Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kontakte huntide ja inimeste vahel kas jahipidamise kaudu või siis, kui hundid otsisid jäätmeid inimeste laagripaikade ümber või sõid inimeste väljaheiteid. Aga esmalt pidi midagi juhtuma, midagi dramaatilist, miks inimesed enam hunte ohuks ei pidanud.

      Oli tõeline juhus, et ma vastuse otsa komistasin.

      3. peatükk

      MINU VANEMATE GARAAŽIS

      Parim paik teaduslikeks avastusteks

      Nii nagu üks Seattle’i grungebänd, alustasin ka mina oma vanemate garaažis. Meil Atlantas, Georgias oli hilissügis ja krõbekülm. Garaažil oli ainult kolm seina. Tuul lõikas läbi mu soojendusdressi pükste ja meenutas, miks garaažidel tavaliselt uksed on. Nagu enamik garaaže, oli ka meie omal õliplekkidega kaetud tsementpõrand, millel hunnikute viisi rämpsu. Värvipurgid, vanad mänguasjad ja matkatarbed olid rivistatud seinte äärde. Isa oli ühe vana Mad River kanuu nii hooletult lakke kinnitanud, et ma olin veendunud, et see kukub iga minut alla.

      Seina ääres istus minu parim sõber – Oreo. Mu vanemad said Oreo naabrite käest. Paadunud Georgia Tech’i88 austajana oli mu isa vaimustunud ideest, et meie uue labradorikutsika vanemate nimed olid GT ja Jacket. Ta lootis, et ma annan meie kutsikale nimeks Buzz, nagu nimetati ka Georgia Tech’i kollases vammuses maskotti. Kuna ma olin siis seitsmeaastane, panin koerale nime hoopis oma lemmikute – Oreo küpsiste järgi.

      Meie äärelinna maja ümber oli tara, aga see oli rohkem sümboolne barjäär. Oreo oskas avada väravat, kui me unustasime selle lukku panna, ja üks aianurk oli piisavalt madal, et ta sai sealt vabalt üle hüpata. Oreo hulkus pidevalt ringi ja tekitas pahandusi. Aeg-ajalt helistati mu emale, sest Oreo oli end ise naabrite basseinipeole kutsunud ja pladistas koos lastega vees ringi. Või leidsime näiteks koju jõudes, et naaber oli oma muruniidukiga lõksu jäänud, kuna Oreo tõi muudkui oma tennispalli niiduki ette, et sundida naabrit lõputut viska–too mängu mängima.

      Aga Oreo tekitas probleeme ainult siis, kui mind kodus ei olnud. Kõigele muule eelistas ta minu seltsis ajaveetmist. Me luusisime metsas, ujusime ümbruskonna järvedes ja käisime külas mu sõpradel ning nende koertel. Oreo oli nii truu, et kui ma ööseks sõprade poole jäin, istus ta trepil niikaua, kuni me järgmisel hommikul koju hakkasime minema. Ma olin haaratud pesapallist samamoodi nagu Oreo minust. Me olime ideaalne paar. Ma võisin visata kotitäie pesapalle, oodata, kuni Oreo toob pallid tagasi, ja alata palliviskamisega jälle otsast. Vahel sihtisin midagi aias, ja ükskõik, kas sain pihta või mitte, tõi Oreo palli tagasi, nii et ma sain viskamist jätkata. Ma teadsin juba kümneaastaselt, et minu karjäär algaja viskajana Atlanta Braves’ meeskonnas saaks teoks ainult tänu Oreole. Oreo ei lubanud mul järele jätta. Kui ma pallid ära panin, siis võlus ta kusagilt aianurgast välja mõne teise, pillas selle mu jalge ette ja haukus, kuni ma olin valmis uuesti viskama. Ainus takistus oli see, et iga pall, mille Oreo suhu võttis, muutus varsti täisilastatud käsnaks. Pärast umbes kümnendat viset oli pall kaks korda raskem kui alguses ja visates oli sellel tatisaba taga nagu komeedil. Oreo ei saanud arvatavasti kunagi aru, miks keegi peale minu polnud temaga mängimisest eriti vaimustatud.

