Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ainult veerand hiidhüäänist, mitte ainult ei konkureerinud hüääniga, vaid sai ka oma aja kõige edukamaks röövloomaks, jättes varju isegi oma järeltulijad.

      Ajal, kui hundid vallutasid Euroopa, rändasid varajased inimesed esimest korda Aafrikast välja. Homo erectus’el oli suur aju ja kiiresti liikuvad jäsemed ning ta oli just hakanud valmistama keerulisi tööriistu. Homo erectus’ed olid umbes 180 cm pikad ja seega ligi pool meetrit pikemad kui nende australopiteekustest eellased. Nende pikad jalad kandsid neid üle Levanti koridori Euraasiasse.

      Arheoloogilisest Dmanisi leiukohast Gruusias, keskaegse kindlustuse varemete alt leidsid paleontoloogid meie esivanema Homo erectus’e jäänuseid53. Nad leidsid ka peaaegu rikkumata etruski hundi kolju, mis tähendab, et arvatavasti umbes sel ajal – 1,75 miljonit aastat tagasi – kohtusidki inimesed ja hundid esimest korda.

      Miljon aastat tagasi muutus jääaeg intensiivsemaks. Temperatuurid kõikusid ja meie eellased olid oma elu jooksul tunnistajateks kliimamuutustele, kus ilm oli esmalt mõõdukas ja hiljem külm. Külmaperioodi haripunktis venis hiiglaslik jääväli 8 miljoni ruutkilomeetrini, kattes Ameerika põhjaosa Atlandist Vaikse ookeanini ja ulatudes New Yorgini54. Jääkate ulatus üle suurema osa Põhja-Euroopa: Norra aladelt Venemaale ja Siberist Kirde-Aasiani. Lõunapoolkeral kattis jää Patagoonia, Lõuna-Aafrika, Austraalia lõunaosa, Uus-Meremaa ja loomulikult Antarktika.

Kasside kuningriik

      Jääaja elajad arenesid välja just nendel hiiglaslikel jääväljadel, liustikuvarjude all. Külmas kliimas kalduvad imetajad olema suurema kehaga, kuna suurematel loomadel on suhteliselt väiksem pinna ja ruumala suhe, nad kiirgavad välja vähem kehasoojust kui väiksemad loomad ja suudavad külmas kliimas seega paremini kehatemperatuuri säilitada. Teine põhjus, miks imetajad muutuvad kliima jahenemisel suuremaks, on selles, et kui maa jaheneb, muutub see ka kuivemaks. Vesi jääb jääkatte sisse vangi ja õhk ei sisalda enam eriti palju niiskust. Selline kliima on ideaalne rohumaade jaoks. Kuid kuna sademete hulk väheneb ja rohumaa muutub kuivemaks, siis halveneb rohu kvaliteet. Suurtel taimetoidulistel loomadel on suurem soolestik, mis võimaldab neil madalakvaliteedilist toitu töödelda. Seega on neil võimalik ka kaugemale rännata. Näiteks võis karvane mammut veeta kakskümmend tundi päevast rohumaal, süües kuni 180 kg rohtu55.

      Kui rohusööjad muutuvad suuremaks, peavad suuremaks kasvama ka kiskjad, et saakloomi kinni püüda. Poole miljoni aasta taguses Euroopas, oleksite te kindlasti ära tundnud mõned kiskjate seltsi kuuluvad loomad, ehkki oleksite muidugi üllatunud, nähes neid Euroopas, ja loomulikult oleksite olnud šokeeritud nende suurusest. Lõvi (Panthera leo) oli sama lõvi, kes praegu Aafrikas elab, aga poole suurem. Hüään (Crocuta crocuta) oli umbes veerandi võrra suurem kui tänapäeva hüään56. Pool tonni kaaluv koopakaru (Ursus spelaeus) oli kindlasti kõige suurem karu maailmas, ja kuigi ta konkureeris koopakoha pärast muude kiskjatega, oli ta täiesti taimetoiduline.

      Mõned kiskjad jäid aga sama suureks nagu me neid praegusel ajal tunneme. Leopard (Panthera pardus) oli enam-vähem sama suur kui ta on tänapäeval Aafrikas57, samuti olid hundid umbes sama suured nagu suurt kasvu hundid Alaskal tänapäeval.

      Muidugi oli ka liike, keda tänapäeval enam ei kohta. Mõõkhambulised tiigrid (Smilodon fatalis) olid sama suured kui tänapäeva lõvid. Enamik (muude kiskjate kivististe leidudest viis korda sagedamini) Californias Rancho La Brea Tar Pits’is leitud fossiilidest kuulusid tolle aja tippkiskjatele – mõõkhambulisele tiigrile58. Nad haarasid oma saaki jõuliste esikäppadega, kasutades sissetõmmatavaid küüniseid, et saaki enda poole haarata. Nende ülemised kihvad olid pikad ja kaardus ning üks hammustus surmas saagi. Mõõkhambulised tiigrid pidasid jahti karjas ja olid võimelised tapma ka endast suurema looma59.

