Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Puude lehtes liigub sahin

      Vaikne, tasane -

      Esimene arm käib hilju

      Läbi looduse.

      Päikse poole, kiirtemaale

      Ihkab iga nupp:

      Naerul sinilillekene,

      Naerul kullerkupp.

      Ilukeelil igatsedes

      Paisub linnu rind;

      Pehme väike pesakene,

      Kuis ta kutsub sind…

      Ja nii tasa õnnistades

      Helin salaja

      Käib kui pulmapidu ilu,

      Lootus sonija.

      Puude lehtes liigub sahin

      Vaikne, tasane -

      Esimene arm käib hilju

      Läbi looduse.

      Me otsime ja otsime,

      Ei kohta kätte saa,

      Kus hing jääb ilmas rahule,

      Kus õige kodumaa.

      Siin südant ilu, armastus

      Küll tasa vaigistab,

      Ja pehme, mahe unistus

      Meil kodu valmistab;

      Siin mõistus määrab mõndagi,

      Võib õnnest kõnelda,

      Siht kindel ilmas mõnelgi -

      Ei töögi tuluta;

      Kuid siiski otsib, igatseb

      Hing tasa edasi -

      Ei või küll enne vaikida,

      Kui põrm on jällegi.

      Kõrgel hõbekauguses

      Kaljud seisavad,

      Tasa pühas vaikuses

      Üles näitavad -

      Mägedel!

      Sinna läbi orgude

      Lendab igatsus.

      Püha valgus hingele

      On kord pärandus -

      Mägedel!

      Kui lööb jõud ju kaduma,

      Vaev sind väsitab -

      Nõrkend hinge, kannata,

      Valgus karastab -

      Mägedel!

      Kesk kevade õitsevat ilu

      Nad istuvad käsikäes

      Ja nooruse kaugele maale

      Viib õhtu neid rahu väes.

      Neil juuksed kui sätendav lumi,

      Mis riputand aastate käik,

      Ja kipras koltunud näod -

      Kui uni sääl ilu läik.

      Mees jäänud kui võimu vare,

      Mis igatseb puhkele,

      Tal kaasas kui kasekene,

      Kuldlehtedes sügise.

      Neid armastus sidus ühte,

      Töö ülendas, karastas,

      Ja võimsate võsude ilus

      Silm rüümul sätendas.

      Mees võitles endises vaimus

      Ja tasandas lootuse teed,

      Et hiilgaks siin tõusev päike

      Ja kohiseks kevade veed.

      Ja kodus kui vaigistav palve

      Eit armu väes valitses;

      Ta istutas nooruse ilu

      Ja niisutas silmavees.

      Nüüd õitseme kevade ilus,

      Mis ehitand n e n d e käed -

      Hing viibib tähtede vallas,

      Et kindlaks jääks n o o r u s e väed.

      See lilleke kui veri,

      Kui tuli punane -

      Vii ära, hella neiu,

      Vii ära kaugele.

      Sa naerul ära paku -

      Sul valu südames;

      Ju nägin seda lille,

      Mis sinu südames;

      Ju tundis hingevaikus,

      Kuis ilu ihkad sa,

      Et igaveses sinas

      Ka sinul kodumaa.

      Sest lilleke kui veri,

      Kui tuli punane -

      Vii ära! pea rusub

      Ta meidki põrmusse.

      Ma nägin nagu unes

      Üht lille mägedel -

      Ta siniläik mu hinges

      Kui ilu kevadel.

      Veel mälestuste udus

      Lehk lendab südame,

      Kui kutsuks lillekene

      Mind siniõitele;

      Veel liigub hinge põhjas

      Õhk kõrgel helinal;

      Ta viisi kordab kannel

      Mul’ tasa kõlinal; -

      Kas aga nagu unes

      Mind saadab sihile? -

      Ei tea! Süda toidab

      Ju lille, mis punane.

      Väike paju vaatab

      Alla ojasse -

      Lained tasa lauldes

      Sõudvad kaugele.

      Ei ta nende sõnu

      Mõista seleta’, -

      Kurblik sahin üksi

      Küsib otsata.

      Laintena mu rinnas

      Hüüd СКАЧАТЬ