Olla inimene või mitte olla

      Kerin aega kiiresti kümme aastat edasi. Esmalt põikasin kolledži pesapallimeeskonda, siis aga andsin alla. Üks Emory ülikooli professor tutvustas mulle midagi, mis köitis mu meeli enam kui maailma karikasarja seitsmenda mängu võitmine. Mike Tomasello üritas välja selgitada, mis teeb meist inimesed. Üheksateistkümneaastasena ei olnud ma kunagi mõelnud sellistele põhjapanevatele küsimustele ja mulle sisendas aukartust asjaolu, et keegi võiks isegi üritada sellele küsimusele vastust leida.

      Ei ole kahtlustki, et meie liigil on mingit eriline anne, kuid me ei kasuta oma võimu alati head tehes. Siiski on see võim muljetavaldav.

      Meil on õnnestunud koloniseerida praktiliselt iga nurgake maailmas, kujundada liustikke ja kõrbeid mugavateks elurajoonideks. Me oleme kõige edukamad suured imetajad planeedil nii populatsiooni suuruse kui mõju tõttu kogu keskkonnale. Meie loodu võib nii elu kaitsta kui ka hävitada, me võime lennata ülalpool Maa atmosfääri ja traalida ookeani sügavaimates sügavustes. Hetkel, kui ma seda kirjutan, on Voyager1 enam kui 15 miljardi kilomeetri kaugusel meie planeedist, kus ta NASA-le meie päikesesüsteemi ääremailt signaale saadab.

      Kuid see ei ole alati nii olnud. Alles mõni miljon aastat tagasi ei erinenud me teistest metsas elutsevatest ahvidest. Viiskümmend tuhat aastat tagasi põikasime kõrvale mõõkhambulise tiigri ja hiidhüääni kihvade eest. Kakskümmend tuhat aastat tagasi ei olnud meil valitsusi või isegi püsivaid ulualuseid. Tänasel päeval ei kujuta me enam ette elu ilma interneti või iPadideta. Mis juhtus meiega pärast meie eellaste eraldumist viimastest esivanematest, keda me ülejäänud ahvidega jagasime? Mis oli esimene muutus, mis viis järgmisteni? Kuidas see kõik juhtus?

      Enne Mike’ga kohtumist ei olnud ma kunagi adunud, et saamaks aru sellest, mis meid inimeseks teeb, peame me välja selgitama, mis ei ole inimesele omane. Minu uueks kutsumuseks sai õppida tundma teiste loomade teadvust, et paremini aru saada meie enda omast. Samamoodi, nagu kuulsa psühholoogina laste arengut uurides võrdles Mike lapsi šimpansidega, et testida ideid, mis teeb inimesed unikaalseks. Ta ei arvanud kunagi, et talle oli määratud saada koerateadlaseks.

      See oli Oreo, kes viis Mike’i ja minu eesmärgile, samas olid need Mike’i teadmised lastest, mis juhatasid meid Oreo juurde. Teooria ja meetodid, mis olid kasutusel lastepsühholoogias, võimaldasid meie arusaamadel koertest revolutsiooniliselt areneda.

Sotsiaalne võrgustik

      Inimesed ei sünni täiskasvanule omaste kognitiivsete võimetega, meie lapsed sünnivad hoopiski abitutena ja nõuavad suuremat vanemlikku hoolt kui ei ükski teine loomaliik. See on nii põhiliselt sellepärast, et beebidel on vähearenenud aju. Sündides on meie aju ainult neljandik suurusest, mille see saavutab täiskasvanuna. Inimese vaagnapiirkond on kujunenud püstiasendis käimiseks, mis on põhjustanud ka eriti väikese vaagnaava võrreldes bonobode ja šimpansidega. Ava on nii väike, et ainult vähearenenud aju võib sealt sünnituse ajal läbi mahtuda. See tähendab, et meie aju peab kasvama pärast sündi89.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Kaminski, J., Call, J., J. Fischer, „Word Learning in a Domestic Dog: Evidence for „Fast Mapping”, Science 304, no. 5677 (2004): 1682–1683.

      2

      Koeratõugude eestikeelsed nimetused on selles raamatus toodud kujul, nagu need esinevad Eesti Kennelliidu registris. СКАЧАТЬ