Neandertallased – jääaja metsikud koerad

      Karnivooride hulka kuulusid ka neandertallased. Need olid eurooplased, kes arenesid esimestest varajastest Aafrikast välja rännanud inimestest. Neandertallaste esivanemad ilmusid Euroopasse umbes 800 000 aastat tagasi ja nende tippaeg algas 127 000 aastat tagasi60. Nendel suurtel vaaditaolise rindkerega inimestel olid lühikesed esijäsemed ja robustsed sõrmed-varbad, mis hoidsid sooja ja mida külm ära ei võtnud. Neil olid pallikujulised pead, tugevad harjaskulmud ja suur alalõualuu taandunud lõuaga, mis andis neile ahvisarnase ilme.

      Suurte sõõrmetega lamedad ninad aitasid tõenäoliselt suurepäraselt haista ja soojendasid jääaja jahedat õhku, enne kui see kopsudesse jõudis61. Neandertallastel olid lihaselised kehad, mis sobisid raskete koormate kandmiseks. Samas näitab nende puusade asend, et tollased inimesed kõndisid ebaefektiivsemalt kui tänapäeval.

      Neandertallased elasid üle ka jääaja kõige karmimad aastad. Nad jahtisid karvaseid mammuteid ja teisi suuri rohusööjaid, nende kivist tööriistad võimaldasid saaklooma küljest kiiresti liha rebida (sarnaselt metsikutele koertele) ja kui neil jäi piisavalt aega enne suurte röövloomade jaole jõudmist, siis purustasid nad luid nagu hüäänid, et saada kätte toitaineterikas luuüdi62.

      See oli siis jääaja elajariik. Avaneda võis suurepärane vaatepilt: karvaste mammutite karjad sõid tundras rohtu, mõõkhambulised tiigrid luurasid rohus ning hiidhüäänid maiustasid korjuse ülejääkidega. Need hiiglaslikud olendid pidid tunduma ajatud ja isegi võitmatud.

      Uute kiskjate saabumine muutis kõik – tänapäeva inimesed jõudsid Euroopasse ligikaudu 43 000 aastat tagasi, järgneva 15 000 aastaga hävisid neandertallased ja peaaegu kõik suured kiskjad.

      Selline pleistotseeni ajastu ehk jääaja lõpus toimunud massiline liikide väljasuremine – eriti aga neandertallaste väljasuremine – on põhjustanud palju diskussioone. Inimesed on alati välja tõrjunud teisi loomi, on aga kummaline, et nad oma otsese lähisugulase hukatusse viisid. Neandertallased ei olnud kaugeltki jõhkrad kõrilõikajad nagu neid filmides on kujutatud, nende aju oli tänapäeva inimesest isegi suurem63. Neil oli kultuur ja võib-olla isegi keel. Ehkki uus geneetiline tõestusmaterjal näitab, et enamikul Euroopast pärit esivanematel on ka neandertallaste geene, hävis hoolimata aeg-ajalt toimunud omavahelisest ristumisest suurem osa neandertallaste populatsioonist kindlasti64. Mõned arvavad, et põhjus oli kliima muutumises. Teised jälle ütlevad, et hävingu põhjustas otsene või kaudne konkureerimine inimestega65. Steve Churchill Duke’i ülikoolist väidab, et neandertallased olid välja suremas juba enne, kui kaasaegsed inimesed kohale jõudsid. Esiteks olid nende populatsioonid Euroopas juba üsna hõredateks jäänud. Neandertallaste suured töntsakad kered olid head sooja hoidmiseks, kuid nende ülalpidamiseks oli vaja ka väga palju kaloreid, sigimiseks ja järglaste eest hoolitsemiseks ei jäänud palju ressursse üle. Enamik neandertallasi suri oma kahekümnenda ja kolmekümnenda sünnipäeva vahel, neandertallaste luudest on leitud tõendeid, et neil esines sageli alatoitumisega seotud haigusi nagu näiteks rahhiit ja luu-liigesepõletik. Thomas Berger, kes töötas varem New Mexico ülikoolis, leidis, et neandertallaste ja rodeo kauboide luutraumad tänapäeval – eriti pea- ja kaelapiirkonnas – olid üsna sarnased66. Ehkki neandertallased ei ratsutanud hobustel, sattusid nad tihti konflikti suurte imetajatega67.

      Teiseks oli Churchilli sõnul neandertallaste toidusedelis peamiselt liha, mis tähendas, et nad konkureerisid teiste röövloomadega, kellega СКАЧАТЬ