast põhjustatud kriisi mõju langes kokku forsseeritud industrialiseerimisprogrammi ja raudteede ehitamisega, mida tõukas tagant krahv Witte, kes oli 1892. aastast saadik rahandusminister.

      Talurahva migratsioonil linnadesse oli kindel muster: kõigepealt tulid noored mehed, seejärel abielumehed, siis vallalised neiud ja lõpuks abielunaised ning lapsed. See näitab, et põlluharijad püüdsid hoida oma raskustes talusid elus nii kaua kui vähegi võimalik. Noored mehed saatsid kaevandustes ja vabrikutes teenitud raha kodukülla, kuhu nad ise tulid tagasi viljakoristuse ajaks, nagu see on tavapärane arenevates ühiskondades. Linna ja maa vahel oli kogu aeg edasi-tagasi liikumist. Võime samavõrd rääkida Venemaa linnade „talurahvastumisest”, kuivõrd maad harivate talupoegade kadumisest.

      Töötingimused vabrikutes olid kohutavad. Witte ütlust mööda oli „maaelu vähenõudlikes oludes üles kasvanud” töölist „palju kergem rahuldada” kui tema ametivenda Euroopas või Põhja-Ameerikas, nii et „madalad palgad osutusid Vene ettevõtlusele taeva kingituseks”.10 Tööliste kaitseks oli vähe õigusakte. Briti tööliste 1840. aastate ja sakslaste 1880. aastate saavutused jäid Vene töölistele unistuseks ka sajandivahetusel. Kaks kõige tähtsamat vabrikuid puudutavat seadust – üks 1885. aastast, mis keelas naiste ja laste öötöö, ning teine 1897. aastast, mis piiras tööpäeva pikkuse üheteistkümne ja poole tunniga – tuli valitsuse käest lausa välja pigistada. Väikeste töökodade kohta seadusi polnud, ehkki just nendes töötas arvatavasti suurem osa riigi tööjõust ja kindlasti suurem osa naistest. 1914. aastaks moodustasid naised 33 protsenti tööstustöölistest, tekstiili- ja toiduainetetööstuses aga olid nad selges enamuses. Järelevalvel, mille ülesanne oli tagada, et vabrikud täidavad seadust, ei olnud mingit mõjujõudu, ja nii ei teinud tööandjad sellest väljagi. Ventileerimata töökohad olid täis mürgist tossu. Põrand oli tuubil täis ohtlikke masinaid: sageli juhtus tööõnnetusi. Siiski polnud enamikul töölistel seaduslikku õigust kindlustusele, ja kui keegi kaotas silma või jäseme, võis ta loota kõigest mõne rubla suurusele hüvitisele. Tööliste streigid olid ebaseaduslikud. Kuni 1905. aastani polnud ühtki seaduslikku ametiühingut.

      Paljud vabrikuomanikud kohtlesid töölisi nagu pärisorje. Vabriku väravast väljumisel otsiti töölised varguste vältimiseks läbi ja neid trahviti või koguni piitsutati ka eeskirjade väikseimagi rikkumise puhul. Niisugune alandav orjapidamiskord ei meeldinud põrmugi töölistele, kellele see oli solvav, ning üks peamisi nõudmisi pärast 1905. aastat puhkenud streikide ja muude protestiavalduste ajal oli lugupidav kohtlemine.

      Vene СКАЧАТЬ