Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Ma salavaimu püüan äratada,

      Mis rinnas uinumas mul sügaval,

      Mis katsub unenäos salamal

      Mind oma õnneriiki äratada.

      Küll sinna raske hingele on rada,

      Kuid rahu meelitusel kaunimal,

      Mis paradiisi läikel õndsamal

      Mind kutsub – püüan hinge elustada.

      Vaat’, löögil kõval kivil rinnal särab

      Ju lausa süütav sädemete kari;

      Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab

      Hing kütkendavat keha, kuni vari,

      Mis vaimule siin vangitorni määrab,

      Viib uue templi kerkiv kullahari.

      Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,

      Kus kuldne koidu käik,

      Kus pilvekeste kodu,

      Kus tähte sära, läik;

      Sääl varjul rada vaikne,

      Sääl imeline tee…

      Hing otsib ilmas, otsib -

      Ei leia ülesse.

      Koit kuldne hilju hüüab:

      Sääl hiilgab iludus…

      Pilv tasa sosisteleb:

      Siin asub vabadus…

      Ja iha tähte sära

      Käib hinge tasane,

      Kui kutsuks venda kodu,

      Kes eksind võõrsile.

      Mu õnn on vaikne sahin,

      Mis liigub lehtedes;

      On nagu virve, värin,

      Mis elab lainetes;

      On pilvekeste sära,

      Kui üle taeva nad

      Nii tasa ehakullal

      Kõik koju sõuavad;

      On õite unenägu,

      Kuis ilmub lillele

      Ta ainult kaste kaisus,

      Nii armas, tasane…

      On Põhja ööde ilu,

      Kui talutuppa ta

      Viib muinasjutu vaimu

      Veel unenäona…

      On koidukiirtes talu,

      Kus valgus valitseb,

      Kus Eesti süda tunneb,

      Kuis ilu suudeleb

      Miks ruttad, väsind rändaja?

      Miks nõnda rahuta?

      Sääl kaugelgi ei oota sind,

      Ei õitse õnnemaa.

      Sääl kaugelgi on ohakaid

      Ja okkaid radadel;

      Küll säälgi saatus tabab sind,

      Lööb haavu südamel’.

      Sest puhka, väsind rändaja,

      Ja ära rutta nii -

      Küll õigel ajal jõuad sa

      Kord kuni hauani…

      Üks väike rõõmusäde

      Kui kukub südame,

      Siis mustad murevaimud

      Kõik löövad kohkvele.

      Sest säde salamahti

      Võib suureks kasvada,

      Võib vaikselt kustund küünlad

      Kõik panna põlema.

      Võib imet palju teha,

      Võib hoopis ootmata

      Kõik varjud ära võita

      Ja paista päiksena.

      *

      Ühtainust rõõmusädet

      Üht hiilgvat tähekest

      Ei tohi hoolimata

      Sa heita südamest.

      Öö suine õhtu õhul

      Lööb tasa lennule,

      Ja ehakumal hellal

      Ta sõuab ilmale.

      Pool pimeduse peidus,

      Pool vaiksel valgusel,

      Nii heljub koduvainul,

      Nii kumab põldudel, -

      Nii armu, ilu kannab

      Ta uinund külale,

      Viib vilja hulka vooge

      Kui laineid merele;

      Loob vilja sahinasse

      Ta sõnu helama:

      Töö ühine ja valgus

      Kõik võtab ülenda’…

      Ja küla, nurme üle

      Öö sõuab uduna,

      Täis higi, jõudu, palvet,

      Et kosuks kodumaa!

      Külva, hing! Külva sa

      Ilu ning puhtuse vilja

      Soojasti, armuga -

      Kunagi pole see hilja!

      Kuigi siin laiale

      Ilmasse kaugele

      Teri tuul СКАЧАТЬ